· Põõsarinne on samuti liigirikas. · Puurinne on liigirikas. Valitsevad Alustaimestikus kasvab palju nõudlikke taimeliike, sealhulgas põõsastest harilik laialehised puuliigid: harilik tamm, sarapuu, mage sõstar, harilik kuslapuu. harilik pärn, valgepöök, harilik Veel leidub harilikku türnpuud, vaher, harilik saar, harilik jalakas. paakspuud, harilikku lodjapuud. Lisaks leidub Metsaservas kasvavad harilik toomingas , harilik pihlakas ja viirpuu. veel arukaske, harilikku haaba ja harilikku kuuske. Lõpp
Salumetsade pindala on aastasadade jooksul kahandanud inimeste viljakapinnaliste metsade asemele põldude, heinamaade rajamine. Rinded Puurinne-on liigirikas. Valitsevad laialehised puuliigid:haarilik tamm,harilik pärn, valgepöök,harilik vaher,harilik jalakas.Leidub veel ka arukaske, harilikku haaba ja harilikku kuuske. Põõsarinne-on samuti liigirikas. Alustaimestikus kasvab palju nõudlikke likke nagu harilik sarapuu,mages sõstar . Veel leidub harilik türnpuud,paakspuud ja harilikku lodjapuud. Metsade servades võivad kasvada harilik toomingas, harilik pihlakas ja viirpuu. Rohurinne -võib sisaldada mitukümmend õistaimeliiki. Suurema arvukusega on koldnõges,harilik kopsurohi, kollene ülane, võsaülane,harilik jänesekapsas, varjulill ja mets-harakputk. Samblarinne- on eriti iseloomulik kähar salusammal kuid leidub veel metsakäharikku, lehiksamblaid ja kaksiksamblaid. Loomastik Rikkaliku taimestiku tõttu kujuneb salumetsas ka mitmekesine loomastik. Kõige nähtavamad ja
Põnev salumets on laialehine mets. Siin kasvavad viljakatel lubjarikastel muldadel lopsakad saared, pärnad, tammed. Nende seas ka kuuski ja kaski. Põõsastest on levinum sarapuu, kuslapuu, näsiniin jt. Ühel hektaril, võib kasvada kuni 10 erinevat puuliiki. Puurinne on liigirikas. Põõsarinne on samuti liigirikas. Alustaimestikus kasvab palju nõudlikke taimeliike, sealhulgas põõsastest mage sõstar. Veel leidub harilikku türnpuud, paakspuud, harilikku lodjapuud. Metsaservas kasvavad harilik toomingas, harilik pihlakas ja viirpuu. Siin kasvavad kõrvuti kuusega mitmed lehtpuud. 6
1. Taimed Puurinne on liigirikas. Valitsevad laialehised puuliigid: harilik tamm, harilik pärn, valgepöök, harilik vaher, harilik saar, harilik jalakas. Lisaks leidub veel arukaske, harilikku haaba jaharilikku kuuske. Põõsarinne on samuti liigirikas. Alustaimestikus kasvab palju nõudlikke taimeliike, sealhulgas põõsastest harilik sarapuu, mage sõstar, harilik kuslapuu. Veel leidub harilikku türnpuud,paakspuud, harilikku lodjapuud. Metsaservas kasvavad harilik toomingas, harilik pihlakas ja viirpuu. Rohurinne võib sisaldada mitukümmend õistaimeliiki. Suurema arvukusega on koldnõges, sinilill, harilik kopsurohi, kollane ja võsaülane, harilik jänesekapsas, harilik kolmissõnajalg, varjulill, salu-siumari, naat ja mets-harakputk. Samblarindele on eriti iseloomulik kähar salusammal, kuid leidub veel metsakäharikku, lehiksamblaid, kaksikhambaid jt. 2. Loomad
Kasvavad pilliroog, merihumur, punane aruhein, pajuvaak ja harilik hiirehernes. Soostunud niidud: Esinevad nõgudes või madalatel tasandikel. Nad on üleminekukooslusteks aruniitude ja madalsoode vahel. Mullad on sageli lubjarikkad ja suviti kuivad, kuna sel ajal on põhjavee tase alaneb tublisti. Nad on levinud üle kogu eesti, eriti aga Lääne- Eestis. Paljud soostunud niidud on üles haritud või võsastunud. Esineb sookaske, haaba, saart, paakspuud, pajusi, lodjapuud, soopihla, pääsusilma, hariliku teravtippu ja kohati ka turbasamblaid. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/general/niitp.htm http://www.google.ee/imgres? um=1&hl=et&sa=N&biw=1366&bih=643&tbm=isch&tbnid=DpAvy0Q05tyCsM:&imgrefurl=http: //www.miksike.ee/docs/referaadid2005/niidud_janikapalu.htm&docid=INFHQAklnMzzeM&imgurl =http://miksike.ee/docs/referaadid2005/niidud2_janika.jpg&w=325&h=245&ei=rPuMUNLrG8Xjt QbUx4CYCg&zoom=1 http://et.wikipedia.org/wiki/Niit
merephja sgavuse jrsud leminekud. Mnel aastal on saarele kuhjunud kuni 5 meetri krgused rsijvallid. KIVID: Saart katavad kruus, veeris ja klibu ning viksemad rndrahnud. TAIMED: Kivide vahel kasvavad madalad taimed, niteks vanad ja jmedad trnpuud, mis on sellele laiule eriti iseloomulikud. Neid on tihedamalt saare lunaosas. Krgemad trnpuud on 57 meetri krgused. Teistest psastest on kohatud magedat sstart, heledat sstart, harilikku lodjapuud, harilikku kibuvitsa, koer-kibuvitsa, neljaogalist kibuvitsa, harilikku kuslapuud, harilikku viirpuud, harilikku kadakat, ja verevat kontpuud. Lnerannikul, mis on merele rohkem avatud, algab psastik veepiirist kaugemal kui idarannikul. Taimi on kokku leitud vhemalt 101 liiki, sealhulgas krget raikaerikut, pikalehist mailast, harilikku kukeharja, valget mesikat, harilikku kokannust, merikapsast, pldmurakat, krvengest, soolikarohtu, aaskannikest, koirohtu, rannikat, hanijalga,
ümbritsevad alad. 3 PUISTU KIRJELDUS ARUMETSAS 3.1 Puistu taimkate Puistu on hõre, puud on kohati kõveratüvelised ja okslikud. Võimalik on eristada kahte rinnet, seega on tegemist liitpuistuga. I rinne: Ks, Ku, Ma. II rinne: Lv, Va. Järelkasv on mitmekesine, kõige rohkem esineb hall-leppa, kaske, vahtrat, haaba, kuuske. Vähem saart ja tamme. Põõsarinne on kohati tihe ja liigirikas. Lausaliselt esineb põldmurakat ja toomingat. Laiguti esineb harilikku tuhkpuud, lodjapuud, pihlakat, magedat sõstart, paakspuud, türnpuud ja kadakat. Puhmarinne puudub. Rohurinne on kohati tihe. Lausaliselt esineb maikellukest ja sinilille. Laiguti esineb metsmaasikas, metskurereha, jänesesalat, ussilakk, külmamailane ja sookastik. Kohati esineb kinkkannike, hunditubakas ja ojamõõl. Samblarinne on varjulistes kohtades pidev. Kogu proovitüki ulatuses esineb lausaliselt metsakäharik. Laiguti esineb kähar salusammal ja kohati harilik meelik (kasvab lubjarikkal pinnal).
sookased, sanglepad, põõsasteks on toomingas, näsiniin, kuslapuu, lodjapuu, paakspuu, mage sõstar, rohttaimede alla kuuluvad kumal (õlu valmistamiseks), tarnad, naat, metsvits, seaohakas, angervaks. 6) Lodumets muldadeks on turbamullad (huumusrikkad, mustad, loduturvas, mudajad), puudeks on sanglepad, halllepad, kuused, kased, tammed, põõsasteks on pajud toomingad, mustsõstrad, lodjapuud, rohttaimede alla kuuluvad ussilakk, leseleht, angervaks, sõnajalad. NIIDUD EHK ROHUMAAD Niidu jagunevad kasutusviisi järgi: 1) Heinamaaks niidetakse 2) Karjamaaks loomadele 3) Kultuurniiduks inimloodud 4) Looduslikud inimesed ei ole loonud Niidud jagunevad: 1) Aruniit tekkinud endisel põllu või metsa alal, liigirikka taimestikuga, kuivad mullad, üksikud puud.
Salumetsi on rohkem Saaremaal, Haapsalu, Rakvere ja Võru piirkonnas. Puurinne on liigirikas. Kasvavad laialehised puuliigid: harilik tamm, harilik pärn, harilik vaher, harilik saar, harilik jalakas. Lisaks leidub veel arukaske, harilikku haaba ja harilikku kuuske. Põõsarinne on samuti liigirikas. Alustaimestikus kasvab palju nõudlikke taimeliike, sealhulgas põõsastest harilik sarapuu, mage sõstar, harilik kuslapuu. Veel leidub harilikku türnpuud, paakspuud, harilikku lodjapuud. Metsaservas kasvavad harilik toomingas, harilik pihlakas ja viirpuu. Rohurinne võib sisaldada mitukümmend õistaimeliiki. Suurema arvukusega on koldnõges, sinilill, harilik kopsurohi, kollane ja võsaülane, harilik jänesekapsas, harilik kolmissõnajalg, varjulill, salu-siumari, naat ja mets-harakputk. Samblarindele on eriti iseloomulik kähar salusammal, kuid leidub veel metsakäharikku, lehiksamblaid, kaksikhambaid jt. Sarapuu Toomingas
Nii lodjapuu lehed, viljad kui ka koor sisaldavad mürgist ainet viburniini. Marjade külmutamine, kuivatamine ja kuumutamine muudab need ohutuks – kogu mürk laguneb. Ühtlasi kaob isesugune lõhn ja maitse, mis mõnda inimest häirib. Marjades leidub eriti rohkesti C-vitamiini ja invertsuhkrut (fruktoosi ja glükoosi segu), lisaks orgaanilisi happeid, parkaineid, pektiinaineid, karotiini, fütontsiide, eeterikku õli, viburniini, bioaktiivseid aineid jpm. Rahvameditsiinis peetakse lodjapuud „imeravimiks“, kuna see aitab tõhusalt väga paljude haiguste vastu. Toored marjad põhjustavad seedeelundkonna põletikku, kuid tänu nende mõrususele on surmavat doosi üsna ebatõenäoline manustada. Mittesöödav Cornus sanguinea(verev kontpuu) Mõrud marjad arvatakse sageli olevat mürgised, kuid see ei ole päris õige. Kuigi mitte mürgised, võivad siiski tekitada halva enesetunde kui tarbida, kuna nad pole söödavad. Lehed
Selline pinnas ei sobi heki istutamiseks ja selle peab välja vahetama. Mulda ja pinnase viljakat kihti võib kasutada istutamisel, seda parendades. Väga hea tulemuse annab istutuskraavi põhja täitmine kõdunenud laudasõnnikuga, mis on segatud mullaga. Juhul, kui on ette nähtud moodustada tihe hekk, siis on kõige mugavam istutada ligikaudu 50 cm sügavustesse ja 50 cm laiadesse istutuskraavidesse. 34.Viburnum opulus - harilik lodjapuu 34.1. Liigi lühikirjeldus Harilikku lodjapuud leidub kõikjal Euraasias, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja-Aafrikas. Eestis on ta sagedane (bio.edu.ee). Liik eelistab niisket kasvukohta. Ta kasvab lammimetsades, põõsastikes, mageveekogude ääres ja metsaservadel. Mulla omadustelt sobivad lodjapuule nõrgniisked ja viljakad aluselised huumusmullad, ning ka toorluhamullad. Valgusolude poolest sobib nii poolvari kui ka täisvalgus (Godet, 2000). Täiesti külmakindel, ning talub ka linnakeskkonna saastet (bio.edu.ee)
madalama heki mingitest õitsvatest põõsastest. Harilikule sirelile pookimine on loomulik tegevus - ei järgne kudede konflikti. Istik on kõige vastupidavam ja kauaealisem. Puuduseks on hariliku sireliomadus ajada juurevõrseid. Need tuleks regulaarselt ära lõigata. Kui see ununeb on hiljem raske aru saada, milline on poogitud sordisireli oks ja milline tavaline sirel (Calmia istikuäri portaal). 4.22. Viburnum opulus Harilik lodjapuu 4.22.1. Kirjeldus Harilikku lodjapuud leidub kõikjal Euraasias, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja- Aafrikas. Eestis on ta sagedane (bio.edu.ee). Liik eelistab niisket kasvukohta. Ta kasvab lammimetsades, põõsastikes, mageveekogude ääres ja metsaservadel. Mulla omadustelt sobivad lodjapuule nõrgniisked ja viljakad aluselised huumusmullad, ning ka toorluhamullad. Valgusolude poolest sobib nii poolvari kui ka täisvalgus (Godet, 2000). Täiesti külmakindel, ning talub ka linnakeskkonna saastet (bio.edu.ee)
üksikpõõsaks kui hekitaimeks. Hooldus Hooldus enamasti sarnane läikiva hõbepuu hooldusega. Kui kasvab hekina, pügatakse kolm korda aastas. Peale õitsemist soovitatakse eemaldada närbunud õisikud, siis ei kuluta taim energiat seemnete valmimisele. Vaata ka mõlema taime liigikirjeldusi. HARILIK LODJAPUU (Viburnum opulus) Joonis 32. Harilik lodjapuu. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/7/70/Viburnum_01.JPG/250px- Viburnum_01.JPG Iseloomustus Harilikku lodjapuud leidub kõikjal Euraasias, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja- Aafrikas. Eestis on ta sagedane. Liik eelistab niisket kasvukohta. Ta kasvab lammimetsades, põõsastikes, mageveekogude ääres ja metsaservadel. Mulla omadustelt sobivad lodjapuule nõrgniisked ja viljakad aluselised huumusmullad, ning ka toorluhamullad. Valgusolude poolest sobib nii poolvari kui ka täisvalgus. Täiesti külmakindel, ning talub ka linnakeskkonna saastet
suurepäraselt linnade ja tööstuse saastet. [6, 9] Paljundatakse seemnetest, mis külvatakse tavaliselt kasvuhoonesse (lavasse) kevadel, aga ka pistokstest ja haljaspistikutest. [6] 2.3. Haljastuses kasutatavad liigid Eelpool lähemalt tutvustatud perekondadest on Eestis haljastuses kasutusel päris palju liike. Lähemalt tutvustan nendest sinist kuslapuud (Lonicera caerulea), tatari kuslapuud (Lonicera tatarica), punast lumimarja (Symphoricarpos orbiculatus), villast lodjapuud (Viburnum lantana) ja kaunist veigelat (Weigela florida). Tabel 2.2. Sugukonda kuuluvate liikide määramistunnused. [6, 9] Liik Võrsed Pungad Lehed Õied Lonicera caerulea punakaspruunid, Pungad Hallikasrohelised, ovaalsed või Õied kahekaup
Eestis leidub ta tavaliselt suure põõsana kasvamas viljakate muldadega metsades (Calmia). Joonis 1. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) Kasvab ta eelkõige just Euroopas, Aasia lääneosas ja leidub ka Aafrika põhjaosas. Kasvamiseks eelistab lodjapuu just niiskemaid kohti ja viljakamaid muldi (Calmia). Kui vaadelda lodjapuu lehti, siis on need kolme, ja harvem kuni viie tipulised ja sarnanevad väga vahtra lehtedega. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Lodjapuud võib õitsemas näha mai lõpul ja juuni alguses. Viljad on kobarates, erepunased ja meenutavad vägagi pihlakate omi (Aiasõber). 13 Kasutus Lodjapuud kasutatakse kõige enam just ilupõõsana. Eriti populaarne on ta slaavimaades. Kuid lodjapuu on ka tuntud ammusest ajast ravimtaimena. Ravimina kasutatakse lodjapuu puhul marju, koort, lehti, noori võrseid ja õisi (Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkond)
Pikkus on 5-10 cm, laius 5-8 cm. Lehed on enamasti tuhmrohelised, sügisel muutuvad punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti. Õied või õisikud: Õied on viietised ja paiknevad suurtes lamedates kännastes, mille servmised õied sageli suuremad ja steriilsed. Värvuselt rohekas- või punakasvalged. Õisiku läbimõõt umbes 15 cm, õiel aga 1,52,5 cm. Õitseb mai lõpul ja juunis Liigi eritunnused: majad on toiduks paljudele lindudele. Viljad on dekoratiivsed punased. Lodjapuud taluvad hästi linnade saastunud õhku ja pügamist. Kasvukoha nõuded: Kasvab salu- ja lodumetsades, puisniitudel, harvem laanemetsas. Täiesti külmakindel, talub hästi varju ja eelistab viljakaid ning niiskemaid muldi. Talub hästi ka linna gaase ja tahma. Kasutamine haljastuses: üksiku efektitaimena koduaedadesse, suurematel haljasaladel rühmadena, vabakujulised või pügatavad hekid. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/lodjap2.htm http://www.hariduskeskus
Teelehe-mosaiikliblika elupaigad on niisked lillerohked märjad või soostunud niidud ja võrdlemisi kuivad alvarid. Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja- Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 530 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani. Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus
Pikkus on 5-10 cm, laius 5-8 cm. Lehed on enamasti tuhmrohelised, sügisel muutuvad punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti. Õied või õisikud: viietised ja paiknevad suurtes lamedates kännastes, mille servmised õied sageli suuremad ja steriilsed. Värvuselt rohekas- või punakasvalged. Õisiku läbimõõt umbes 15 cm, õiel aga 1,5-2,5 cm. Õitseb mai lõpul ja juunis. Liigi eritunnused: majad on toiduks paljudele lindudele. Viljad on dekoratiivsed punased. Lodjapuud taluvad hästi linnade saastunud õhku ja pügamist. Kasvukoha nõuded: päikesepaistelised kuni poolvarjulised kohad ja parasniisked viljakad mullad. Väga vähenõudlik pinnase suhtes on villane lodjapuu, kasvades hästi ka kehvadel kuivadel muldadel. Kasutamine haljastuses: üksiku efektitaimena koduaedadesse, suurematel haljasaladel rühmadena, vabakujulised või pügatavad hekid. Joonis 87. Harilik lodjapuu (http://www.hodnik.com/catalog/popup_image.php?pID=3038) Joonis 87
põõsast välja vanad oksad. Peale õitsemist lõigatakse ära õisikud koos võrsetippudega ja vajadusel harvendatakse. Noorenduslõikusega lõigatakse vana põõsas kolme kuni viie aasta jooksul tagasi. Seda tuleb eelnevalt hästi planeerida. Enne lõikamist tuleb otsustada, milliseid oksi millisel aastal lõigata. Oluline on alustada lodjapuu südamest, mitte põõsa välisküljelt. Lõigata tuleb seejuures ühtlaselt kogu põõsale jaotatuna oksad kuni 30-40 cm kõrguselt ära. Kui lodjapuud noorendatakse kolme aastaga, lõigatakse esimesel aastal 1/3 okstest tagasi, teisel aastal pool okstest, mis esimesel aastal lõikamata jäeti. Ka teisel aastal tuleb lõigata põõsa seest väljapoole. Kolmandal aastal lõigatakse siis ülejäänud lõikamata oksad (Lodjapuu lõikamine, 2011) 16 Puud Buxus semprevirens Harilik pukspuu Hooldus
Puurinne on liigirikas. Valitsevad laialehised puuliigid: harilik tamm, harilik pärn, valgepöök, harilik vaher, harilik saar, harilik jalakas. Lisaks leidub veel arukaske, harilikku haaba ja harilikku kuuske. Põõsarinne on samuti liigirikas. Alustaimestikus kasvab palju nõudlikke taimeliike, sealhulgas põõsastest harilik sarapuu, mage sõstar, harilik kuslapuu. Veel leidub harilikku türnpuud, paakspuud, harilikku lodjapuud. Metsaservas kasvavad harilik toomingas, harilik pihlakas ja viirpuu. Rohurinne võib sisaldada mitukümmend õistaimeliiki. Suurema arvukusega on koldnõges, sinilill, harilik kopsurohi, kollane ja võsaülane, harilik jänesekapsas, harilik kolmissõnajalg, varjulill, salu-siumari, naatja mets-harakputk. Samblarindele on eriti iseloomulik kähar salusammal, kuid leidub veel metsakäharikku, lehiksamblaid, kaksikhambaid jt. 65. Soovikumetsade üldiseloomustus. 66
kasvukohatüüpi (madalsoo- ja lodumetsa). Madalsoometsa kasvukohatüübis on põhjavesi väheliikuv, puurindes valitseb sookask, mõnel pool mänd. Põõsarinne koosneb peamiselt pajudest. Alustaimestu moodustavad peamiselt mitut liiki tarnad, sookastik, harilik soosõnajalg ja konnaosi. Lodumetsa kasvukohatüübis on põhjavesi liikuvam ja toiterikkam, peapuuliik on sanglepp, kohati ka kuusk. Põõsarinne on enamasti lopsakas, selles kasvab rohkesti toomingat, lodjapuud ja musta sõstart. Rohurinde koosseis sõltub mikroreljeefist ning toite- ja veeoludest. Madalamatel aladel paistavad õitsemisajal silma soovõhk, varsakabi, kollane võhumõõk) jmt taimed. Tüvemätastel kasvavad enamasti laane- või salutaimed. Siirdesoometsad on üleminekulised nii ajaliselt (soo arengus) kui ka ruumiliselt (kasvavad madalsoode ja rabade vahelisel alal). Eutroofse (rohketoitelise) madalsoo
annaabi.ee 
