ja Mõdriku–Paasvere oosidel on rähkseid rendsiinasid ning mitmel pool tasandikul kahkjaid muldi. Soostunud ja soomuldi on rohkesti maakonna lõuna- (Rakke piirkonnas), ida- (Tudu ümbruses) ja loodeosas (Kõrvemaal). [6] 6 Pinnamood Lääne-Viru maakonna praegune pinnamood on pärit mandrijää taandumise ajast ligikaudu 12 000 aastat tagasi. Eesti maastikulise liigestuse järgi jäävad siia 4 maastikurajooni: Pandivere kõrgustik, Kirde-Eesti lavamaa, Põhja-Eesti rannikumadalik, Kõrvemaa. [8] Veestik Maapinnal võib näha mitmesuguse suuruse ja kujuga karstilohke ja kurisuid, mis suurvee ajal moodustavad ajutisi järvikuid. Pandivere veekaitseala piires on välja eraldatud 212 karstiala (üldpindalaga 120 km²). Olulisemad neist on: Võhmetu- Lemküla, Heinjärve, Aniste, Savalduma, Järsi, Saksi karstijärvikud. Maakonnas on
1. EESTI MAASTIKULISE LIIGENDUSE KATSETUSED Eesti maastikuteaduse nurgakiviks sai 1922.a. ajakirjas "Loodus" ilmunud Eesti geograafiline rajoneering, milles olid ära toodud TÜ maateaduse professori J.G.Granö Eesti maastikulised üksused. Uus maastikuprintsiip, mille järgi maa-alasid käsitletakse üksteisega tihedalt seotud enam-vähem sarnaste loodustingimustega ja inimtegevusväljade kogumina jõudis koolidesse 1917 aastal. [1] Maastikulise liigestuse esmakatseks oli koolikirjaniku ja kirjandusloolase M.Kampmanni katse jaotada Eestimaad mitte valitsuslike üksuste järgi, mille osad võivad üksteisest tunduvalt erineda, vaid maastikuliste üksuste, "kodunurkade ehk kodukurude järgi kodukoha ümber, mis on maapinna olude, looduse ja rahva töö ning talituse järele ühtlasi enam ehk vähem ümmargused tervikud". Loomuliku maastiku ühe tunnuse moodustab tema järgi ka ühesugune keelemurrak. Üksuste
IDA-VIRUMAA Ida-Viru maakond • Pindala: 3364 km2 • Elanikke: 149 483 • Maakonnalinn: Jõhvi • Omavalitsuslikud linnad: Kiviõli, Kohtla-Järve, Narva, Narva-Jõesuu, Sillamäe Loodus • IDA-VIRU MAAKOND PAIKNEB MAASTIKULIKE LIIGESTUSE JÄRGI NELJAS MAASTIKURAJOONIS: SOOME LAHE RANNIKUMADALIK, VIRU LAVAMAA, ALUTAGUSE MADALIK JA PEIPSI RANNIKUMADALIK. • PINNAMOOD: ÜSNA TASANE • KOLMEST KÜLJEST ÜMBRITSEB IDA-VIRU MAAKONDA VESI: PÕHJAST SOOME LAHT, LÕUNAST PEIPSI JÄRV JA IDAST NARVA JÕGI. Vaatamisväärsused ● AIDU VEESPORDIKESKUS SA ● ALUTAGUSE SEIKLUSPARK ● AVINURME ELULAADIKESKUS ● IISAKU MUUSEUM ● JÕHVI ISSANDA RISTIMISE KIRIK ● JÕHVI MIHKLI KIRIK JA MUUSEUM ● KAUKSI RAND
(lubjakivi, kip, sool vm). Kanjon- kitsas ja sügav, sageli astmeliste veerudega org, on tek jõe uuristava tegevuse tagajärjel. Kõrgtasandik e. kiltmaa- orgudega liigestatud tasandik, paik enamasti üle 500m merepinnast. Liustik- tihenenud lumest tekkinud pidevas liikumises olev jäämass polaaraladel ja mäestikes, eristatakse mandril ja mäel. Igilumi- lumekogum,tekib sadanud lumest, kui see aastakümnete ja -sadade vältel ära ei sula. Rannik- maismaa ja suure veekogu üleminekuala: liigestuse järgi eristatakse: fjord- ja säärrannikut, maapinna kallakuse järgi laug- ja järsakrannikut, tekkeviisi järgi kulutus- ja kuhjerannikut. Rand- suurt veekogu ääristav maismaaosa, mõjutab lainetus. Rannajoon- vee ja maismaa kokkupuutejoon. Skäär- saarena üle veepinna ulatuv kristalsetest kivimitest koosnev kalju. Skäärrannik- skääride- ja lahtederikas rannik. Pankrannik- mere kulutava tegevuse tagajärjel tekkinud astanguline kõrge rannik
Nii nagu kõrgemad taimed, sai vetikastik hakata kujunema samuti 13 000–12 000 aastat tagasi. Veelgi varasemad vetikad (enne viimast jääaega) on olnud põlevkivi moodustajaid. Kõrgematest taimedest on praegu Eestis esindatud 113 sugukonda. Liigirikkaim on taimestik Lääne-Eestis, liigivaeseim Ida-Eestis. Liigilisuse „rekord” kuulub Laelatu puisniidule, kust on ühelt ruutmeetrilt loendatud 76 liiki soontaimi (2001. aastal). Floristilise liigestuse alusel kuulub Eesti holarktilise taimestikuriikkonna boreaalse allriikkonna Euro-Siberi regiooni. Sellele regioonile on iseloomulikud laiade lääne–ida suunas venitunud areaalidega, põhiliselt Euro-Siberi, vähemal määral tsirkumboreaalsed (holarktilised) Euroopa ja Euraasia taimeliigid. Esimese Eesti floristilise liigestuse esitas 1925 Karl Reinhold Kupffer, kes jagas Eesti saarte, Siluri ja Devoni allvaldkonnaks
Need käsitlused on võetud Ülo Manderi artiklist „Maastiku ja maastikuökoloogia mõiste“. (1) Üldmõiste territoriaalkomplekside hierarhilise jada tähistamiseks.- Ehk see tähendus väljendab maastiku ala, kus seaduspäraselt vastavad pinnavormid, taimekooslused ja avaldunud inimtegevus. (2) Kindla suurusega geokompleks. Maastiku mõistet kasutatakse ainult teatud suurusjärgus maastiku üksuse paikkonna tähenduses. (3) Maastikuüksus kui tüpoloogilise territoriaal liigestuse jaotis. Maastikuüksusteks saab nimetada vooremaastik, luitemaastik, soomaastik. (4) Maastiku välisilme abil saadav emotsionaalne kujutlus ümbritsevast keskkonnast. Seda käsitlust kasutatakse kunstis ja arhitektuuris. (5) Biotiipide maastikumuster. (6) Inimese eluruum. Konkreetne piirkond looduslike ja antropogeensete tegurite koosmõjul. Maa pindmisel kihil looduse ja inimühiskonna vastastikusel toimel tekkinud ruumilisi süsteeme uurib geograafia. Algselt kuulub inimene biosfääri
Süvaookeanis, mis asub mandrijalamil, on ahelikke, mägesid ja tasasepõhjalisi nõdusid. 2 Mandrilava, mandrinülv ja mandrijalam Rannikualad paikenevad mandrilava piiril. Rannikualad- meresid ja lahti ääristav vöönd. Lainetuse mõjule alluvat maapinnavööndit nimetatakse rannavööndiks: maismaaosa on rand ja veealune osa on rannanõlv. Tekke, pinnamoe ja rannajoone liigestuse järgi eristatakse rannikutüüpe: estuaar, atoll, fjord, skäär, laguun, limaan. Estuaar lehtersuue, suure jõe sügav mere poolne lainenev suue või kitsas suudmelaht (Matsaky laht Kasari jõe suue). Ökoloogilised tingimused, eriti soolsus, om väga muutuvad. Rikas ja omapärane elustik koosneb riimvee-organismidest ja eürohaliinsetest mahe- ja mereveeorganismidest. Atoll rõngassaar. Troopilistes meredes, peamiselt Vaikse ja India ookenis
Nohipalo ja Vinso külas ning Orava vallas Kamnitsa ja Rebasmäe külas. Looduskaitseala suurus on 3015 hektarit (joonis 1, 2). Joonis 1. Meenikunno LKA asukoht Eesti kaardil. (Google maps 2018) Joonis 2. Meenikunno LKA. Maa-ameti kaardirakendus. Maa-ameti mullakaardi andmetel leidub Meenikunno looduskaitsealast üsna palju erinevaid muldi nagu näiteks R’’’, LG, LPg, LP, LkI, M’’’, S’’’, S’’, S’, LIIg, LIg, LkG, LG1, LI, LII, LPG, GI, Dg. Maastikulise liigestuse järgi asub Meenikunno looduskaitseala Kagu-Eesti lavamaal. Põhilised pinnavormid sel alal on moreen- ja sootasandikud. Looduskaitseala lõunapoolses äärealal asub Nohipalu mõhnastik, mille küngastest on ilmekamad Kamarusmägi ja Tuudipalu mäed. Mõhnade keskmiseks kõrguseks on 10 – 15 meetrit. 2. Peamised biotoobid Meenikunno looduskaitseala kolm põhilist biotoopi on raba, mets ja järv.
Eesti alal on eristatud 19 paigastikutüüpi ja 46 alltüüpi. Maastikurajooni paigaseline ja paigastikuline struktuur on kõige iseloomulikum selle tuumikalal. Servaalal vahelduvad paigased naabermaastikurajoonide tüüpiliste üksustega ja moodustavad siirdevööndi, kus joonelised piirid on rajoonimise eesmärgist tulenevalt kokkuleppelised. 4 Maastikulise liigestuse põhiüksused. Maastikuprovints ja allprovints, valdkond, rajoon ja paikkond. Eesti maastikuline asend Euroopas ja Ida-Euroopa lauskmaal, Baltikumi maastikuprovints. Madal-Eesti allprovints: 1) Põhja-Eesti valdkond (Soome lahe rannikumadalik, Harju lavamaa, Viru lavamaa); 2) Lääne-Eesti (Lääne-Eesti madalik, Hiiumaa (koos ümbritsevate saartega, sh Vormsi), Saaremaa (koos ümbritsevate saartega, sh Muhu), Liivi lahe rannikumadalik (koos Kihnu ja Ruhnuga);
................................................................11 Kasutatud allikad....................................................................................12 PAIKNEMINE EESTIS KAART Looduslikelt tingimustelt Pandivere kõrgustikuga üsna sarnane Kesk-Eesti tasandik hõlmab Mandri-Eesti keskosa. Pandivere kõrgustiku ja Vooremaa vahelisse nurka jääb Pandivere kõrgustikult pealevalguvatest vetest mõjutatud Endla nõgu, mis maastikulise liigestuse järgi on samuti Kesk-Eesti tasandikul. Selle madalama osa hõlmab Endla järv, mida ümbritsevad samanimelise looduskaitseala piiresse jäävad rabad ja madalsood. 3 GEOLOOGILINE EHITUS Kesk-Eesti tasandikud ja voorestikud, mis paiknevad vahetult Pandivere kõrgustikust lõuna pool, moodustavad Lahkme-Eesti lõunapoolse jätku. Sarnaselt Pandivere kõrgustikuga
segunemisel; tavaliselt parasvöötme merede vesi, kui meri on ookeaniga seotud kitsaste väinade kaudu (nt läänemeri, Aasovi meri); võib esineda ka kuiva kliimaga alade järvedes (nt Balkasi järv) Soe hoovus hoovus, mille temperatuur on kõrgem kui ümbritseva vee temperatuur Külm hoovus hoovus, mille temperatuur on madalam kui ümbritseva vee temperatuur Rannajoon vee ja maismaa kokkupuutejoon Rannik maismaa ja suure veekogu üleminekuala; liigestuse järgi eristatakse nt fjord- ja skäärrannikut, maapinna kallakuse järgi laug- ja järsakrannikut, tekkeviisi järgi kulutus- ja kuhjerannikut Laugrannik rannik, kus merepõhi on väikese kallakusega Järskrannik rannik, mis kujuneb pinnamoe suure kallakuse korral Laht maismaasse ulatuv ookeani, mere või järve osa Väin kitsas veeala, mis ühendab suuremaid veekogusid või nende osi ja eraldab maismaaosi (nt Soela vain, Gibraltari vain)
maastikumaal, piirkond, vaade. Teadusliku terminine kasutuses alates 19. sajandist. Eestis on sõna "maastik" kasutusel ligi 100 aastat (Rühmitus "Noor Eesti"). Oskussõnana kasutusel alates 1910. aastast "Maateaduse sõnaraamatust". Eesti k - Värvide ja vormide laad vaateväljas, peisaaž Territoriaalse üksuse üldine nimetus. Ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad mullad, taimekooslused ja inimtegevuse avaldused. Territoriaalse maastikulise liigestuse põhiüksus. Maa-ala, kus perioodiliselt korduvad vastastikuses sõltuvuses pinnavormid, taimkatteüksused, inimtegevuse avaldused. Maastiku loodusteaduslik käsitlus. ’’Maastik" kui geosüsteemi (geokompleksi) sünonüüm - geograafiline ala, mida iseloomustab eelkõige geneetiline, territoriaalne ja ökoloogiline ühtsus. Kindlat suurusjärku geokompleks. Maastik kui regionaalne maastikuüksus (paikpaigas-paigastik- maastik…)
I Üldosa 1. Üldise maateaduse objekt, aine ja ülesanded. Üldmaateadus uurib Maa kui terviku ehituse, koostise, arenemise ja geograafilise liigestuse üldisi seaduspärasusi. 2. Geograafiliste teaduste süsteem, üldmaateaduse koht teadussüsteemis. Loodusgeograafia tegeleb looduse uurimisega. See teadus jaguneb omakorda terveks reaks teadusharudeks (geomorfoloogia, hüdroloogia, biogeograafia jne.). Ühiskonnageograafia tegeleb ühiskonnateaduste hulka kuuluvate geograafiliste probleemide uurimisega. Siia kuuluvad
iseloomulik ka nii põllu- kui rohumaade püsivus rohkem kui 100 aastat. 3.1 Maastik Eesti maastikuteaduse rajaja Johannes Gabriel Granö eristas 20. sajandi algul Lahemaana Põhja-Eesti rannikumadaliku kõige enam liigestatud osa, millest rahvuspargi piiresse jääb nelja suurema poolsaare ja lahtedega ala. Tänane Lahemaa rahvuspark on oluliselt suurem tookordsest maastikurajoonist, kuuludes maastikulise liigestuse järgi mitmesse erinevasse maastikurajooni. Lahemaa rahvuspargi maismaa-ala hõlmab peamiselt kolme maastikurajooni: Põhja-Eesti e Soome lahe rannikumadalikku ja saari, Põhja-Eesti e Harju lavamaad ja Kirde-Eesti e Viru lavamaad, vähesel määral ka Kõrvemaad. Rahvuspargi mereala hõlmab Soome lahte. Tähelepanuväärseks pinnavormiks alal on Põhja-Eesti klint, mis sisemaise astanguna moodustab
Kuusk kasvab viljakamtel aladel ja kuusk on nõudlik mullaviljakse suhtes. Lehtpuudest on tamm. Headest metsadest ehk viljakates metsatüüpides (palu-, laane- ja saulumetsades) saadakse ½ riigimetsa tuludest. Metsamullad on inimvaliku tõttu kehvema loodusliku viljakusega kui haritava maa mullad. Lõimiselt domineerivad: turbad ja liivad ca 2/3. Põllumaa osatähtsus maakonna pindalast: Lääne-Viru, Järvamaa, Jõgevamaa 30.09.13 Eesti taimestik ja taimkate Floristilise liigestuse alusel kuulub Eesti territoorium holarktilise taimestikuriikkonna boreaalse allriikkonna Euro-Siberi regiooni. Seda regiooni iseloomustavad laide lääne-ida suunas venitatud areaalidega, põhiliselt Eurosiberi, vähemal määral holarktilised Euraasia ja Euroopa taimeliigid. Eesti läänepoolne osa koos läänesaartega on liigirikkam ja mitmekesisem, millepõhjustab merelisem kliima ja karbonaatne aluspõhi. Geobotaaniliselt kuulub Eesti parasvöötme metsavööndisse.
Soode kaitsmiseks suletakse seal olevad kraavid tammidega. Nii hakkab veetase aeglaselt tõusma ning taastub taimedele vajalik liigniiskus. Rabaservades raiutakse maha seal kasvama hakanud mets. Mõnele mahajäetud turbaväljale proovitakse turbasamblaid istutada. Selle tulemusena hakkab moodustuma uus turbakiht. 142. Taimestik ja taimkate. Eesti asend floristilises, geobotaanilistes ja botaanilis- geograafilistes liigestustes ning rajoneering. Floristilise liigestuse alusel kuulub Eesti territoorium holarktilise taimestikuriikkonna boreaalse allriikkonna Euro-Siberi regiooni. Seda regiooni iseloomustavad laide lääne-ida suunas venitatud areaalidega, põhiliselt Eurosiberi, vähemal määral holarktilised Euraasia ja Euroopa taimeliigid. Eesti läänepoolne osa koos läänesaartega on liigirikkam ja mitmekesisem, millepõhjustab merelisem kliima ja karbonaatne aluspõhi. Geobotaaniliselt kuulub Eesti parasvöötme metsavööndisse.
annaabi.ee 
