"Meenutades Michael Jacksonit" (0)

Kontserdiarvustus
29. oktoobril kella 19.00’ks seadsin sammud Pärnu Kontserdimaja poole, et osa saada popkuninga Michael Jacksoni mälestuskontserdist "Meenutades Michael Jacksonit". Kontserdile minekut olin planeerinud juba mitu kuud ette, kuid nagu ikka ostsin pileti üsna viimasel minutil, mistõttu oli mõni üksik koht veel alles ning seetõttu pidin kõige kallima kontserdipääsme lunastama. Veidi üle kahe tunni kestval kontserdil kõlasid kõik unustamatud hitid , alates Jackson 5 aegsetest ja lõpetades M.Jacksoni soolokarjääri lauludega. Dave Bentoni ja Uku Suviste poolt rajatud kontserdil esinesid koos eelnimetatutega James Werts , Iiris Vesik , Kristjan Kasearu , Jana Kask , Lauri Pihlap koos Soul Milita'ga ning Semiir tantsugruppiga. Kontserdisaalis ringi vaadates, võis märgata ema-isa käekõrval muusikat nautima tulnud kolme-nelja aastasi jõnglasi, ning ka juba soliidses eas vanapaare, ning muidugi igas vanuses inimesi, kes 3- 70 aasta vahele jäävad.
Kontserti alustas lühikese kõnega Dave Benton, milles tunnustas Michael Jacksoni loomingut ning tema isiksust. Seejärel tuli lavale šikk ja elegantne Uku Suviste, kes esitas järgemööda alguses üksi paar lugu, ning seejärel musitseeris koos Kristjan Kasearuga. Kristjan Kasearu suhtes oli mul ka kõige rohkem eelarvamusi, sest teine ikkagist tuntud kui rokimees. Ometi sobis Kasearu veidi kähisev rokihääl poplugudega imehästi.
Järgmisena oli esinemiskord mustanahalise James Wertsi käes, kes proovis ebamugavatesse toolidesse aheldatud publikut üles kütta. See tal kahjuks eriti hästi välja ei tulnud, sest mingit kaasaelamist publikult peale plaksutamise oligi veidi liig oodata.
Eraldi väärib mainimist kidlasti Dave Bentoni laiendatud koosseisus suurepärane bänd ja selle saksofonist . Saksofonist oli väga osav pillimängija ja hea suhtleja publikuga.
Kui kõik ülejäänud artistid proovisid liikuda ja välja näha poplegendi moodi, siis
omapärane Iirs Vesik oli ka seekord omas mahlas . Iiris esitas laulu "Ben", mis on teatavasti lugu pisikest rotist. Iiris Vesiku häält kas vihatakse või armastatakse. Mina tituleerin ennast pigem Iirise armastjaks, kuid ometi nautisin tema esinemisi tol õhtul kõige vähem. Võib-olla oli see tingitud sellest, et olin eelnevalt lugenud tema intervjuud, kus tütarlaps mainis, et ei ole suur Michael'i fänn. Just seetõttu tundus, et Iiris ei suuda ennast lauludega piisavalt samastada ja tema sõnum minuni ei jõudnud. Samuti ei sobinud Iirise eripärane hääl lauludega kokku, kuid tolkorral suutsid Iirise esinemise minu jaoks päästa taustlauljad- Dagmar Oja , Jelena Juzvik ja Raimondo Laikre, kes võiksid vabalt ka soolokärjääriga läbi lüüa.
Vahepeal tulid publikut elavdama poistebänd Soul Miltia koos tantsugrupp Semiiriga.
Soul Militia poisid olid kõik riietunud M.Jacksoniks ning koos väga tasemel tantsijatega esitati Michaeli suurimad tantsuhitid nagu "Bad", " Thriller " ja "Smooth Criminal ". Olles Michael Jacksoni suur fänn, hakkasin tahes tahtmata laule kaasa laulma ja võimaluse korral oleks seal samas kohe ka kuulsamaid tantsuliigutusi järele hakkanud proovima. Kahjuks mulle seda võimalust siiski ei antud, ning hoogsad tantsurütmid vahetas "Earth song 'i" vastu välja mulluse "Eesti otsib superstaari " võitja Jana Kask. Jana alustas nagu teisedki artistid, oma esinemist korralikult ning vokaalselt võimekalt. Ning siis see juhtus, algas laulu teine pool ja Janal lendasid kingad jalast , mina proovisin kõigest väest mitte nutma puhkeda, ning hoidsin kramplikult kinni tooli käsitoest, pisarate äärel silmad üksipulgi seda kõigest 17-aastast imelist lauljannat, jälgimas. Jana oli lihtsalt vapustav! See oli tohtutu adrenaliinilaeng,
mis tema esinemine publikule andis. Vokaalselt väga hea, emotsionaalne ning kaasahaarav-pole ime miks, Eesti just Jana superstaariks valis.
Õhtu edenedes muutusid ka lauljad avatuvamaks ning jällegi suutis mind positiivselt üllatada Lauri Pihlap, kes seekord esitas üksinda "You're not alone ". Lauri mõjus esinedes veenvalt ja sai suurepäraselt hakkama ka pikkade kõrgete nootidega. Lõpuks ilmus lavale kontserdikorraldaja Dave Benton, kes laulis "Man in the mirror " taustaks ekraanil Dave ise,
enda peegelpildiga silmitsi seismas. Laulude möödudes, hakkasin juba närviselt kartma, et esitusse ei tulegi " Black and white'i". Lõpuks minu soov täitus, ning James Werts koos Uku Suvistega (kes muideks oli laulu hip- hopi koha enda peale võtnud ja räppis laulus , ja veel nii hästi!) esitasid maailmakuulsa hiti väga kaasahaaravalt.
Lõpulauluks valiti üheskoos esitamiseks "Heal the world", mida tuli laulma ka Dave Bentoni vanem tütar. Aplaus ei tahtnud esinejatele mitte kuidagi vaibuda, ning õhtu superstaarid kutsuti lavale tagasi, et veelkord esitada "Heal the world", seda siis juba koos püstiseisva ja üksteise kätest kinni hoidva publiku abiga.
Mulle väga meeldis see kontsert , oli ääretult hea idee kontserdiloojate poolt üldse selline ettevõtmine korraldada. Mulle meeldis, et see andis mulle positiivse emotsiooni nii Michael Jacksoni loomingu kui Eesti artistide näol. Vaimustusin jällegi sügavalt popkuningast ning tema mõjutusest kogu maailmale. Eriti meeldis mulle selline maailmapäästmise ja " muusika võidab kõik" tunne, mis väga tugevalt tekkisid minus Jana Kase ja ühislaulu ajal. Michael Jacksoni meenutuskontsert jääb mulle kauaks meelde ning selle kaudu avastasin taas ka Eesti lauljate ning pillimeeste andekuse .