Karl August Hermann; haridus Leipzigi Ülikoolist). 1860. aastatel alanud rahvaluule kogumisest saab Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni tegevuse tulemusel rahvuslik rahvaluuleteadus (tänu nende tegevusele on eestlastel tänapäeval üks rikkalikumaid ja korrastatumaid keelearhiive maailmas).Sajandi teisel poolel pannaks alus rahvuslikule luule-, proosa- ja näitekirjandusele, sajandivahetuseks kirjanduses rahvusromantism asendunud realismiga (Eduard Vilde, Juhan Liiv). 1905.a. manifesteerib end rühmitus ,,Noor- Eesti" (Gustav Suits, Friedebert Tuglas jt.)Esimesed kutselised heliloojad tulevad Peterburi konservatooriumist: Aleksander Läte, Miina Härma, Rudolf Tobias, Artur Kapp. 1900 asutatakse esimene eesti sümfooniaorkester. 20. sajandi alguskümnel hakkavad klassikalist sümfoonilist muusikat ja eesti rahvalaulu ühendama Mart Saar ja Rudolf Tobias.Rahvusliku kujutava kunsti saavutused olid väljapaistvad: 19
üksikud autorid vaid erinevad autorid sageli erinevate poliitiliste suundumustega. Prototüüpiliselt on tema objektideks logos ja ethos s.t. poliitiline seaduslikkus, kontroll ja haridus. Policy(ingl.k.) poliitiline käitumine, seotud mõlema dimensiooniga policy ja politics- käitumisjoon(põhimõtteliselt samuti poliitika) ja poliitika. Käitumisjoon, poliitiline tegevus, mida viivad ellu peamiselt valitsuse liikmed ja oluliste poliitiliste institutsioonide riigiteenistujad (ministrid). Manifesteerib end sise- ja välispoliitikas, majandus- ja sotsiaalpoliitikas. Suhestub valitsuse ülesannete ja programmide planeerimise ja ühiskonna teavitamisega. Poliitika retoorika on sageli bürokraatlik (näiteks administratiivsed otsused). Põhieesmärkideks poliitiline seaduslikkus, poliitilised instruktsioonid, uute poliitiliste partnerite enda poole võitmine. Protsessid, mis käsitlevad poliitiliste huvide väljaütlemisi, rahuolu või mittenõusoleku
kontrastide vahel. Ekraan ei ole vaid väline objekt, mida me vaatame. See, mis sünnib ekraanil, ei ole tervenisti ,,seal väljas" ega ka mitte meis endas. Ekraan toob meid oma maailma ja siseneb meie maailma. See, mis leiab aset ekraanil, muutub meie enda pikenduseks, meie omakorda muutume selle pikenduseks. Ekraan saab meie psüühilise maailma kehastuseks. (Grenz 2003: 47) Kaasaja kunst on loobunud romantismiajastul tekkinud arusaamast, mille järgi sõltumatu ja originaalne kunstnik manifesteerib enda teoses originaalset ja ennenägematut ideed ning ainulaadset stiili. Postmodernistlik teos kuulutab hoopis eripärast stiili viljeleva autori ,,surma". Postmodernistliku autori eripära seisnebki selles, et temast on saanud erinevate stiilide ja kultuuris ringlevate elementide 5 koondaja ning seostaja. Paljudes filmides ei taheta taasluua ajaloolist tegelikkust,
pole meil võimalust kirjelduse tõesust maha lükata. Alateadlik taju on samas inimese heaolu jaoks vajalik. Teadlikus mälus ei oleks võimalik protsessida iga detaili, millega me päeva jooksul kokku puutume, sest selle maht pole piisavalt suur. Samas on meile oluline saada informatsiooni kätte, mida me teadlikult meelde ei jätnud. Näiteks kaotades võtmed ära on võimalik need siiski üles leida kui alateadlik mälu end manifesteerib. Seega on üks petliku taju põhjustest alateadlik meeldejätmine, kuid hoolimata sellest, et see viib meid vahel eksiteele, on sellel oluline koht meie igapäevaelus. Kehavälised kogemused leiavad aset ka seepärast, et meie taju on võimeline panema meid arvama, et mingi võõras objekt on osa meie kehast. Bigna Leggenhageri (2007) katsed virtuaalse reaalsusega on näidanud, et sellist tunnet on võimalik tekitada kasutades ära inimeste tunde ja nägemismeele vahelist kooskõla
Näiteks eelistas ta ergutada lapsi tegelikult sööki serveerima ja ise majas koristama, selle asemel et mängida söögikordade ajal ,,mängumajas". Kaasaegsed Montessori koolkonnad on siiski enamjaolt hüljanud tema filosoofia selle tahu. [1] Jean Piaget Mängu kohta Piaget` kongnitiivse arengu teoorias on sageli valesti mõistetud. Piaget pidas kohanemist sõltuvaks kahest protsessist akommodatsioon ja assimilatsioon. Mäng ,,manifesteerib assimilatsioonile omast juhtpositsiooni akommodatsiooni ees". Piaget arvates etendasid lapsed juba loodud käitumisviise või skeeme mängus ja kohandasid reaalsust nendele vastavaks (viidates sellistele episoodidele, kus ka tema tütar Jacqueline kujutles magamist). Selles leidub kriitikat nii mõnegi Groosi käsitlusviisi aspekti kohta (mäng kui eelhajutus), kui ka seisukoha kohta, et mängul on õppimises oluline roll. Piaget` jaoks oli õppimine seotud rohkem
Ometi allub ta kirjeldatu kirjeldaja seesmisele pildile. Tundub, et Kangro luulekujundile annab reaalselt olemasoleva ja harjumusliku suhtes maagilise tähenduse ja kummalise nihestuse tema psüühika ja vaimu loomupärane ning pika elu jooksul sügavuti läbi tunnetatud minevikutaju. See on samastumine sellega, mis määrab hinge olemuse ja mida tavatsetakse nimetada rahvalikkuseks sügavama põhja andmiseks viitega animismile -, mis aga Kangro puhul kõige ilmsemalt manifesteerib end kui jätkuv sobimatus valitseva süsteemiga Euroopaga ning kui pidev katse seda sobimatust ületada. Kuni tunnetustee lõpus on saanud võimalikuks Euroopat ületades iseendani jõuda: ,,Luules 7 peitub euroopalise maailmakultuuri olemus, selles avalduvad ta palgejooned. Seda tunnetab küll iga eksiilautor, kes oma üksikul tunnil paberi võtab, et üles märkida mõned eestikeelsed värsid
Muutusi külas kirjeldatakse kui imet, mille saadab korda nõukogude võim. Tegeliku eluga pole midagi ühist. Juhan Smuul. "Kirjad sõgedate külast", kokkupuutepunkte vene külaproosaga. Segazanriline teos pakub uut eeskätt mõne skeemipäratu tegelasega, kes õõnestavad ankeediprintsiipi. Rikas lokaalkoloriit, särav huumor, pajatuslikkus. Stalinistliku diskursuse jäigale ofitsiaalsusele ja pateetikale vastandudes manifesteerib Smuuli huumor mõtte- ja loomevabadust. Panoraamromaan, kus püütakse üksikasjalikult välja joonistada ajastutaust ja anda läbilõige eri sotsiaalsetest kihtidest. Poeetikat iseloomustavad paljudesse liinidesse hargnev aeglane tegevus, detailiküllus, kirjelduslikkus. Teosemaailma ja tegelaste pindmine elusarnasus viiab realistlikule printsiibile, mida aga lüngad ja võltsingud ajaloosündmuste esituses tunnukse tähistavat
a) seadus ( nt vanema õigus esindada varalistes suhetes oma last) b) ametiseisund ( kus pädevus vara suhtes võib tuleneda seadusest või selle alusel antud õigusaktist, halduslepingust või töölepingust ) c) tehingust ( volitus, käendusleping vms ) Asja leidmisega tekib sellele valdus, kuid mõisteid leidmine ja leiu omastamine ei tohi samastada. Karistusõiguslikult saab omastamisest rääkida alles siis, kui leidja on asjaga teinud toimingu, millega manifesteerib omastamistahet. Leidmist tuleb aga eristada vargusest, näiteks maja ees seisva jalgratta äravõtmine ei ole leiu omastamine, vaid vargus. Asja enda kasuks pööramise korral ei ole aga vaja tõendada omastaja varalist kasu ega kannatanu varalist kahju. Piisab kui süüdlane muudab asja endale kuuluvaks ja jätab senise omaniku talle kuulunud asjast kestvalt ilma. Kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab viimasele sellise seisundi loomist, mis väliselt näitab teda kui omanikku
Küla muutusi kirjeldatakse kui imena, mille saada korda nõukogude võim. Tegeliku eluga pole selles teoses midagi ühist. - Juhan Smuuli „Kirjad sõgedaste külast“ saab alguse kokkupuutest vene külaproosaga. Segažanriline teos pakub uut eeskätt mõne skeemipäratu tegelasega, kes õõnestavad ankeediprintsiipi. Omased rikas lokaalkoloriit, särav huumor ja pajatuslikkus. Stalinistliku diskursuse jäigale ametlikkusele ja pateetikale vastandudes manifesteerib tema huumor mõtte- ja loomevabadust. Kerkib esile panoraamromaan, kus püütakse detailselt välja joonistada ajastutaust ja anda läbilõige eri sotsiaalsetest kihtidest. - Rudolf Sirge „Maa ja rahvas“ keskendub maa ja võimu ümberjagamisele ühes Eesti külas. - Aadu Hint „Tuuline rand“ (epopöa) räägib suguvõsa saagast ajaloosündmuste taustal. Köitest köitesse (kokku 4) loovutab ajastumaaling ruumi hingelistele vaatlustele
1) tegelane kui tegevuse objekt 2) kui initsiaator Rollide kirjeldus paradigmaatiline. Võimalike jutustuste võimalikud tegelased tabeli kujul. Seal ei kirjeldata tegevuste järgnevust. Greimas püüdis samuti luua elementaarset jutustuse konfiguratsiooni, lähtus Proppist (7 tegevusringi e tegelastüüpi). ‘Aktandid’. Käsitleb jutustuse aktandilist struktuuri. Jutustuses 2 struktuuritasandit: aktant kuulub jutustuse süvastruktuuri. Aktor on kangelane, kes esineb pindstruktuuril aga manifesteerib süvastruktuuri. Üks aktant (antagonist kahjur oponent) võib tekstis olla antud eri tegelaste kaudu – ja vastupidi: ühes tegelases, aktoris võib manifesteeruda mitu aktanti. Aktant võrreldav Proppi tegevusringiga. 3 binaarset opositsiooni, mis iseloomustavad aktanti (“Struktuurne semantika” 1968): 1. Subjekt/objekt suhe on objektile suunatud (A tahab B-d). 2. Saatja/vastuvõtja suhe on kommunikatiivne. 3. Abistaja/oponent - siin on tegemist tegevusele suunatud pragmaatilise suhtega.
Novellikogude ,,Pööriöö külaskäik"(1974), ,,Läbi unemaastike"(1975), ,,Võõras linnas"(1980) ning valimiku ,,Mustamäe armastus"(1978) kunstiline reaalsus on subjektiivne ja kujutuslik, nii et Toomas Liiv näeb põhjust tõmmata paralleele Tuglase uusromantiliste novellidega (Liiv 1985: 716). Valtoni fantaasiamängud on allutatud intellektuaalsele huvile, mis on neid käimapanevaks mootoriks. Määramatust ja võimalikkust manifesteerib ,,Mustamäe armastuse" raam. Avanovelli ,,Roostetanud nael" jutustaja pakub naela seletamiseks välja terve rea lugusid, kuid jätab valiku tegemata tekst lõpeb mõttepunktidega. Lõpunovell ,,Mina" demonstreerib ,,mina" määratlematust ,,teiste" (inimeste, õunte, putukate jne) positsioonilt. Sellises raamis mõjub püsivuse ja samasuse apoloogia novellis ,,Pärast unenägusid" puhtirooniliselt. Valtoni maailmades ei tööta ei põhjuslikkuse printsiip ega loogikareeglid
teooriad Kanti ja Hegeli seisukohtadele. Kanti arvates kujutas kriminaalseadus endast kategoorilist imperatiivi, st kõigist eesmärgikaalutlustest, kaasa arvatud ülepreventsioonist vaba õigluse käsku. Karistus on tasu süü eest, see peab õiglus ja on juba seetõttu õiglane. Hegel põhjendas karistust dialektilise skeemiga, mille järgi õiguskord kujutab endast üldist tahet, millele õigusrikkuja vastandab oma eritahte. Viimast peab karistus eitama ning ületama. Nii manifesteerib ühiskond oma üldise tahtega eritahte eitamise ning näitab, et süütegu ei ole tõeline. Kui süütegu on õiguskorra eitamine, siis karistus peab süütegu, st eitust eitama ning õiguskorda kinnitama. Hegeli karistusteooria erineb Kanti omast veel selle poolest, et viimane asendab praktiliselt realiseerimatu taliooniprintsiibi süüteo ja karistuse väärtuste võrdlemisega ning sellise hegelliku sisuga on tasumisidee püsinud kuni tänapäevani
Seepärast on keel alati midagi pinnapealset tähistavate objektide (kehade) suhtes. Märk (tähistaja) on seotud osutatavaga (denotatsioon) ja tähistatavaga (kontsept, mõiste, tähendus). Tähendus ja mõte Mõte on eriline olemus, mis kuulub nii tähistaja (märk) kui ka tähistatava (mõiste) juurde. See on midagi liikuvat ja saavat. Neli lauses fikseeritud seosetüüpi ("Marcus Antonius on surnud") märgib/denoteerib asjade olemist, fakti väljendab/manifesteerib minu arvamust või usku tähistab/signifitseerib väidet ja omab lisaks mõtet "suremine". See on puhas sündmus, seotud tegusõnaga ja olemisega. Mõte ei ole põhjus-tagajärjelike seoste, vaid mängu tulemus. Umberto Eco. Märkide produtseerimine Klassifikatsioon põhineb 4 parameetril: Füüsiline töö, mis on vajalik väljendite produtseerimiseks, seotud äratundmisega läbi ostensiooni (viitamise)
Pole puine asjade ülesloetlemine, vaid on tunda kaasaelamist, kahjutunnet ja kaotusevalu, mis linna hävimise ja inimeste hukkumisega kaasnes. Üks põhjus oli keeleoskus (Hans kõneles iga päev eesti keelt), mistõttu võis luuletus elavalt kirja saada. 1956 jäeti venelasi ja küüditamist puudutavad teemad välja, mistõttu ei ole katkenditest tervikpildi saamisel abi. Mülleril on ainult pastori-argumendid, aga Hansul on peale jutustajapositsiooni ka ajalookirjutaja kuju (manifesteerib ajalookirjutust). Räägib ka mittetoimivatest ajaloosuhetest. Mitmekülgne vaatepunkt lisab objektiivsust. Tekst vaatleb, mitte ainult ei hinda. Vaatepunktid on suhteliselt tasakaalus. Tekst ei jõudnud kunagi trükki, leidus ümberkirjutusi. Levis suuliselt ja oli populaarne. Tekst erines rahvaluulest, kuna selles kasutatakse lõppriimi. Rahvas oli lõppriimi osas vastuvõtlik. Autori hoiak on Rootsi poolt toetav ja Vene vägede rüüstetegevust tauniv. Tekst on kirjutatud
olnud, et pööre Krossi luules tähendab pöördumist klassikaliste vormide juurest enam-vähem vabavärsi poole. Eeskujusid hõlbus näidata. Iseloomulik see, et pöördub jätkuvalt ajaloo teema poole, aga kasutab tuleku nimel ajalugu ära. Tulevikku vaatamine, tõotused õhus. Krossi kõige suurejoonelisem vastus rünnakutele, mis 60ndal algavad, on värsivormis traktaatriimitud ja riimimata värsis. Manifesteerib vabavärsi vabadust. "Vihm teeb toredaid asju" intiimsed kõlad 1969. Muutub rahvuslikumaks. Ajalookangelased võivad oleviku-tulevikuga seostuda, aga roll muutub. Ajalugu on olnud enne ja varem ja see pole tühipaljas tulevikupikendus. Tulevad tegelased luulevormis, kes sobiks tema proosasse. Üks esimesi kangelasi Krahv Manteuffel. 60ndate lõpus, 69 on üleminek proosale alanud. Esimesi novelle avaldanud, kus Krossi edaspidised proosakvaliteedid hakkavad välja arenema
annaabi.ee 
