Manerism (1)

Manerism
16.saj.teise poole ja 17. saj alguse Euroopa ajalugu määratlesid : 1.suurte maadeavastuste tagajärg- maailmamajanduse teke.
2.kulla ja hõbeda juurdevool lõi Euroopa riikide seas ebavõrdsuse, tekkis linnakodanlus, kes samuti ihkas poliitilist võimu.
Madalmaades loodi1581-1609 vabariik, Inglismaal kestis Cromwelli protektoraat1649- 1658 Poliitilist stabiilsust kõigutasid reformatsioon põhjustades ususõdu ja rahutusi(Pärtliöö Pariisis 1572 )ja kolmekümneaastane sõda Saksamaal (1618-1648)
Samuti vapustasid Euroopat mitu katkulainet. See väljendus ka kunstis- grotesk ja rahutus . Saksa kunstis võib manerismi alguseks pidada A.Düreri “Melanhooliat“(1500)
Väljendit (maniera) manerism kasutati16 saj. Itaalias , kõneldes kunstniku isiklikust stiilist või mõnest laiemalt levinud näit.Giuseppe Arcimboldo „Suvi“(1585) kunstilaadist.
Manerism, kui stiil erineb aga renessansist ,eirates selle rangeid reegleid, esindajad Itaalia maalikunstis 1520 .a Correggio, Caravaggio , Parmigianino ja Michelangelo .
Arhitektuuris peetakse esimeseks maneristlikuks hooneks Giulio Romano poolt kavandatud Palazzodel Te`d (1526-1535) Mantuas. Teistest hoonetest võib nimetada Julius III kuuluvat VillaGiulia`t ( Vasari ja Vignola 1558-1562) ja Caprarolas paiknevat Villa Farnese`t (Vignola
1559 - 1575 ) Prantsusmaal renoveerisid itaallased 1527 Francois I tellimusel Fontainebleau lossi.
16.saj. lõpul kujuneb manerismi keskuseks Saksa- Rooma keisri Rudolph II Praha õukond.
Põhja-Euroopas 16.saj. lõpus 17. saj. alguses oli maneristliku kunsti tellijaks jõukas inimene teostajaks käsitööline, kes kasutas arhitektuuri mustri- ja embleemiraamatuid-seda loomingumeetodit kutsuti kunstiteaduses inventsiooniks(leiutamiseks). Läänemere äärsetes maades said eeskujuks Cornelis Florise Antwerpeni raekoda (1561-1568) ja Lieven de Key Lendeni raekoda(1597-1604) ja vaekoda (1602- 1603 )
Maneristliku arhitektuuri põhitunnused olid sarnased renessansiaegse ehituskunstiga: ka siin olid põhjaks Vitruviuse reeglid, mis nõudsid ordersüsteemi ja sümmeetria rakendamist.
Erinevus oli elementide väga ekspressiivne käsitlus- siledad fassaadid muutusid jõulisteks ja väljapürgivateks, rusteeritud seinapinnad. Fassaadipindasid ja interjööre ilmestati piltidega. Muutusid ka orderi proportsioonid- see tõsteti kõrgele poodiumile, samba pind kaeti dekooriga või tehti sellest figuraalne hermpilaster . pilgupüüdjaks sai fassaadi võimas nikerdportaal ning sageli rõhutati sissepääsu vabatrepiga.Euroopas enim levinud embleemiraamatud olid Andrea Alciati „Emblematum Liber “(1531) ja Cesare Ripa „Iconoloogia“ (1593) sealt leidis iga ehitusmeister, kunstnik ja käsitööline õpetlikke allegoorilisi pilte esemetele, seintele või ruumi. Nendega väljendati hoone ja asja funktsiooni ja eesmärke.
Manerism ruumikujunduses väljendus ruumi ekspressiivsuse tõstmises, mis saavutati arhitektuurse plastika kui ka maalikunsti vahenditega: sammaste, nikerportaalide, ja kaminatega toodi välisarhitektuur ka siseruumi. Ruume asuti illusoorselt muutma : maalitud
Traperiide- riputatud tekstiili imiteerivad maalingud, mida kasutati kas seinapaneelidel või laes . Lagi jagati geomeetriliseks erinevate nurkade arvuga kujunditeks, mille põhja võis katta embleem- maaling ning mida teineteisest eraldasid jõuliselt profileeritud raamistused.
17.saj .maneristlikuks interjööriks võib pidada Peter Paul Rubensi Antwerpeni maja .
Maneristlikku ornamenti iseloomustab konstrueeritus ja fantaasiarikkus- lemmikteemadeks olid grotesksed-fantastilised , normaalsetest erinevad olevused, reaalsest erinev kujutluslik, müstiline maailm. Kaasa aitas ka värv: ruumidekoor, olgu siis käsitsi modelleeritud stukist(L-Euroopas ja Prantsusmaal)
või puust nikerdatud (P-Euroopas) värviti ebaloomulikult kirgaste toonidega, mis groteski veelgi võimendas. Nii nagu arhitektuuris
nii ka mööblis omandab kõrgreljeef ja skulptuur tähtsa rolli ,asendades nii mõnegi klassikalise elemendi: skulptuur- samba asemele, akantus - voluudi asemele jne. Kappide ja credenza`de paneeluksed kaeti nikerdatud vahel ka maalitud embleemidega, mis võisid üheskoos moodustada terve jutustuse tsükli. Maneristliku mööblidekoori lemmikelementideks olid keerulise kujuga raamides paiknevad kartušid, neli- ja hulknurksed teemantkvaadrid ja maskaroonid hermipilastrite karüatiidide kõrval kasutati palju volüümikaid balustreid, nii korpusmööbli kui ka baldahhiinvooditel oli tavaline kuuljalg. Esemed muutusid palju atraktiivsemateks nad olid pigem uhked pildikandjad kui praktilised ja mugavad esemed. Tänu kõrgplastikale muutusid ka mööbli mõõtmed, eriti kappide ja voodite
juures kus kaunistatavat pinda oli kõige enam. Materjalidest eelistati
tamme asemel pähklit, selle lihtsama töötlemise poolest.
Intarsiates kasutati sooja pruuni pähklipuu paarilisena musta eebenipuud, värvitud mööblit kasutati suhteliselt harvemini. Seega vastas maneristlik mööblikäsitlus kunstitaotlustele, kus sooviti näha teostaja fantaasiarikkust kui ka tehnilist virtuoossust.
Vitruvius Pollio„Kümme arhitektuuriraamatut“-„Templi vormikõne rajaneb sümmeetrial , millest arhitektid peavad piinliku täpsusega kinni pidama . See aga omakorda toetub proportsioonidele, mida kreeklased nimetavad analogia`ks. Proportsiooni saab määrata , kui kõikidel hoone liikmetel ja ehitisel tervikuna on üks arvutatud liige(modulus) kui ühtne põhimõõt.“
Portaal - hoone arhitektooniliselt kujundatud sissepääs
Voluut -.spiraalselt rulluva otsa v. otstega arhitektooniline ehismotiiv
v. ornament –joonia kapiteeli iseloomulik ornament.
Credenza – sakramendikapp, puhvetikapp, serveerimiskapp.
Kartušš- rull ääristus, pooleldi lahtikeeratud paberirulli meenutava
dekooriga ehisraam, mis ümbritseb kirja, vappi, embleemi.
Teemantkvaader- ristkülik , mille pind on viimistletud püramiidina või tüvipüramiidina.
Maskaroon- stiliseeritud inim- või fantaasiaolendi groteskne näomask.
Karüatiid – maani rüüs seisva naise skulptuur, mis talastikku kandes asendab sammast v. piilarit.
Soovitavat kurjandust:

A-C.KrauSe. Maalikunsti ajalugu renessansist tänapäevani Tallinn. Koolibri 2006.

Jan Gympel, Arhitektuuriajalugu antiigist tänapäevani. Varrak 2006.

D.Piper, Kunstiajalugu Tallinn Varrak 2006.

E.H.Gombrich, Kunstiajalugu Tallinn Avita 1997.

Kunstileksikon Eesti Klassikakirjastus. Tallinn 2001.

Umberto Eco Ilu ajalugu.Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006.

Üldine Kunstiajalugu. kirjastus Koolibri 1999.

Ilus maja, kaunis ruum. Prisma prindi kirjastus 2001.