· Hüpoteetiline imperatiiv ütleb, · mida inimene peaks tegema, · kui ta soovib saavutada teatud sihti. Kategooriline imperatiiv · Kui hüpoteetilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on soovid, siis kategoorilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on mõistus. · Moraali metafüüsika alused väljendab kategoorilist imperatiivi nii. · Toimi ainult vastavalt sellele maksiimile, mille kohta sa saad tahta, et see oleks universaalne seadus. · Kategoorilise imperatiivi teine vorm: inimene olgu eesmärk iseeneses. · Toimi nii, et sa kohtleksid inimsust, ükskõik kas sinu enese või kellegi teise isikus, alati kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit. · Imperatiivi esimene vorm nõuab, et toimija kontrolliks iga maksiimi puhul, kas ka kõik teised toimijad saaksid sellise maksiimi omaks võtta;
Põhineb ideel, et tegevustel on oma seesmine moraalne väärtus: ühed tegevused on oma olemuselt head (ausus, teiste õiguste austamine jm.), teised halvad (ebaausus, vägivald jm.), vaatamata kui palju head või halba nad põhjustavad. Immanuel Kant (1724- 1804) Kanti järgi ainus loomupärane headus on hea tahe s.o. tegu, mis juhindub kõrgemast moraalisedusest ja teostatakse kohustundest. Kategooriline imperatiiv: "Talita alati vaid vastavalt niisugusele maksiimile, mis peaks (võiks) üldkehtivaks seaduseks saama". (vt.moraali kuldreegel) Deontoloogilise eetika põhimõtted: · vägivaldsusetus; · kaasinimesi tuleb kohelda, kui eesmärke iseenestes, mitte kui vahendeid Deonotloogiline eetika jaotatakse õiguste ja kohustuste teooritateks: Õiguste teooria järgi on inimesel teatud absoluutsed õigused, mida ei tohi rikkuda (õigus elule, vabadusele, turvalisule, omandile jm.)
Täiustumispüüd Kanti kategooriline imperatiiv ütleb, et moraalireeglid on reeglid, millele ei tule teha erandeid ning valetamine või lubaduste murdmine ei ole iialgi õige, ükskõik millised oleksid asjaolud. Kui hüpoteetilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on soovid, siis kategoorilised imperatiivid on olemas sellepärast, et inimesel on mõistus. Moraali metafüüsika alused väljendab kategoorilist imperatiivi nii:Toimi ainult vastavalt sellele maksiimile, mille kohta sa saad tahta, et see oleks universaalne seadus. Kategoorilise imperatiivi teine vorm: inimene olgu eesmärk iseeneses. Toimi nii, et sa kohtleksid inimsust alati kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit. Teist inimest ära kasutada tähendab kohelda teda kui abinõu · Imperatiivi esimene vorm nõuab, et toimija kontrolliks iga maksiimi puhul, kas ka kõik teised toimijad saaksid sellise maksiimi omaks võtta;
Absoluutsed õigused: elule, vabadusele, privaatsusele, turvalisusele, omandile, õigus teada. Kohustused:-vägivaldusetus, usaldusväärus, ausus, õiglus, enesekriitilisus, täiustumispüüd Kanti kategooriline imperatiiv Kui hüpoteetilised imperatiivid on olemas, et inimesel on soovid, siis kategoorilised imperatiivid on olemas, et inimesel on mõistus Moraali metafüüsilised alused väljendab kat.imp. nii: - Toimi ainult vastaval selle maksiimile, mille kohta sa saad tahta, et see oleks universaalne seadus Kat.imp II vorm: Inimene olgu eesmärk iseeneses. - Toimi nii, et sa kohtleksid inimsust, ükskõik kas sinu enese/kellegi teise isiksus, alati kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit. - Teist inimest ära kasutada tähendab kohelda teda kui abinõu. 4. Teleoloogiline ja deontoloogiline suund eetikas
David Hume eristas ideed muljetest: mulje on aisting (ja aistingute kompleks), idee aga selle peegeldus (kujutlus, mõte jms). Tavatähenduses on idee arusaam või mõte. kategooriline imperatiiv (Kanti moraalikäsitluse mõiste) Immanuel Kant nimetas kategooriliseks imeratiiviks printsiipi, mille alusel saab hinnata maksiimi ehk käitumispõhimõtte moraalset õigsust. · Selle esimene sõnastus on: "Talita vastavalt niisugusele maksiimile, mis ise kohe võib üldiseks seaduseks saada." Kategoorilist imperatiivi sellises sõnastuses nimetatakse ka universaliseeritavuse (üldise kehtestamise võimalikkuse) nõudeks. Inimene peab lähtuma sellisest käitumispõhimõttest, millest võiksid lähtuda ja peaksid lähtuma kõik. · Kategoorilise imperatiivi teine sõnastus on järgmine: "Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid
käitumise kohusetundest lähtumine. Üldjuhul on meie tegudel palju motiive. Kanti arvates on moraalselt kõige väärtuslikumad (moraalsed selle sõna kitsamas tähenduses) teod, mis sooritatakse puhtast kohusetundest, ilma mingi kalduvuse või sümpaatiata. Aga mis on inimese kohus? Inimese kohus on lähtuda sellistest põhimõtetest, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik. See ongi kuulus kategooriline imperatiiv Kanti sõnastuses: "Talita vastavalt niisugusele maksiimile, mis ise kohe võib üldiseks seaduseks saada." Sellel imperatiivil on ka teine sõnastus: "Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse." See tähendab, et kõik inimesed on moraalses mõttes võrdsed. Moraalifilosoofia Moraalifilosoofia põhieesmärk on leida kommete filosoofia alusprintsiip. "Alusepanekus
On vaja inimestest varjata, sest tagajärgede teadmine ja mõistmine sõltub konkreetsest inimesest. Inimesed hakkaksid pidevalt oma “kasu” arvutama (ja mõned arvutaksid paremini kui teised!). 4. Õigustab ebamoraalseid tegusid!Organid 5 elu päästmiseks 5. Milles seisneb kategooriline imperatiiv? kr katēgorikos – ‘tingimusteta kehtiv’ ld imperātivus – ‘käskiv’ “Talita vastavalt niisugusele maksiimile, mis ise kohe võib üldiseks seaduseks saada.” (“Toimi ainult selle maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal aja soovida, et sellest saaks universaalne seadus.”) Selleks, et tegu oleks moraalne, peab aluseks olev printsiip olema universaliseeritav. Tuleb küsida: Mis juhtuks, kui kõik sellest lähtuksid? Kas sooviksite sellist olukorda? Kui ei, siis on käitumine kõlbeliselt ebaõige. NB! Kategooriline imperatiiv on meta-reegel
järgiks sedasama maksiimi, mille järgi ma kavatsen toimida. · See on metareegel, mille abil saab välja töötada konreetseid moraalireegleid. · Kategooriline imperatiiv kui moraali meetod. Hüpoteetilised sõltuvad meie soovidest ja kategoorilised ei sõltu millestki, meil pole kohustust neid täita. Kategoorilisel imperatiivil on kaks vormelit: toimi ainult vastavalt maksiimile, mille kohta saad soovida, et see oleks universaalse seadus. 47. Missugune on moraalselt hea tegu deontoloogilise eetika järgi? Mitte tagajärjed ei määra teo õigsust ja väärtust, vaid teatud jooned teos eneses, teo motiiv, alus. Eesmärk ei õigusta kunagi abinõu. Sisemine väärtus on tegudel, mitte tagajärgedel. Deontoloogilise eetika järgi on moraalselt hea tegu see, mis on tehtud kohusetundest lähtuvalt. Moraalset tegu ei iseloomusta soov seda teha ega ka kalduvus olla
Ajalooline tõlgendamisviis. Ajaloolise (nimetatud ka subjektiiv-teleoloogiliseks, geneetiliseks) tõlgendamise näol on tegemist teleoloogilise ehk tahtetõlgendamisega ning selle ülesanne on selgitada välja ajaloolise seadusandja eesmärgid teatud küsimuse konkreetsel viisil reguleerimiseks ja tema ettekujutus normist selle loomisel. Objektiiv-teleoloogiline tõlgendusviis. käigus tõlgendaja küsib seaduse objektiivse eesmärgi järele (tugineb maksiimile ratio legis est anima legis 'seaduse mõte on seaduse hing). Grammatiline tõlgendusviis ja grammatilise tõlgendamise võimalustest. Räägitakse ka sõnakohasest tõlgendamisest. Sõnakohase tõlgendamise kohaselt ei tohi tõlgendada nii, et mingi osa sellest jääb tarbetuks või tähtsusetuks. Grammatiline tõlgendusviis arvestab niisiis erilist sätestamise ökonoomia põhimõtet ükski seadusteksti element pole tähtsusetu
õigusharus. 28. Ajalooline tõlgendamisviis Ajaloolise (nimetatud ka subjektiiv-teleoloogiliseks, geneetiliseks) tõlgendamise näol on tegemist teleoloogilise ehk tahtetõlgendamisega ning selle ülesanne on selgitada välja ajaloolise seadusandja eesmärgid teatud küsimuse konkreetsel viisil reguleerimiseks ja tema ettekujutus normist selle loomisel. 29. Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamisviis käigus tõlgendaja küsib seaduse objektiivse eesmärgi järele (tugineb maksiimile ratio legis est anima legis 'seaduse mõte on seaduse hing). 30. Grammatiline tõlgendamisviis ja grammatilise tõlgendamise võimalustest (Narits, Õiguse metodoloogia) Räägitakse ka sõnakohasest tõlgendamisest. Sõnakohase tõlgendamise kohaselt ei tohi tõlgendada nii, et mingi osa sellest jääb tarbetuks või tähtsusetuks. Grammatiline tõlgendusviis arvestab niisiis erilist sätestamise ökonoomia põhimõtet – ükski seadusteksti element pole tähtsusetu
Kanti eetika järgi jõuavad kõik inimesed, kui nad oma sisimas moraaliprintsiipide üle reflekteerivad, samasugustele moraaliotsustutel pole tõeväärtust, on nad midagi enamat kui lihtsalt hoiakuväljendused, moraaliotsustused on universaalsed ettekirjutused. Täpsem nimetus oleks “universal-preskriptivism”. Arenes tulemustele. Kategooriline imperatiiv on “tingimusteta kehtiv” ja “käskiv”. Talita vastavalt niisugusele maksiimile, mis ise kohe võib üldiseks seaduseks saada. Toimi ainult selle maksiimi kohaselt, välja emotivismi kriitikast! Moraaliotsused ei väljenda objektiivseid tõdesed-väärasid, vaid ettekirjutisi, selle kohta kuidas me tahame, et inimesed elavad. Kuid moraaliotsustustel on loogiline mille kohta sa saad samal aja soovida, et sellest saaks universaalne seadus
Antud juhul seega praktilise mõistuse kriitilise uurimise tulemusena. See uurimus näitab kõigepealt, et meie mõistuses on terve rida kõige erinevamaid põhimõtteid, mis on suunatud tahte määramisele. Maksiimiks nimetab Kant põhilauset, mis oleks maksev iga üksiku inimese tegutsemise kohta. Kui ma otsustan, et ma enam ei suitseta, siis puudutab see vaid mind; kas teised suitsetavad või mitte ei mängi mingit rolli. Vastandina maksiimile nimetab Kant praktilist seadust põhimõtteks, mis peaks iga inimese tahet määratlema. Hüpoteetiline ja kategooriline imperatiiv. Teoreetilise mõtlemise seadustel on sundiv iseloom. Nad ütlevad: Nii see on. Praktilise mõistuse seadused on nõudva ehk kohustava iseloomuga: Nad ütlevad: Sa pead nii toimima!. Nad nõuavad, aga nad ei sunni nii toimima. Nad sarnanevad käsule. Käsu puhul võib seda täita, aga võib ka täitmata jätta ( sel
" Ent isegi kui sul on raha, ei tähenda see, et sa peaksid kunstnikke toetama. Kategoorilist imperatiivi ei saa samal viisil vältida see nõue on siduv igaühe jaoks sõltumata tema kalduvustest. Käsk "Räägi tõtt!" on sõltumatu soovist seda teha. (Ent määrav pole muidugi konditsionaalne vorm "kui..., siis...".) Teoses alusepanek kommete metafüüsikale esitab Kant viis kategoorilise imperatiivi vormi: (1) üleüldine seadus ("toimi vastavalt niisugusele maksiimile, mille kohta võiks järjekindlalt tahta, et sellest saaks üldkehtiv seadus" / "Käitu nii, et sinu tahte maksiimid võiksid alati ühtlasi kehtida üldise seadusandluse printsiipidena"); (2) loodusseadus ("talita nõnda, et su teo maksiim võiks sinu tahtel saada üleüldiseks loodusseaduseks"); (3) eesmärk iseeneses ("inimlikkus kui eesmärk, mitte kui vahend"); (4) tahte autonoomia; (5) eesmärkide riik, mis on eeskujuks erinevate
Just kaastunde ajel tõttame pikemalt mõtlemata appi neile, keda näeme kannatamas; just kaastunne täidab loomuseisundis seaduste, tavade ja vooruste rolli, pealegi selle eelisega, et keegi ei tunne kiusatust tema leebele häälele vastu hakata. Kaastunne ei lase tugeval metslasel röövida väetilt lapselt või põduralt vanurilt nende vaevaga hangitud elatist, kui tal vaid lootust on leida oma jagu mujalt. Kaastunne sisendab -- lisaks mõistuslikult põhjendatud õigluse ülevale maksiimile: tee teisele seda, mida sa tahad, et tehtaks sulle -- kõigile inimestele tolle teise, loomuliku headuse maksiimi, mis ei pruugi küll olla nii täiuslik kui eelmainitu, kuid teisalt võib ehk olla kasulikumgi: tee endale head nõnda, et põhjustaksid seeläbi teistele võimalikult vähe halba. Lühidalt, just sellest loomulikust tundest, mitte eelkõige peentest argumentidest, tuleb otsida selle vastumeelsuse põhjust, mida igaüks tunneb kurja tehes, olenemata kõigist tarkadest maksiimidest
annaabi.ee 
