Me oleme kõik sama taeva all, kuid meil kõigil ei ole sama silmapiir (0)

Me oleme kõik sama taeva all, kuid meil kõigil ei ole sama silmapiir
Maal elab palju inimesi, nüüdseks juba üle 7 miljardi. Nad kõik peavad piiratud territooriumile ära mahtuma ja ilmselgelt igaüht me neist elu jooksul ei kohta. Indiviide on suurel hulgas, kuid veelgi rohkem on mõtteid. Igaüks näeb ümbritsevat ainult oma silmade läbi, loob enda mulje maailmast ning seda ei saa kellelegi teisele näidata. Kuhu võib joosta ühe inimese silmapiir, kas seondub see õppimise või lihtsalt elu nautimisega?
Inimesi on igasuguseid ja nad on pärit erinevatest generatsioonidest. Noored olles on neid sidunud omaealistega teatud side – nad on koos käinud enam-vähem sama koolirada, teinud samasid õppetükke. Kindlal ajahetkel peavad nad hakkama tegema iseseisvaid samme. Esimene neist on peale kooli lõpetamist, enamikke kummitab küsimus, mis nüüd edasi saab. Valitakse suund, aga kaheldakse, kas tehtu on õige. Osa läheb gümnaasiumisse, osa kutsekooli, mõni kaob klassikaaslaste jaoks jäljetult. Jääb vaid hajuv mälestus, mis pikkamööda koolivennast – või õest sügavasse ajusoppi ununeb. Nüüdsest hakkab igaüks suuremal või vähemal määral oma elu kujundama, sest tekib juurde rohkem iseseisvust, samas ka vastutust. Mida aeg edasi, seda rohkem inimeselt oodatakse , sealhulgas iseäranis adekvaatsust ja emotsionaalset küpsust. Silmapiir hakkab laienema esimesena eelkõige äsjaõpitud vigadest, mis võivad kogetud saada nii koolis kui väljaspool seda, kuid suurt rolli mängib siinkohal isiksus.
Ühes kohas elava kahe inimese elu võib kujuneda drastiliselt erinevaks. Olles kooli lõpetanud, haarab üks neist härjal sarvist ning teine jääb sihitult ekslema, paremal juhul astub sisse järgmisse kooli, mille lõpetab ja siis uue kahtluse ees seisab. Ta kahtleb ega julge midagi eriti ette võtta, ent igasugune valik on vajalik, sest muidu jäetakse n-ö paigale tammuma. Nahaalsem ja kirglikum kooliaegne tuttav võib sattuda suurematesse probleemidesse, ent sealt ka kõrgustesse tõusta – temas on kirge ja tahet, ta ei mõtle silmapiiri suurendamisele, vaid võtab ja teeb, mis tahab, ning sellega tema kogemustepagas suurenebki. Meile võidakse esialgu luua samad tingimused, kuid sealt edasiminek on puhtalt meie teha. Julgus minna ja teha on tugevus.
Inimese vaimne tugevus võib aja jooksul muutuda. On küllaldaselt juhtumeid, kus koolis hästiõppija jäi päriselus teistest maha ja „kolmemees“ jõudis tippu. Üks märkab ja õpib rohkem haridusasutuses, teine elus. Kogemus ütleb, et viimastel läheb tihtipeale paremini. Nüüdseks juba 20-ndate lõpus olev tuttav käis küll ainult keskkoolis , aga tema intelligentsitase ja maailma mõistmine omal moel on hämmastav. Tema kooliaegsed, kes on nüüdseks lõpetanud ülikoolis nii bakalaureuse -kui magistritaseme, on jäänud paberiga suurasutuste uste taha, samal ajal kui gümnaasiumiharidusega klassivend avas oma firma ja teenib nüüd edukalt. Teine näide kirjeldab pisut nooremat tuttavat, kes paralleelselt oma klassivennaga lõpetas, mõnda aega isegi töötu oli ja erinevaid töökohti vahetas, kuid suutis rohkem raha teenida. Ta nägi võimalusi kõiges ega löönud risti ette seal, kus sõber lõi. Sõbral oli stabiilne töökoht, ent kadeduseuss näris sees, sest tema arust oleks olnud õiglane rohkem teenida, sest pingutas rohkem, ent puhtalt isiksus ja elukogemus ning ehk ka rahalises mõttes eelis lapsepõlves mängisid nahaalsemale head kaardid kätte.
Inimesed on ühel ajal sarnased ja erinevad. Kuigi ühe taeva all elame me kõik, näeme maailma siiski erinevat moodi. Elu puhas on mäng ja mõned oskavad lihtsalt paremini mängida. Reeglid on mõneti paika pandu, ent loeb see, milliste oskustega neid ümber või kaasa mängitakse. Eeldused läbi lüüa on kõigil, tuleb ainult tegutseda.