Linnade tekkimine (0)

Linnade tekkimine
Lääne- Rooma keisririigi häving mõjus hävitavalt ka linnadele, kuna varakeskajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Germaanlased olid maarahvas ning pidasid linnamõnusid inimesele hukutavaks. Senised suured ja rahvarohked linnad jäid tühjaks ning varemeisse. Isegi Rooma , mis impeeriumi hiilgeaegadel oli olnud miljonilinn, muutus ainult mõne tuhande elanikuga kiratsevaks varemeteväljaks. Linnad säilisid küll Ida-Rooma keisririigis, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine.
Linnade taastekkimisele avaldasid olulist mõju varakeskaja lõpul toimunud majandusolude paranemine. Uuendused põllumajanduses tõstsid põldude saagikust ning ühes sellega tekkisid põllumajandussaaduste ülejäägid, mis kujutasid endast vahetusväärtust. Samaaegselt põllumajanduslike uuendustega toimusid uuendused ka käsitöös, mis muutus nende tulemusena palju keerukamaks. Enam ei suutnud paljud talupojad valmistada kaasaegsel tasemel käsitöö-toodangut ning eelistas hoopis käsitöötooteid oma põllusaaduste ülejääkide vastu vahetada. Nii eraldus käsitöö põllumajandusest ning muutus iseseisvaks tegevusharuks.
Kuna ühe mõisa territooriumil polnud tavaliselt käsitöölisele äraelamiseks piisavalt tööd rändasid nad tellimusteotsinguil külast külla. See oli aga ohtlik röövlite tõttu, kes käsitöölistelt sageli nende tööriistad, materjalid ning vara röövisid. Seetõttu vajasid käsitöölised kaitset ning elukohta, kus liiguks rohkem rahvast. Sellisteks kohtadeks olid feodaalide losside ja kloostrite lähikond, kust lisaks läks läbi mõni üldkasutatav maantee, või asetses laadakoht või/ja sadam. Sinna kerkis esialgu alev , mis kaitseks kallaletungide eest ümbritseti ringmüüriga. Linna kasvades ehitati mitmeid kordi uus müür. Esialgu olid linnad sõltuvuses feodaalist, kelle maale klooster ehitati, kuid XI sajandiks muutusid nad iseseisvateks ning korraldasid oma elu linnaõiguse alusel, mis tagas neile laialdase autonoomia nii sise- kui ka välissuhete korraldamises.
Kui barbarid Rooma riigi hävitasid, kadusid ka vanaaja linnad. Osa neist purustati võitluse käigus, osa hääbus ise. IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma . Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht inimesi, kes pühendusid vaid kindla käsitöötoote tegemisele. Käsitööliste valmistatud esemed olid vastupidavamad ja ilusamad kui lihtsa talupoja tehtud. Kaubavahetuse elavnedes kujunes veel teinegi kiht inimesi – kaupmehed , kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine..
Linnad kasvasid järk–järgult. Sageli kasvasid linnadeks mõnele ilmalikule võimukandjale kuulunud linnuse naabruses paiknenud alad. XIII saj aga hakkasid maaisandad ise uusi linnu rajama. Peamine asi mis eristas linnasid sel ajal maa-asulatest oli linnades valitsenud linnaõigus. Selles kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest. Vahel polnud vajadust seda ise koostama hakatagi. Tallinn laenas oma linnaõiguse nt. Lübecki linnalt.
Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, nt. Veneetsia ja Firenze (120000 el.) ja Pariis (80000). Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele.