"Luigelend" (0)

Luigelend

Pühapäeval, 14.09.2008.a kell 17 esitati Pärnu kontserdimaja suures saalis Veljo Tormise ooperit „Luigelend“. See oli ühtlasi Pärnu Kontserdimaja ja Pärnu Linnaorkestri ühiselt avatud „külma hooaja “ avakontsert. Pärnu Linnaorkester on juba 14 aastat tegutsenud aastaringselt , seetõttu nad jagavadki oma hooaja tinglikult külmaks ja soojaks ehk siis traditsiooniline, külm, hooaeg septembrist maini , millele järgneb läbi suve kestev soe hooaeg.
Kammerooper „Luigelend“ on esimene omataoline Eesti muusikaloos. See on helilooja Veljo Tormise ainuke ooper ning seda loetakse 60ndate aastate ooperiliteratuuri üheks olulisemaks teoseks. Mitte keegi ei oska öelda, miks see aastakümneid varjusurmas on olnud.
Ooperi esitas Pärnu linnaorkester Jüri Alperteni dirigeerimisel, solistid olid Helen Lokuta (sopran), Oliver Kuusik ( tenor ), Rene Soom (bariton) ja Maris Liloson, kaasa tegid segakoor Endla Naiskoor, lavastaja oli Hardi Volmer.
Ooperi eel oli õhkkond Kontserdimajas pidulik.Üllatuslikult oli valdav osa publikust vanainimesed ja väga paljud istekohad jäid saalis täitmata. Seoses ooperiga puudusid mul igasugused ootused, sest tegu oli minu esimese ooperiga ja ma lihtsalt ei osanud sellest midagi oodata. Sisu oli romantiliselt naiivne. Ooperi süžees kohtuvad edevavõitu kunstnik, kes elab linnamelus, ja metsavahi tütar. Süžeeliselt koosneb ooper viiest sümfoonilisest pildist. Igaühes neis on oma teema: keskeas Kunstniku usk enda armunud olekusse, puhta ja luigelikult uhke rannapiiga Virve esmane tunne, Kunstniku resignatsioon, Luige mõrvakatse ja Kunstniku palavikus sonimisega lõpp.
Tormise muusika kaudu jõuab kuulaja -vaatajani ajatu lugu inimesest looduses ja loodusest inimeses, armastusest ja kunstniku sisemaailmast. Selles ooperis on oluline iga sõnavarjund, iga üksiku pilli kõlavärv ning ääretult suur roll on ka vaikusel. Väga huvitavaks tegi kogu sündmustiku vältel taustaks olev luikede meloodolist laulu imiteeriv naiskoor, kes jättis väga osavalt luigeparve mulje. Mida aeg edasi, seda enam ma veendusin selles, kui suurepärane artist on metsosopran Helen Lokuta (Virve). Oma hoiaku ja ainuüksi silmavaatega suutis ta publikule edastada enda tegelaskuju valdavaid tundeid ning oma äärmiselt kandva ja kauni häälega suutis ta pugeda iga pealtvaataja südamesse. Suurt rolli mängisid ka tema suurepärased kostüümid, mis olid hingematvalt kaunid ning mida ta pidevalt vahetas, nagu naisterahvastele kombeks.
Veljo Tormis on selles teoses jätnud meestegelased eesti mehele küllaltki iseloomulikult kidakeelseks. Kuid Oliver Kuusik (Virve isa, metsavaht ) oli sellest hoolimata leidnud mingeid humoorikaid nüansse (maamehelik naer "he-hee!"), mis panid ka publiku mõnusalt muhelema.
Lavadekoratsioonid olid minimaalsed, kuid väga oskuslikult ära kasutatud. Väga hea idee oli laval olevale ekraanile kunstnike maalide suunamine, mis mängisid mitmes stseenis hästi kaasa.
Kuna see oli minu esimene nähtud ooper, siis ei oska ma seda võrrelda teiste ooperitega. Kuid minu arusaam ooperist, mis valitseb üldjuhul enamus noorte inimeste seas ning kannab endas arvamust, et ooper on igav ja mõttetu kiljumine, muutus täielikult ning ma olen kindel, et kunagi tulevikus võib mind kohata publiku seas, kelleni tuuakse muusikaelamus, mis jääb hinge veel pikaks ajaks.