Kirjandus ja psühholoogia (0)

Kirjandus ja psühholoogia
Psühholoogia (kr.  ψυχολογία, psychología ‘hingeteadus’) on empiiriline teadus, mis uurib nii
käitumist, kognitsiooni kui ka neuronaalseid protsesse.
Umbes aastal 1900 rajas Sigmund Freud ( 1856 -1939)  uue teadussuuna, psühhoanalüüsi.
Erinevalt tollasest  tavast  ei otsinud ta hingelistele häiretele mitte orgaanilisi põhjusi, vaid viis
need tagasi  teadvustamata  psüühilistele konfliktidele.
Freudi meetodi aluseks oli nn vabade assotsiatsioonide analüüsimine;
Unenägude analüüsimisel tulid esile alateadlikud, eeskätt seksuaalsed soovid.
Instantsid:
teadvustamatus,  eelteadvus , teadvus
Id (Miski), Ego (Mina), Superego (Ülimina)
Unenägude tekkimisel  toimivad tihendavad ja nihutavad protsessid.
Eristatakse “naudinguprintsiipi”  ja “reaalsusprintsiipi”.
Sublimatsioon  - instinktiivsed psüühilised jõud ( libido ,  agressiivsus  vm) muudetakse ja
suunatakse kultuuris aktsepteerivatesse tegevustesse. Näiteks agressiivsus suunatakse
mängudesse, sporti, meelelahutusse jmt.
Freudism  ja kirjandus
Autori (kirjaniku, kunstniku) psühhobiograafia
Kunstiteose  tajumist mõistetakse  psühhodünaamiline protsess
Müütide  uurimine  ( Freud ja õpilased: Karl Abraham, Otto Rank, Hans Sachs).
Oidipuse  kompleks  - rajaneb Sophoklese “Kuningas Oidipusel”
mõte, et igas mehes peitub  väljatõrjutud soov tappa oma isa ja  abielluda  emaga
Vastand sellele  Elektra -kompleks - tütre soov abielluda isaga; seostub ka peenisekadedusega
(Jungi käsitluses)
Näide 1
Mehe unenägu: Ta näeb kahte poissi kaklemas, ja need on aamissepapoisid, nagu ta ümbruskonna äride
järgi otsustab; üks poiss on visanud teise maha, lamaval  poisil  on kõrvas siniste kividega kõrvarõngad.
Tema jookseb,  kepp  käes, pahategija poole, et teda  karistada . See põgeneb ühe naise juurde, kes seisab
lattaia ääres, nagu oleks ta tema ema. See on päevilisenaine, kes pöörab unenägijale selja. Viimaks keerab
ta ennast ringi ja vaatab talle nii kohutava pilguga otsa, et ta jookseb ehmunult minema. Naise silmades
alumiste silmalaugude alt tungib esile punast liha.
(Freud, Unenägude tõlgendamine)
Näide 2
„Reisipiltide” osas, pealkirjaga „Lucca  kuurordid ”, loob H.  Heine  […] Hirsch-Hyacinthi
vaimustava kuju, kes kiitleb luuletaja ees  suhetega  rikka  parun  Rothschildiga ja ütleb viimaks:
nii tõesti kui Jumal peaks olema mulle  armuline , härra, ma istusin Salomon Rothschildi
kõrval ja ta käitus minuga päris nagu omasugusega, päris familionäärselt.”
(Freud, Naljaraamat)
Psühhoanalüüs on  üks kirjanduse hermeneutilise tõlgendamise võimalusi.
Carl Gustav Jung (1875-1961)
Kollektiivne teadvustamatus
Arhetüübid on  universaalsed pildid, mis on kõikidel olemas. Need on otsekui
energiapunktid, mis ilmnevad nii hulluses, unenägudes kui ka näiteks kirjanduses.
Arhetüüpide näideteks on laps, ema,  animus , anima, vari jt.
Jung uuris müütide ja muinasjuttude tähtsust kollektiivsele teadvustamatusele.
Muinasjutu  maagiline  maailm näitab muu hulgas teadvustatuse ja teadvustamatuse olemasolu.
Näiteks kehastav kuri võõrasema  printsiipi , mis sunnib last ennast vabastama ja läbima
individuatsiooniprotsessi.
Alfred   Adler  (1870-1937)
A. Adler`i koolkond ehk individuaalpsühholoogia
Domineerimine  ja võimuiha.
Jacques  Lacan (1901-1981)
Seostas strukturalistliku  lingvistika  saavutused psühhoanalüütilise teooriaga
Alateaduvus on samal viisil struktureeritud kui keel.
Alateaduvus on samal viisil struktureeritud kui keel. Etteantud keeleline  süsteem, “teise”
asupaik, esindab ühiskondlikke eeskirju, “isa seadust” ja kujutab seega endast sümboolset
keelelis-kultuurilist süsteemi, mida iseloomustavad ka patriarhaalsed struktuurid.
Jacques Lacan kasutas Saussure’i ja R.  Jakobsoni , sõnastamaks Freudi psühhoanalüüsi
seisukohti lingvistika terminites.
Psühhoanalüütiselt saab uurida nii kirjanikku, lugejat kui ka teksti.
1. Kirjanik kui looja
Küsimused, mis üldse kirjandust  kirjutatakse ?
Psühhoanalüütikud tegelesid selle küsimusega, samuti ka loomeprotsessi uurimisega
Nad lähtusid esmajoones loomeprotsessi takistustest ja erinevatest häiretest, mille tõttu
kunstnikud sattusid analüütiku juurde.
Primaarse loovuse teooria (D.W. Winnicott):  inimesed on  loomu poolest loovad, ent
kohanemisprotsessis see võime hääbub.
On teada, et paljud kirjanikud hoidusid psühhoalalüütikutest eemale, kartes kaotada oma
loomisvõimet (kirjandus kompenseerib puudujääke) (nt Rilke); teised on otsinud abi
kirjutamisblokaadide puhul (Musil)
Loovuse eeltingimused
Vabade assotsitsioonide ja sponaansete mõttevälgatuste  sallimine ;
Kirjaniku oraalsus
Kirjandus kui sublimatsioon
Mõned kirjanikud on oma loomeprotsessi võrrelnud sigitamise, raseduse ja sünnitamisega;