Looduslikud olud, rahvastik vanasti (0)

Talupoeg ja loodus
Muistsel ajal oli inimese side loodusliku keskkonnaga eriti tihe. Inimese sõltuvus loodusest oli nii tugev, et inimene ei teinud vahet enda ja ümbritseva looduse vahel. Inimene, kollektiiv, ja maa, mida inimene valdas olid üksteisega tihedas seoses. Maa omamine tähendas vabadust - olla maa põliseks kasutajaks ja õiguslikuks pärijaks. Elukoht ja elanik olid lahutamatud. Perekonna maatükk koos seal asuva õuega, isikliku eluasemega, oli talu.
Keskaja Euroopa kliima
11.-13. sajandil oli Euroopa kliima väga soodne. Ilmastik oli soojem kui tänapäeval, näiteks Inglismaal sellel ajal oli võimalik vinamarju kasvatama, aga Gröönimaa , oli kaetud metsadega ja heinamaadega, kuid praegu ta kattud jääga. Aga 13. sajandi lõpus hakkas kliima kiiresti muutuma. 14. sajandil esimesel poolel tabasid kogu Euroopat suured sajud, 15. sajandil jahenes kliima tunduvalt
1560 . aastatel algas aga Euroopas väike jääaeg . Temperatuur langes märatavalt, talved muutusid külmemaks, ka kevad ja suvi olid keskmisest külmemad ja niiskemad.
Rahvaarvu kõikumine
Rahvaarv sõltub peamiselt kolmest tegurist: sündimusest, suremusest ja rahvatiku rändest. Neid omakorda mõjutavad sõjad , epideemiad ja näljahädad. Keskaja algul 4.-7. sajandil, vähenes Euroopa rahvastik märgatavalt. Põhjuseks olid rahvasterändamise perioodi segadused ja 6. sajandil haripunkti jõudnud katkuepideemiad. 7. sajandil hakkas aga rahvaarv taas pikkamööda kasvama. Loomulikult ei olnud rahvastikutihedus kõigis Euroopa paigus ühesugune.
14. sajandi jooksul vähenes aga Euroopa rahavastik märgatavalt. Selle põhjuseks oli 1315 .-1317. aastatel kogu Euroopat tabanud näljahäda ning aastatel 1347-1351 erakordelt laastav katkuepideemia.
Eluiga. Pere
Inimesee eluiga oli keskajal lühike: isegi normaalsetes oludes polnud see palju üle 30-40 eluaasta . 50-aastane mees oli juba eakas , 70-aastaseks elamist peeti Jumala eriliseks kingituseks. Eriti suur oli keskajal imikute ja väikelaste suremus. Peredel sündis küll palju lapsi, kuid vaid umbes pooled neist saanud täisealiseks. Naised surid väga tihti sünnitusel, mehed hukkusid sõjas. Kuigu surm oli tavaline, ei suhtunud sellese sugugi ükskõikselt . Pereliikmete ja eriti laste surm põhjustas ka keskaja inimestes suurt kurbust ja leina.