Maavärinad ja vulkaanid, vulkanism. (1)

Maavärinad ja vulkaanid , vulkanism.
Nähtuste kompleksi, mil magma tungib maapinda, nimetatakse vulkanismiks. Vulkaaniliste protsesside käigus tekivad vulkaanilised kivimid. Vulkaaniks nimetatakse koonuse- või kuplitaolist moodustist, mis on seotud maakoores esinevate kanalite või lõhedega ehk efusiivsed kivimid.
Tardunud laavast kasvab järk- järgult mäge meenutav vulkaan , mille tipus asub kraater ja nad muutuvad iga purskega suuremaks. Laava tegevus avaldub kas aeglaselt, kui laava valgub aeglaselt mööda nõlva alla, või plahvatuslikult. Vulkaani purskeaineid saab jagada gaasilisteks, tahketeks ja vedelateks(laava). On olemas tegutsevaid vulkaane , mis purskavad perioodiliselt või pidevalt, kuid on olemas ka kustunud vulkaane, mille purskumise kohta puuduvad ajaloolised andmed. Kus juures kustunud vulkaane on palju rohkem kui tegev vulkaane. Paljud kustunud vulkaanid on mitmete eksogeneesete protsesside tulemusel täiesti hävinud, neist võivad olla alles ainult nekkid ehk magmaatiliste kivimitega täidetud lõhed maakoores.
Kõige rohkem vulkaane on seotud maakoorelaamade põrkeservadega, kus vastakuti liikuvatel laamadel üks serv sukleldub poolviltu teise serva alla, sulades vahevöös ja moodustab nii teise magmakolde.Tegutsevate vulkaanide geograafiline paigutus ei ole koondunud täiesti ühte kohta. Mandrite siseosas, näiteks Euroopas, Aasias on neid vähe. Ainuke Euroopa mandriosas tegutsev vulkaan on Vesuuv , mis on enimjälgitud vulkaane maailmas. Kuid selle eest on vulkaane palju mandrite rannikuvööndis, saartel ja saarestikel. Kõige rohkem leidub vulkaane Vaikse ookeni rannikul ja saartel.
Vulkaani pursked seavad ohtu ümbritseva asustuse ja elanikkonna. Laava, mis voolab mäenõlvadelt alla, on kuum ja voolav. Paks laava ei liigu päevas edasi mitte rohkem kui mõni meeter, nii jõuavad inimesed põgeneda piisavalt kaugele. Kuid igakord ei pruugi nii hästi minna, vedel laava võib liikuda kuni 90km/h ja voolata enne tardumist väga kaugele. Pea iga vulkaani purskega paiskub õhku vulkaaniline tuhk, mis hävitab viljasaake ja eluasemeid,tuha raskuse alla upuvad ka laevad. Tuha pilved kujutavad ohtu ka lennukitele, kuna võivad seisata nende mootoreid.Lisaks tuhale satub õhku ka suurtes kogustes mürgistgaasi, samuti on õhutemperatuur meeletult kuum. Näiteks kinnitab Napoli ülikooli antopoloog P. Petrone , et Vesuuvi ohvird ei lämbunud vaid surid 400 kraadise kuumusega mürgigaasipilves.
Plahvatuse puhul lendab õhku ka laavapomme ja rahne, mis maha langedes võivad tappa inimesi või loomi, purustada elamuid ja autosid. Purskega võivad veel ka kaasneda mudavoolud. Seda juhul kui vulkaanide tipud on kaetud igijääga või kui vulkaani kraatris paikneb järv. Näiteks Kamtšatkal Bezõmjannõi vulkaani purskest 1955 aastal tekkis 18 meetri kõrgune kividest, tuhast ja veest koosnev mudavool .
Täitsa omaette tüübi moodustavad vulkaanid, mis on seotud nn. kuumade täppidega, mis paiknevad laamade sisemuses. Vahevöö sügavuses on selliseid isoleerituid ja püsivaid energiakoldeid, mille kohal moodustub kerkiv soojus ja magmavoog. Tuntuim kuum täpp asub Havai peasaare all, ning tema kohal kõrgub Mauna Loa vulkaan.
Maavärinateks nimetakse maakoore vappumist ja maapinna järske kõikumisi. Tõugete põhjusel eristatakse tektoolinisi-, vulkaanilisi-, langatus-ja tehnogeenseid maavärinaid. Tektoonilisi põhjustavad Maa vahevöös või maakoores esinevad sisepinged. Vulkaanilised kaasnevad vulkaanipursetega. Langatusvärinad on esile kutsutud suurte koobaste varisemisel ja tehnogeensed maavärinad on tekitatud inimtegevuse poolt, näiteks pommi plahvatused, lõhketööd jms. Maavärinaid võib põhjustada veel ka meteoriidi langeimsest, lumelaviinist või maasööst mägedest jne.
Maavärinad leiavad aset laamade äärealadel. Maavärinate oht on suur Californias, Mehhikos , Vahemere piirkonnas ja Türgist kuni Indiani. Kõige suurem maavärinate oht on Jaapanis , kuna seal põrkuvad üksteise vastu korraga neli laamat. Subduktsioonivöönditeks nimetakse alasid kus üks laama sukeldub teise alla, need on kohad kus toimuvad kõige tugevamad maavärinad. Kõige ohvrite rohkemad maavärinad on toimunud Hiinas. Kui maavärinad leiavad aset meredes, ookeanides või rannikualadel võib see põhjustada veemasside ümberpaigutamist ja tsunamisid.
Maavärinate koldest lähtuvad mitmesugust tüüpi elastsuslained, on olemas piki-, risti –ja pinnalained. Tähtsaim maavärinate registeerimise vahend on seismograaf, mis koosneb kuulikujulistest teraspendlitest, mis ripub maapinnaga kindlalt ühendatud raamistikul. Maavärina puhul maakoore kõikumisel teeb raamistik liikumised kaasa, aga pendel püsib paigal ja selle otsas asetsev peen nõel mis registeerib paberrulli liikumise pendli suhtes ja joonistab kõverjoone ehk seismogrammi. Maavärina võimsuse iseloomuustamisel kasutatakse seismoloogias nn. Richteri skaalat . Enne maavärina peatõuget võib esineda nõrgemaid eeltõukeid ja peale peatõuget järgneb reeglina järeltõuge, mis võivad avalduda alles nädalaid, kuid või isegi aastaid hiljem.
Riikides, näiteks Jaapanis, kus maavärinad on tuntud nähtus, teavad ka lapsed kuidas maavärina puhul ennast kaitsta. Kõige ohutumad kohad on lagedad platsid, kui aga hoonest ei jõua põgeneda siis tuleb otsida kaitset ukseavadest ja laudade või pinkide all.
Suurimad maavärinad on olnud näiteks Lissabonis 1755a, 1923a Kanto maavärin mis toimus Tokyo ja Yokohama vahelisel alal, Mehhiko maavärin 1985a jt.
Kasutatud kirjandus:
``Loodus katastroofid``- Rainer Crummenerl
``Üldine Geoloogia I``- A.Rõõmusoks, H. Viiding
``Geoloogia protsessid ja nähtuste osatähtsus ehitusgeoloogias``- K.Ojaste
``Geoloogia alused``- I. Arold , A.Raukas, H.Viiding
Ajakiri `` Horisont ``, 3/2001 juuni- tekst H. Nestor
Ajaleht ``Eesti Ekspress``, 3/2/2000