Mäeküla piimamees (0)

Mäeküla piimamees
Suureks kasvades ehk täiskasvanuks saades otsib iga inimene endale kaaslast , kellega kogu oma ülejäänud elu elada ja oma muresid -rõõme jagada. Sellest kujunebki välja abielu. Kuigi tänapäeva abielu ja inimeste kooselu on oma ilmet veidi muutnud, siis on põhimõte siiski samaks jäänud. Minu arvamus on abielust on mitmetahuline ent kui mõelda loo peale Marist, Prillupist ja Kremerist, siis on kohe näha, mis selles loos kõik valesti tehti.
Prillupi naine suri. Tol ajal oli kombeks võtta endale uus naine, kui eelmine suri, sest elu oli raske, oli vaja teha tööd, lapsi kasvatada ja majapidamist korras hoida. Nimekiri võiks veel edasigi minna. Mida tegi selles olukorras härra Prillup ? Ta käis kosjas oma naise nooremal õel. Loomulikult on see veider , sest kes siis põhimõtteliselt oma sugulast naiseks võtaks? Kõik ju teavad, et ega sugulastega tule alati probleeme ja seda on ju tänapäevalgi iga nurga peal näha. Teiseks oli Mari Prillupi jaoks liiga noor, tüdruk polnud veel suureks perenaise ametiks valmis, vaid soovis oma tegemisi teha. Ta ju mängis pigem õues koos lastega, kui rügas rasket tööd teha. Tema lapselikkuse ja nooruse pärast tuligi mängu Kremeri härra.
Von Kremer märkas ühel ilusal päeval Marit ning teadis, et peab iga hinna eest selle kena neiu endale saama ja nii ta asuski Prillupiga läbi rääkima. Loomulikult oli Prillupil raske otsust teha, sest ta tahtis Marit endale jätte – lõppude lõpuks oli too ju tema naine, kuid amet nagu selleks oli Mäeküla piimameheks olemine ja selle pealt raha kokku ajamine, tundus sama ahvatlev . Kuid Mari polnud enda solutamisega ühe mehe käest teise kätte nõus ja nii ei saanud ka Mari mees uue ameti peal kätt proovida. Kui aga need mõtted meest nii väga piinama hakkasid, ei suutnud Prillup enam kuidagi rahu saada, ja Mari, olles näinud oma mehe kannatusi, jäi suure kokkupleppega lõpuks nõusse.
Von Kremer ja Prillup said oma tahtmise, Mari oli sunnitud olema Kremeri silmarõõmuks, et ta mees enam ei piinleks. Kuid mis sellest siis tõeliselt kasu oli? Polnud see piimamehe amet midagi nii erilist, pealegi oli ilma naiseta ikka kuidagi halb olla ja südamele langes raske koorem. Pealegi sai Prillup surma, aga kas ilma selle suure mürglita oleks see juhtunud? Marist räägiti lõpuks taga ning ei olnud tal ühegi mehega õnne, ka Juhaniga mitte, sest too osutus lõpuks hädavareseks. Kremer soovis noort armastust, kuid lasi end tegelikult petta , sest Maril polnud vanast mehest õieti asjagi. Nii et kes siis selles kõiges süüdi oli ja mis oleks pidanud parem tehtama?
Jah, ma usun, et vaesus oli ja on siianigi halb ja tihtipeale inimese hinge seest sööv häda ning tol ajal polnud töötegemine mingi meelakkumine . Ent kas oma inimese pooleldi mahamüümine ja endale õnnetu ja hukka läinud elu ostmine oli tõesti vajalik? Prillupil polnud lõpuks piimamehe ametist mingit kasu, sest kellega ta oma raha ja rõõmu oleks jaganud? Oma naine oli teise mehe juures. Süütunne piinas teda. Mari tundis end kindlasti ärakasutatuna ja tema maine oli rikutud. Kremer oli vana känd, kes oma positsiooniga kasutas teisi ära, et oma tahtmist saada.
Minu arvates olid selles loos kõik peategelased süüdi. Eriti aga mehed. Kremer oma jultumusega teise naist varastama ja oma seisusega end teistest paremaks tehes. Prillup hädaverese nime vääriva olekuga kauples naise suurema summa pärast ära ja Mari oli rumal, et andis järele. Keegi pole ainusüüdlane. Kõik andsid oma panuse sellesse segasesse ja mõttetusse tegevusse. Kes aga sellest midagi tegelikult ka võitis? Mitte keegi.
Kokkuvõtvalt oleks lugu võinud minna lihtsalt järgmist rada mööda: kuigi Prillup nägi halbu unenägusid ja tema hinge piinas ahvatlev pakkumine, hoolitses Mari kogu hingest oma mehe eest, et Tõnul parem hakkaks . Ja varsti see mõjuski, nad ei teinud uhkest härrast väljagi, vaid elasid oma rasket, aga väärt elu koos edasi, Mari õues askeldamas ja kauni häälega laulmas, lapsed tema ümber jooksmas ja Tõnu põllul askeldamas ja vahel rõõmsalt ohates oma pere üle uhkust tundes.