MA TEAN, ET MA MIDAGI EI TEA (0)

MA TEAN, ET MA MIDAGI EI TEA
“Ma tean, et ma midagi ei tea,” on iidvana mõte, mille on kunagi ammu välja öelnud tuntud filosoof Sokrates , kes oli omal ajal ilmselt kõige targem mees planeedil maa. Siiski, selle väitega ei saa mind päris nõus olla- lähenetud on liiga radikaalselt.
Mina kohandaksin härra Sokratesi väite ümber ja sõnastaksin selle hoopis nõnda: „Ma tean, et ma paljut ei tea.” See on võibolla liiga „sõnasabast-kinni-lähenemine”, aga hetkel las ta olla. Teadmine, et ma midagi ei tea, on juba teadmine. Seega ei ole võimalik väita, et antud persoon midagi ei tea. Samas võrdeliselt teadmiste suurenemisega suureneb ka mitte teadmine. Paradoks? Et asja oleks teil lihtsam ette kujutada, mõtleme, et teadmine on üks planeet meie päikesesüsteemis ja teadmatus on kõik see, mis seda ümbritseb. Mida suurem on meie nii öelda planeet(teadmine), seda rohkem puutub ta kokku muu ümbritsevaga(teadmatus). Siit me saamegi järeldada, et mida rohkem me teame, seda vähem me teame. Sellest saame me jällegi järeldada, et see kes teab vähem, teab rohkem. Ja neid järeldusi oleks võimalik lõputult siia tuua, aga see järeldamine ei vii meid lõppude lõpuks ikkagi kuhugi ja targem oleks otsima hakata uusi vaatenurkasid.
Miks võis väita Sokrates, et ta midagi ei tea? Ma usun, et üks põhjus võiks olla see, et teistega vesteldes jõudis ta järeldusele, et ta saab alati(!!!) midagi uut teada. Sellepärast ta arvaski, et ta midagi ei tea. Aga tõsi see on, et mida suurem on inimest ümbritsev sotsiaalne(ka sotsiaalmeedia) ring, seda enam avardub inimese silmaring, seda enam saab ta teadma asjadest, millest ta varem võibolla kuulnudki polnud ja seda enam saab ta mõistma, et mingit teemat täielikult vallata pole lihtsalt võimalik. Kasvõi lihtsalt sellepärast, et väidetavalt kasutab inimene oma aju potensiaalist vaid 10% - kõike pole võimalik lihtsalt meelde jätta, mõned asjad kustuvad tahes-tahtmata sellelt imeliselt kõvakettalt ära.
Mida ma selle aruteluga tahan öelda, on see, et inimesel ei saagi tekkida kunagi mingit ettekujutust selles kui palju ta teab. Miks? Sellepärast, et tal pole õrna aimugi, mis on see maksimum, mida on võimalik teada. Maksimumi teadmata pole aga tal võimaik ennast asetada mitte kuhugi skaalal, mille nimi on „kõik maailma teadmised”. Siiski võib inimene ka alati kindel olla, et tal mingi teadmine on olemas. Ta lihtsalt ei tohi end ülehinnata, et mitte sattuda jaburatesse olukordadesse. Oliver Ämarik, 11B