Luuletajad (1)

Aita Kivi

Aita Kivi sündis 20. detsembril 1954 aastal Tallinnas. Ta õppis keskkooli ajal kunstikallakuga klassis, 1973ndal aastal Tartu Ülikoolis kolmveerand aastat ja lahkus siis sealt Tallinna Polütehnilisse Instituuti, mille lõpetas 1981 ehitusinsenerina. 1983. aastal sai Aita Kivist kirjastuse Valgus tehnilise kirjastuse toimetaja aastani 1990, kui ta läks üle ajakirjandustööle, olles kultuuritoimetaja ajalehtedes Rahva Hääl, Eesti Sõnumid ja Sõnumileht ning stiilitoimetaja ajakirjas Kodustiil. Alates 1997. aasta lõpust on ta ajakirja Anne peatoimetaja . Lisaks on Aita Kivi teleseriaali Kired üks stsenariste. Alates 1983. aastast on Aita Kivi Tallinna NAKi liige ja 1993. aastast KL-i liige. Aita loomingu hulka kuulub nii luulet, proosat kui ka novelle . Luule kuulub aga tema loomingu paremikku. Aita Kivilt on ilmunud viis luulekogu : ”Usaldades” (1986), “Lendutõusja” (1988), “Kalender - päevik Aita Kivi luuletustega” (1994), “Aknalseisja” (1996) ja “Tunde küsimus” (2000).
Mõnikord
Mõnikord on lööki vaja
väga valusat,
suutmaks endas tunnetada
südant elusat.
Mõnikord on vaja kõigest
äraminemist,
et saaks avastada teises
head ja ainulist.
alati on vaja talve
enne kevadet
Ära küsi, miks ma vaikin!
Sellepärast, et...
Luuletuse “Mõnikord” sisu on väga mõtlema panev. See räägib tunnetest. Me oleme oma igapäevastes tegemistes nii kinni, et me ei märka teistes inimestes ega endaski mingeid tundeid. Me lihtsalt ei jõua nendele mõelda. Inimesel on pahatihti selleks vaja midagi, et ta mõistaks, et elu ei ole ainult argitoimetustes rabelemiseks, vaid tuleb pöörata tähelepanu ka teistele inimestele, tunda rõõmu, kurbust , kaastunnet, hoolivust ehk tunda, et sul on süda. Sageli on vaja asjade mõistmiseks minna ära, näha neid eemalt, et maha rahuneda, järele mõelda ja näha inimestes head, mitte halba. Autor on jätnud luuletuse lõpus võimaluse iseenda sisse vaadata.
Luuletus on ühestroofiline ning esimeses kaheksas värsis esineb ristriim (abab), järgmistes ridades aga riim puudub. Metafoor : elus süda- tunded; mõnikord on vaja lööki väga valusat- on vaja mingit õnnetust.

Tõnu Õnnepalu

Eesti kirjanik ja tõlkija Tõnu Õnnepalu sündis 13. septembril 1962. Tema kirjanikunimi on Emil Tode ja Anton Nigov . Ta õppis aastatel 1980–1985 Tartu Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat, lõpetas cum laude . Aastatel 1985–1987 töötas Hiiumaal Lauka koolis bioloogia ja keemia õpetajana, pärast seda oli vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. Aastatel 1989–1990 töötas ajakirja Vikerkaar toimetuses algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana . Ta on välja andnud viis luulekogu: “Jõeäärne maja” (1985), “ Ithaka ” (1988), “Sel maal” (1990), “Mõõt” (1996), “Enne heinaaega ja hiljem” (2005).
Sel maal

Päike võimutseb küll

ja hirmutab lund
mustade tüvede ümbert
aga väljadelt põrkub tagasi ta võim

ja et see kevad ka tänavu mitte ei sünni tulema

ütleb naabrinaine kaevust vett vinnates
ja seda kelgu peale piimanõudesse valades
Ometi on õhtu täis lõhnavat ihku
ja Lauka poolt läbi hämarusse sulavate metsade
kostab öökulli huikeid
kui sigaretiots kustub lumes
ja vahtraladvas süttib
esimene võbelev täht
Luuletus “Sel maal” räägib suurest kevadeootusest. Kuigi inimesed sseda veel selgelt ei näe, on ühus tunda juba kevadehõngu.
Luuletusel on kaks stroofi, esimeses on seitse , teises aga kuus värsirida. Metafoorid : päike võimutseb küll ja hirmutab lund mustade tüvede ümbert- päike muutub juba soojemaks ning hakkab lund sulatama; väljadelt põrkub tagasi ta võim- suuri lumevälju päike veel ei mõjuta; vahtraladvas süttib esimene võbelev täht- öö saabub ning tähed paistavad eredalt. Epiteedid : mustade tüvede, lõhnavat ihku, sulavate metsade, võbelev täht. Personifikatsioon: päike võimutseb küll ja hirmutab lund, väljadelt põrkub tagasi ta võim, süttib esimene võbelev täht.

Aime Hansen

Oma luulekogus “Kalade kuninga maa” väljendab autor maailma tundmaõppimist läbi oma kogemuste ja tajumuste, püüdes seda väljendada sõnade läbi.
Kuu vee peal veereb
ja hüppab
hilise sõudja paati,
kes kummargil aerude kohal
vee voolule andunult
ei märka ümbrust.
Kuu sala nagu ämblik
mähib ta kuldniitidesse
ja koob võrgu
ta õlgade ümber.
Mees ei panegi tähele,
kuis ta paadipäras
viib koju kaasa Kuu.
Luuletuses on juttu sõudjast, kes on pimeduse saabudes veel merel. Mees ei näe enam ümbrust, kuid siis tuleb talle appi Kuu, valgustades tema teed koju.
Luuletus on ühestroofiline ning riim puudub. Metafoor: kuu vee peal veereb ja hüppab hilise sõudja paati- kuu valgustab vett ja mehe ümbrust. Epiteet : hilise sõudja.
Võrdlus: kuu sala nagu ämblik. Personifikatsioon: kuu veereb ja hüppab.