Putukad Kairit Kasuk Sisukord Tutvustus Välisehitus Siseehitus Sigimine Erinevaid putukaid Tutvustus Putukad on liigi- ja vormirikas loomade klass lülijalgsete hõimkonnast. Välisehitus Putuka keha koosneb kolmest osast - peast, rindmikust ja tagakehast Pea eesosas asub paar tundlaid Pea alaosas asub putukatel suu, selle ümber asuvad suised nende abil putukad toituvad Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi Neil on reeglina 3 paari jalgu Vapsiku pea-liitsilmad,tundlad,suised Siseehitus Pealt on putuka keha kaetud kitiinist välisskeletiga Seedeelnudkond on torujas ning läbib kogu putuka keha Hingamiselunditeks on putukatel erilised torukesed ehk trahheed Meeleelundite põhiüksuseks on tundekarvake ehk sensill Sigimine Putukad on erandtult kõik lahksugulised Peamiselt eristatakse kolme sigimisviisi:
Hymenoptera. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvaablased jpm. Pildi lisamiseks tee topeltklõps Kehaehitus Kõigil kiletiivalistel on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tiibadel võib näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste jaotus kehaehituse alusel Pidevkehalised (Symphyta) Munetilised (Parasitica) Astlalised (Aculeata) Eluviis Paljud elavad puidus. Mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid. Nad elavad peredena. Pesa hoitakse puhtana. Vastsetele tuuakse toitu. Huvitavaid fakte
Kiletiivalised Karmen Kallas ja Marii-Helen Horn Kehaehitus · Pea · Tundlad · Jalad · Tiivad · Ülalõuad · Paar liitsilmi ja 3 lihtsilma · Suised · Esi- ja tagakeha Kõige suurim odaherilane ja kõige väiksem munakireslane Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid läbipaistvaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad Eesmine ja tagumine tiivapaar omavahel väikeste konksukestega ühendatud, töötavad lennul ühtse kandepinnana Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega
kakand maismaa niisketes kohtades. KEHAOSAD pearindmik, seljakilp, , Pearindmik, Tagakeha pea, rindmik, tagakeha tagakeha, uim, ujujalad, käimisejalad KÄIMISJALGADE 5 paari 4 paari 3 paari PAARID SILMAD 2 liitsilma 8 lihtsilma Erinev arv liht-ja liitsilmi TEISED JUHTIVAD Tundlate(pea piirkonnas) ja Tundlaid asendavad MEELED jäsemetega kombib, tundlad lõugkobijad, lõugtundlad ka haistmiseks, on saagi haaramiseks ja maitsmiseks kinnihoidmiseks, Kompekarvakesed kogu kehal
Siiski on müürile tehtud pesatorud nagu üksikud korterid suurlinna hiigelmajas, kus naaber ei tunne naabrit. Ühiskondlikku eluviisi müüriherilased ei tunnista - igaüks on väljas vaid enda eest. Üldiselt kiletiivalistest Suurim kiletiivaline on 6 cm pikk Jaava saarel elav odaherilane, kõige väiksem on munakireslane pikkusega 0,21 mm. Viimane on üldse kõige pisem putukas. Peas on neil tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma, kuid mõned sipelgad on täiesti pimedad. Osadel kiletiivaliste sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel
Sihktiivalised 8 klass Sihktiivalised Sihktiivaliste keha on piklik, veidi külgedelt kokkusurutud. Sihktiivalistest elavad Eestis tirtsud, ritsikad, sirtsud. Rohutirts. Ehitus (1) Keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid. Suu ümber asuvad vajalikud jätked suised. Üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Eesselg on sadulataoliselt külgedele paindunud. Väga iseloomulikud on sihktiivalistele suured ja pikad tagajalad need on hüppejalad. Ehitus (2) Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad.. Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla kokku volditud. Mõnedel sihktiivaliste liikide valmikutel pole üldse tiibu või on tiivad oluliselt lühenenud või on
kujuliselt kõverdunud keha ja 3 paari rindmikjalgu. Aiapidajate jaoks on ta kahjur, kuna 3-4 aastased tõugud võivad taimede, nt maasikate juured täielikult ära süüa. Meeled Maipõrnikas ei näe hästi. Kuna ta on ööloom, orienteerub ta tundlate abil, mis on hästi arenenud ja sarnanevad väikese lehvikutega. Tundlad on haistmiselundiks. Lõhna järgi avastavad nad toitu juba kaugelt Kehaehitus Peas asuvad maipõrnikal suised ja meeleelundid. Põrnika pea külgedel asub paar liitsilmi. Kumbki silm koosneb mõnest tuhandest lihtsilmast. Silmadest eespool on tundlad, mille tipus on veidi laiemad plaadikesed. Need on haistmiselundid. Maipõrnika rindmik koosneb kolmest lülist, mille igaühe küljes on paar jalgu. Tugevad kattetiivad on iseloomulikud kõigile mardikalistele. Süda asub tagakeha selgmises osas. Veri voolab ainult ühes suunas - tagant ette. Õhku satub maipõrnika kehasse stigmade kaudu. Stigmadest saavad alguse trahheed, mis
Mardikad Christopher Tammesoo 8.a Egerti Kiisk 8.a Mardikad Lülijalgsete hõimkond putukate klassis. Hinnanguliselt 5-8 miljonit liiki, kirjeldatud ainult 350 000 liiki. Eestis ligikaudu 3000 liiki. Iseloomulikud tunnused 6 lülilist jalga Pea, rindmik ja tagakeha Tundlad ja suised Keha katab kitiinkest 1 paar liitsilmi Näevad UV-d Suurused erinevad 2 tiivapaari Toitumine Fütogaafid toituvad taimelehtedest, seemnetest, taimedest ja nektarist. Saprofaagid toituvad sõnnikust, kõdunevatest taimedest ja loomakorjustest. Polüfaagid toituvad nii taimsest kui loomsest toidust. https://youtu.be/Sy_cGLoAgw4?t=33s Elupaigad, kaitsekohastumused ja paljunemine Kohastunud elama kõikjal.
PUTUKAD Insecta Putukad on kõige liigirikkam loomarühm. Putukate liike on üle kolme korra rohkem kui kõiki teisi loomaliike kokku. Putukaid leidub kõikvõimalikes elupaikades, nad elavad vabalt või varjatult maapinnal ja vees, sõnnikus, kõdus ja laipades, taimedel ja taimede surnud ja elusates osades, loomade kehal ja sisemuses. Putukate keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed.
tiivad kaetud karvakestega ilusad,värvilised täismoone täismoone vastsed ehitavad munaklombist endale kambri puudub taimne ja loomne toit taimne toit ei kaitse ei kaitse puruvana, liivavana lapsuliblikas, sirelisuru Kiletiivalised Kahetiivalised 712 liiki leitud 2200 liiki paar liitsilmi ja 3 lihtsilma suured liitsilmad, kaks või kolm täppsilma haukamis- või libamistüüpi kohastunud pistmiseks või vereimemiseks 3 kuni 70 lüliga tundlad niitjad või sulgjad tundlad jooksujalad jooksujalad kaks paari kilejaid lennutiibu eestiivad ja sumistid vaegmoone täismoone puudub puudub röövloom röövtoiduline hammustab või paiskab mürki imeb verd
kinnitunud vorme (tõruvähk). Vähkide hulgas on ka parasiitseid vorme, kes nugivad kaladel või teistel veeselgroogsetel. Vähkide kehapikkus varieerub poolest millimeetrist kuni 80 sentimeetrini. Väga mitmekesine on ka keha värvus, kehakuju ja jäsemete kuju ning asetus. Vähkide keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Igale vähi kehalülile kinnitub reeglina üks paar jalgu. Pea eesservas paikneb vähkidel paar liitsilmi. Pea alaosas asub suuava, mille ümber asuvad suised. Vähid on enamasti lahksugulised. Mõnel liigil esineb ka neitsisigimist (vesikirbulised). Munad arenevad emastel spetsiaalses haudetaskus, munakottides või kõhu all paiknevas kambris ning on kogu arenemise aja hästi kaitstud. Munadest kooruvad noored vähid erinevad täiskasvanutest. Areng on vähkidel küllaltki keeruline ning kestab pikka aega. Paljude liikide emased hoolitsevad pärast koorumist pikka aega oma järglaste eest
Lutikalised 400 liiki Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästiarenenud liitsilma. Mardikalised 3000 liiki ei näe hästi Ehmestiivalised 160 liiki Liitsilmad on suured ja kerajad täppsilmad võivad sõltuvalt liigist kas esineda või puududa. Liblikalised 2 200 liiki 3 täppsilma Kiletiivalised 700 liiki paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Kahetiivalised 2200-4500 liiki Liitsilmad on suhteliselt suured. Täppsilmad (2 - 3) võivad, kuid ei pruugi esineda. Kirbulised 24 liiki silmad on nõrgalt arenenud TUNDLAD JALAD Hulgalülilised tundlad kinnituvad pea esiküljele Jalad on käigujalad prussakalistel on 6 jalga
Inimese juures- sääsed, täid, koiliblikad 15. Milliseid liikumisviise putukad kasutavad, too näiteid. Lennates- kärbsed, liblikas, kiil Hüpates- rohutirtsud, kirbud Joostes- mardikas, sipelgad Ujudes- ujur, kukrikud 16. Kirjelda putuka välimust (kehakatted, kehaosad, nende osad). Lüliline keha, kaetud kitiinist kestaga-välistoes, varjevärvus, hoiatusvärvus, keha koosneb kolmest osast- pea(1p liitsilmi, suu, 3p suiseid, 1p tundlaid), rindmik(3 lüli, 3p tiibu, 3p jalgu) ja tagakeha (külgedel hingamisavad, emastel muneti) 17. Nimeta 4 putukarühma, too näiteid (igast 3). 1. Kahetiivalised-kärbsed, sääsed, parmud, kiinid 2. Kiletiivalised- mesilased, herilased, kimalased, sipelgad 3. liblikalased- päevaliblikad, hämarikuliblikad 4. mardikalised- sitikad, jooksikud, üraskid, sikud 18
Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest ehk fassettidest. Nad annavad ümbritsevast mosaiikse pildi. Liitsilmad esinevad enamiku putukate valmikutel. Lihtsilmad koosnevad ühest osast, neil on üks suur lääts, mille all paikneb nägemisrakkude kiht. Objekti lihtsilmade abil ei näe, nad tajuvad vaid liikumist ning valguse ja varju vaheldumist. Lihtsilmad paiknevad putuka laubal liitsilmade vahel, putukavastsetel, kellel liitsilmi ei ole, ka pea külgedel. Paljudel putukatel on hea värvitaju, kuid ultraviolettkiirguse nägemisvõime tõttu on nende poolt nähtav pisut teistes värvides kui inimesel. Lisaks ülalkirjeldatutele on putukatel veel terve rida erinevaid meeleelundeid, mille käsitlemine läheks siinkohal liiga pikaks. Mainida võib näiteks temperatuuri, õhu- ja veerõhu, maapinna võnkumise, õhuniiskuse ja elektrostaatilise välja tajumise organeid. Enamik neist on väga tundlikud ning ületavad
Kl. vääneljalgsed (Cirripedia): Keha ümbritseb mitmest, omavahel painduvate liigenditega ühendatud lubiplaadist rüü. Eestundlad lühikesed, tsemendinäärmetega (kinnitumiseks), tagatundlad kadunud, suised lihtsad, jalgu 6 paari, tagakeha mandunud. Jalad tekitavad veevoolu, mis toob ka toitu suu juurde. Näide: tõruvähk (Balanus improvisus). Kl. aerjalgsed (Copepoda): Tillukesed, silinderja või tilgakujulise tagant aheneva kehaga. Suur ümar pea esimese rindmikulüliga kokku kasvanud. Liitsilmi pole, on üksainus (vastse) silm. Eestundlad väga pikad, nii ujumis- kui meeleelundid. Ülalõuad ja eesmised alalõuad keerulise ehitusega. Tagakeha lõpeb hargiga. Näide: perekond sõudik (Cyclops), aerik (Diaptomus). Kl. huulvähid (Mystacocarida): Tillukesed, silinderja kehaga. Pikk liigendunud pea suurte jätketega (mille abil ka kulgetakse), rindmik pisematega, tagakeha hoopis ilma. Kl. pisivähid (Tantulocarida): Tillukesed, aerjalgsete moodi, kuid ilma jalgadeta.
Kiletiivaliste suised on haukamistüüpi või libamistüüpi. Libamistüübi puhul on alahuul ning alalõuad veninud pikaks ja moodustanud imikärsa. Selliseid suiseid kasutatakse õitest nektari imemiseks. Kiletiivalistel on ülalõuad hästi arenenud ning nad on võimelised närima tahket toitu, kaevama või pesamaterjali koguma. Kiletiivaliste peas on tundlad, mis talitlevad peamiselt kompimise ja haistmise elundina. Tundlate lülide arv on kolmest kuni seitsekümmeni. Peas on paar liitsilmi ning kolm lihtsilma. Kiletiivaliste jalad on enamasti lihtsad jooksujalad. Kiletiivalste käpad on viie lüliga. Paljude kiletiivaliste tagakeha tipus on muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste emased munevad nii haploidseid mune, millest arenevad alati isased kui ka diploidseid mune, millest arenevad ainult emased või ühiseluliste 7
(Coleoptera), C – kahetiivaline (Diptera), D – ritsikaline (Orthoptera). 2.1. Putuka pea Putukate pea koosneb 6 lülist, mis valmikul on kokku kasvanud. Pea tagumine osa on kukal (occiput). Pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik (vertex), tundlate vahel asuv laup (frons), sellest kahele poole jäävad põsed (genae) ning tundlatest allpool asuv näokilp (clypeus), millele kinnitub ülahuul (labrum). Pea eesmise osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele võib putuka pea ülaosas olla 1-3 liht- e täppsilma. Joon. 4. Putuka (sihktiivalise) pea ehitus: 1 – tundla tüvilüli, 2 – tundla pöörlüli, 3-11 – tundlapiug. Labrum (lr)– ülahuul Mantibulae (md)– ülalõug Maxillae (mx)– alalõug Labium (lb)- alahuul Putuka pea asendi tüübi määrab suuorganite asetus putuka keha pikitelje suhtes. Röövputukatel (näit. jooksiklased) on suised otse ette suunatud – neil on prognaatne pea
kehast väljaulatuvate jätketega. Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liigid mageveekogudes on järve kirpvähk ja jõe kirpvähk, kes moodustavad olulise osa kalade toidus. 42. Aerjalgsed tillukesed, silinderja või tilgakujulise kehaga, suur ümar pea,liitsilmi pole, üksainus silm, pikad eestundlad, tagakeha lõpeb hargiga, emased kannavad viljastunud mune kottidega kaasas, nauplius.vabalt mere ja mageveeplanktonis.3 seltsi aerjalgseid sõudiklased, hormikulised, rullikulised. Paljud parasiidid.N: magevees sõudik, aerik. Selts vesikirbulised (kl.lõpusjalgsed) tillukesed, pikad tagumised tundlad,mille abil liigub hüpates, ainus suur silm, lame läbipaistev kitiinrüü.Toituvad filtreerides, osad röövloomad.Oluline osa magevee planktonist
Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad. 8 Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks nn. kabetamissälk. Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks.
sõudikud, rullikud Selts: Vääneljalalised meres ekavad, liikumisvõimetud, kinnitunud eluviisga, paksu lubikojaga tõruvähk, nuivähk Selts: Kakandilised paari sm pikkused, lapiku kehaga mullakakakand, keldrikakand, hiidkakand, merikilk Selts: Kümnejalalised vees, laialt levinud, mitmekesise kehakujuga jõevähk, krevett, krabi 9.4. Klass: Putukad liigirikkaim, pea rindmik tagakeha, 1p tundlaid, 1p liitsilmi, 3p suiseid. ees ja tagatiivad, osadel kattetiivad, areng moondega Selts: Sihktiivalised keha piklik, külgedelt kokkusurutud, pikad tagumised hüppejalad, haukamissusised, rööv- ja taim toidulised, vaegmoondega tirtsud, ritsikad, sirtsud, kilk, kaerasori Selts: Kiililised 4 pika tiiba, suurte silmadega pea. Taolistiivalisetel ees ja tagatiivad ühelaiused (liidriklased, kõrsiklased, vesineitsiklased Eristiivalistel tagatiivad eestiibadest laiemad, eriti alusel tondihobulased,
PUTUKAD Esindajad: kiilid, mesilased, seitsetäpplepatriinu, rohutirts, sääsk, kärbes Jalgade arv: 6 jalga Keha: kolm osa: pea, rindmik, tagakeha Omane: tiivad. Jalgadel karvakesed, mis on kompimiseks ja maitsmiseks. Keha katavad tundekarvakesed, saavad infot õhust. Sp on kärbest raske tabada :) VAU: kuulmiselundid asuvad jalgadel Keha osad: pea küljes suuosad ehk suised, tundlad ja silmad Nägemine: paar liitsilmi, mõnel rühmal lisaks lihtsilmad (nende abil tajub vaid valguse muutust). Enamus putukaid ei näe kaugele, v.a kiil, kel on suured liitsilmad ja kes näeb teisest kaugemale Hingamine: Putukad hingavad trahheede abil. 8. Jõevähi välisehitus. Väiksemad vähilised: vesikirbud, aerjalalised ja kakandid. Vähkide hulka kuuluvad jõevähid, krabid, krevetid, homaarid, loomhõljumid (vesikirbud, aerjalalised). Kitiinkest sisaldab lubiainet ja moodustab kõva kooriku, sp nim neid ka
Evolutsiooni käigus on sellest ehitusplaanist mitmesuguste kohastumiste tõttu välja arenenud mitmed erineva kehakujuga vormid: pikk silinderjas nõelhark, kerajas poilased ja kärsaklased, ketasjas - lutikad ja täid, külgedelt kokku surutud kirbud, sipelgjas sipelgad. Siiski on suured vormid erandlikud ja tunduvalt rohkem on väiksemaid kuni 0,2 mm pikkuseid putukaid. 2. Keha liigestus. Pea, rindmik ja tagakeha. Pea on ühtne kapsel, millele kinnitub paar tundlaid, paar liitsilmi ja 1-3 lihtsilma ning suu ümber kolm pari toitumisega seotud jätkeid ehk suiseid. Rindmiku moodustavad kolm lüli, millest kujuneb ees-, kesk- ja tagarindmik. Igale rindmikulülile kinnitub kõhtmiselt 1 paar lülilisi jäsemeid. Selgmiselt kinnituvad kesk- ja tagarindmikule tiivad, kummalegi 1 paar. Tagakeha koosneb ürgselt 12 segmendist, kuid kaasaegsetel putukatel on selgelt eristatavad esimesed 11, sageli veel vähem, sest osa nendest on redutseerunud
teadaolevatest loomaliikidest). Ei ole kahtlustki, et tegelikult elame me ajal, kus putukad on domineeriv loomarühm. Putuka keha koosneb kolmest osast - peast, rindmikust ja tagakehast. Pea: Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi. Tundlad- pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad
annaabi.ee 
