vallakogukond vastutas koormiste täitmise eest ühiselt nn. ringkäendus MÕISA- RIIKLIKUD KOGUKOND- KOORMISED: KOORMISED: LIKUD TÖÖD: KIRIKU- MAKSUD · Teotöö · Pearaha · Teetööd kiriku (korraline maks igalt · Kooli ülalpidamiseks nädalategu ja meeshingelt ehitamine hooajaline · Nekrutiand- jms. abitegu) mine · Naturaal- noorsõdurite andamid võtmine · Rahaandami liisuga d (vakuraha) (vabastatud vallaametni- kud, talu- peremehed, õpetajad) · Küütimine, majutamine, moonasta- mine s.o.
mõisakoormisi,karistasid üleastunuid, valvasid avaliku korra järele. Mõisakoormis-oli peamiselt teotöö,mis jagunes nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks, teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades,kui mõisa põllule tuli minna koos veoloomade ja inventariga,ning jalapäevades. Riiklikud koormised- pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha-70 kopikat igalt meeshingelt,tavaliselt maksis mõisnik pearaha talupoegade eest ära. Kogukondlikud koormised- teede korrastamine,magasiaida ja kooli ehitamine ,kirikumaksud 1866-vallareform-omavalitsuse vabastamine mõisnike eestkoste alt.Vallakogukonna moodustasid mõisa territooriumil olevad talupojad. Valla omavalitsus koosnes valla täiskogust, valla volikogust, vallavanemast ja tema abilistest ning vallakohtust. Valla täiskokku kuulusid kõik pärisorja
Eesti-ja Liivimaal piirasid uued seadused rüütelkondade ja linnaeliidi privileege. Nendega anti kõigile mõisavaldajatele maapäeval ja maaomavalitsuses võrdsed õigused, kaotati maanõunike kolleegiumid, linnades tulid raadide asemele linnaduumad. Valurahaks kuulutas riik senised läänimõisad nende valdajate pärisomandiks. Balti provintsidele laiendati ka Venemaa maksusüsteem- tähtsaim riigimaks oli pearahamaks, mida nõuti igalt meeshingelt. Taluraha jaoks tähendas see mõisasundusest vabanemist ja kroonu alla minekut.
a. läbi viidud reform, mis kehtis kuni 1796.a. 1) Uus haldusjaotus-->rohkem maakondi (Paldiski, Viljandi, Võru, Valga) 2) 1783. a oli Eestis 12 linna, 8+ Kuressaare, Valga, Paldiski, Võru. 3) Kubermange valitsesid asehaldurid-->raed ja maanõukogud aeti laiali. 4) Kehtestati pearahamaks-->1784. a pearaharahutused, nt Räpina puuaiasõda. Pearahamaks 1783. a. kehtestatud maks, mille kohaselt pidi talurahvas maksma 70 kopikat igalt meeshingelt. Aja jooksul suurenes. Hingeloendus Perioodilised loendused, et võtta arvele maksualust elanikkonda. Roseni deklaratsioon 1739. aastal vastu võetud deklaratsioon, millega fikseeriti talurahva olukord: 1) Talupoeg on pärisori, keda võib pärandada, vahetada, müüa. 2) Talupoja kormised ei ole piiratud 3) Kohtuvõim talupoja üle kuulub mõisnikule Pearaharahutused 1784. a. toimunud rahutused pearahamaksu pärast, nt. Räpina puuajasõda.
1856 Eestimaa Ülemineku soodustus raharendile Talupoegadel võimalus omale talu osta Talupoegi sidus ühtseks kogukonnaks veel ühine vastutus magasivilja varumisel ning vaestehoolekanne. Magasivili oli viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta. Mõisakoormistest oli jätkuvalt peamiseks teotöö. Talurahva õlul lasusid riiklikud koormised, millest olulisemad olid pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha 70 kopikat igalt meeshingelt. Tavaliselt maksis mõisnik talupoegade eest pearaha ära, kuid nõudis rohkem teotööd. Sõjalistest koormistest rängim oli nekrutiandmise kohustus. 25 a. Sõjaväge. Tänu raharendile said talupojad talud endale osta. 5. Kultuuri areng 18-19.saj. Pietism Hernhuutlus e. vennastekogud Ratsionalism Kelle hulgas levis? Kirikuõpetajad e
vallasvara omamiseks. Allumine mõisniku tahtele. Relvakandmise keeld. Foedaalrendi normeerimatus. Sunnimaisus. Eemalolek riikliku tasandi avalikust elust. Talupoegade müümine maast lahus. MÕISAKOORMISED: 1)Nädalategu . ( Teotöö, teorent) arvestati kui mõisapõllule mindi koos rakmelooma ja inventoriga. Teotööd arvestati rakmepäevades ja jalapäevades. Maksudeks olid naturaalandamid ja rahamaksud(vakuraha, mõisa heaks). 2)Abitegu RIIKLIKUD KOHUSTUSED: Pearaha-70 kopikat igalt meeshingelt Nekrutiandamise kohustus e. ,,verekümnis", millele sõjaaegadel teenistus maakaitsevägedes, samuti vägede majutamise, moonastamise ja küütimisega seotud kohustused. KOGUKONDLIKUD KOORMISED: 1)Teede korrashoid, 2) Magamisaida ja kooli ehitamine jne. Valla piires tegemist vajavad tööd. KIRIKUMAKSUD-tagasid kogu kiriku organisatsiooni ülalpidamise. 1)1802.a. TALURAHVA REGULATIIV ,,IGGAÜKS" Talupoegade õigus vallasvarale ja selle pärimisele
Ühtlasi laiendati Balti kubermangudele Venemaa aadliomavalitsuse- ja linnaseadused. Kehtestati Vene kohtusüsteem, kujundati ümber maa- ja linnaomavalitsus. Venemaal tähendas see aadli ja linnade kaupmeestest ülemkihi õiguste olulist suurendamist : Eesti- ja Liivimaal olid asjad vastupidi. Balti provintsidele laiendati ka Vene maksusüsteem. Varem sõltusid siinsed maksud adramaade arvust mõisas, nüüd muutus tähtsamaiks riigimaksuks pearahamaks, mida nõuti igalt meeshingelt. Karvaste meelest, keda riigimaksud varem otseselt polnud puudutanud nemad rühmasid mõisa heaks ja riiklikud koormised nõutis sisse mõisnikult tähendas pearahamaksu kehtestamine mõisaasundusest vabanemist ja kroonu alluvusse minekut. 1784. aastal toimuski mitmel pool, eriti Lõuna-Eestis talurahvarahutusi ja kokkupõrkeid neid maha suruma tulnud sõjaväeosadega. Uusikaupunki rahu (1721) Venemaa tagastas Rootsile venelaste poolt okupeeritud
töötasid talupõldudel, lapsed mõisapõldudel, tehes teotööd. Talude äärealadel elasid vabadikud või saunikud. Mõisarahva hulka kuulusid majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Talurahva koormised. Vallakogukond vastutas talurahva koormiste täitmise eest ringkäenduse alusel. Mõisakoormistest oli peamiseks teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha oli algselt 70 kopikat igalt meeshingelt, hiljem suurenes. Nekrutivõtmine oli sõjalistest koormistest rängim. Kogukondlikud koormised olid näiteks teede korrashoid, magasiniaida ja kooli ehitamine. Talurahvas pidi maksma ka kirikumakse. Talurahva käärimine Lõuna-Eestis. Üha rohkem tekkis vabadikuperesid, kes leppisid saunikukohaga ääremaadel. 1840 tabas maad viljaikaldus, järgnes näljahäda. Taheti välja rännata Venemaale, et saada tasuta maalapp, kuid rahval kästi kodumaale tagasi pöörduda. 1840
vaid järelvalveõigus. Vaestehoolekanne seisnes selles, et kogukond pidi ühiselt toetama oma töövõimetuid ja puudustkannatavaid liikmeid. Tavaliselt saadeti need külakorda, talust tallu, kus neile mõneks nädalaks ulualust ja toidupoolist anti. Talurahva koormised 1868. Kaotati teoorjus ametlikult. Talurahva õlul lasusid riiklikud koormised, millest olulisemad olid pearaha ja nekrutianmine. Pearaha kehtestati Eestis 1783. Aastal algse maksumääraga 70 kopikat igalt meeshingelt. 1816 Eestimaal ja 1829 liivimaal mindi üle liisutõmbamisele. Nekrutiksminekust olid priid taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametimehed. Kogukondlikud koormised: teede korrastamine, magasiaida ja kooli ehitamine jms tööd vallas. Olulisim teetegemine, mis tähendas igakevadist teede parandamist, milleks taludel oli kätte näidatud ja tähistatud kindle teelõik. Kirikumaksud, mis tagasid kogu kirikuorganis. Ülalpidamise. Passikorralduse seadus 19 saj
Mõisarahva e mõisateenijate hulka kuulusid mõisas elavad ja ja sealt ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Mõisarahvas oli majanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht. TALURAHVA KOORMISED Mõisakoormistest oli peamine teotöö, mis jagunes nädalateoks ja hoojatööde ajal abiteoks. Talurahva õlul lasunud riiklikest kohustustest olid olilisemad pearahamaks(70kopikat igalt meeshingelt) ja nekrutiandmine(meestepüüdmine, millest olid priid taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametimehed. Liivimaal võisid al 1819 kindla rahasumma eest eluks ajaks väeteenistusest vabaks osta). Igal aastal vajasid täitmist mitmesugused kogukondlikud koormised: teede korrashoid, magasiaida ja kooli ehitamine. Talurahva koormiste hulka kuulusid ka kirikumaksud, mis tagasid kgu kirikuorganisatsiooni ülalpidamise. TALUDE PÄRISEKSOSTMINE
2)nõudsid sisse võlguolevaid mõisakoormisi. 3)karistasid üleastunuid (kuni 30 kepihoopi). 4)valvasid avaliku korra järele vallas. 5)haldasid vallalaekaid ning magasiaitu. Talurahva koormised: · Mõisakoormised 1)teotöö (teorent), mis jagunes nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abitööks. 2)Vakuraha rahamaks mõisa jaoks. · Riiklikud koormised 1)pearaha 70 kopikat meeshingelt. 2)nekrutiandmine. · Kogukondlikud koormised 1) teede korrastamine, magasiaida ja kooli ehitamine jms. 2)kirikumaksud. Passikorralduse seadus: · Võeti vastu 1863. · Sellega said vähemalt 21.a talupojad, kes olid seaduslikud kohustused täitnud ja kindlustanud lähisugulaste ülalpidamise, õiguse taotleda 3 kuuks kuni 3 aastaks endale passi, millega sai elama asuda ükskõik millisesse impeeriumi linna või paika.
Kogukond vastutas talurahval lasunud koormiste eest. Mõisakoormistest oli peamine teotöö, mis jagunes nädalateoks ja hooajatööde abiteoks. Täitmist arvestati rakmepäevades. Teotööle lisandusid naturaalandamid ja rahamaksud. 19.saj keskpaiku järkjärguline üleminek teorendilt raharendile. 1868 kaotati teoorjus. Riiklikud koormised: pearahamaks ja nekrutiandmine. Pearahamaks: kehtestati 1783. määraga 70 kopikat igal meeshingelt, muutus ajaga viiekordseks. Tavaliselt maksis mõisnik talupoja eest ära, kuid nõudis vastu teotööd. Riigitalupojad maksid ise. Nekrutiandmine: kehtestati 1796, võtmine toimus reegliteta, hiljem mindi üle liisutõmbamisele. Priid olid taluperemehed, kooliõpetajad ja ametimehed. 1819. võisid Liivimaa talupojad end raha eest väeteenistusest vabaks osta. Põhja-Eestis alles 1861.aastast. Nekrutite varustamine raha, teemoona ja riidevarustusega oli kogukonna kohustus. Mõisnikul õigus
Hiljem hakati ehitama ka valla vaestemaju). Vallakogukonna juhiks valiti talupoegade seast Eestimaal talitaja ja Liivimaal 2 vöörmündrit. Talurahva koormised Koormised jagunesid 3 alaliiki: Mõisakoormised, riiklikud koormised ja kogukondlikud koormised. Mõisakoormised: teotöö (peamine koormis, jagunes omakorda nädalateoks ja hooajalisteks abitegudeks.), lisandusid ka naturaalandamid ja rahamaksud mõisa heaks. Riiklikud koormised: pearaha (alates 1783.a algselt 70 kopikat igalt meeshingelt, hiljem suurenes maks 5x. Kui talupoeg ei suutnud ise seda maksta, maksis selle mõisnik, kes hiljem nõudis tasu sisse lisa tööga). Nekrutiandmise kohustus (alates 1796.a., algselt ilma reegliteta. Hiljem mindi üle liisutõmbamisele (1816.a). Vabaks said sellest kohustused taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametimehed. Alates 1819.a said talupojad ennast ka vabaks osta. Kogukondlikud koormised: teede korrastamine, magasiaida ja kooli ehitamine vallas, kirikumaksud. 1866
vallakogukond vastutas koormiste täitmise eest ühiselt nn. ringkäendus MÕISA-KOORMISED: RIIKLIKUD KOORMISED: KOGUKOND-LIKUD TÖÖD: · Teotöö (korraline nädalategu ja hooajaline · Pearaha maks igalt meeshingelt · · Teetööd
isikute üle. Kuigi samas tunnistati talupoeg maa mõistniku ainuomandiks. Maad tuli mõisnikult rentida. Senised normeeritud koormised aasendati ,,vabade" rendilepingutega." Talupoeg oli saanud nimeliselt küll vabaduse, kuidas kasutamisvõimalused olid napid. Pärisorjuse kaotamisega kaasnes perekonnanimede(priinimi) panek. Mõisakoormised teotöö ehk teorent, mis jagunes korraliseks nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. Tiiklikeks kohustusteks olid pearaha igalt meeshingelt ning nekrutiandmise kohustus ehk ,,verekümnis." Lisaks veel kogukondlikud koormised ja kirikumaksud. Usuvahetusliikumine. 1845. aastal L-Eestis vallandas usk keisrisse massilise astumise vene õigeusku, usuti, et siis antakse neile maad, vabastatakse nad teoorjusest jms. Kuigi ametlikes teadaannetes kinnitati, et mingisuguseid hüvesid ei saada. 1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus määras kindlaks talude päriseksostmise korra ja tingimused. Pärast 1856
Talurahva koormised Teotöö (teorent) mis jagunes nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna koos veoloomade ja invetariga, ning jalapäevades. Lisaks oli veel naturaalandamid ja rahamaksud (nt vakuraha) mõisa heaks. 19saj algas teorendilt üleminek raharendile. Pearaha oli riiklik kohustus mis kehtestati 1783a ja algse maksumäära 70kopikaga igalt meeshingelt kavades ajajooksul 5kordseks. Koroonud olid riigitalupojad. Peamiselt Saaremaal. Nekrutiandmine oli riiklik kohusutus, sõja koormis. Alguses ilma reegliteta kus priiid talupojad, kooliõpetajad, kogukonna ametimehed värbati sõjaväkke. Sellest sai vabaksosta. Halva teo eest võis mõisnik talupoja nekrutiks anda. Nekrutite toitmine ja majutmaine oli kogukonna mure. Nende tööks oli maakaitsevägedes teenimine, vägede majutamine,
annaabi.ee 
