Lifelong learning and the low-skilled -artikli kokkuvõte (0)

Milvi Erm
Koolikorraldus I TÜ mag
Lifelong learning and the low-skilled
Knud Illeris (2006)
Kokkuvõte
Artikkel räägib madala kvalifikatsiooniga töötajatest tööturul ja sellest, kuidas seda probleemi lahendada.
Madala kvalifikatsiooniga töötajad jagunevad Illerise järgi:
1. Täiskasvanud, kellel on kool pooleli jäänud, neil pole ametlikult ühtki olulist haridust tõendavat dokumenti. Enamusel neist on siiski töökoht, kuid aeg-ajalt on nad ka töötud. Mõned on saanud töökohal mingil määral ümberõpet, kuid kehv kirja- ja arvutusoskus piirab nende võimalusi tööturul.
2. Täiskavanud, kelle on küll kutsehariduses omandatud oskused oma ametiks, kuid tööturu majanduslik olukord on sundinud töökohti vähendama või lausa ära kaotama. Näiteks panganduses, kuid ka mõnes muus valdkonnas. Tegelikult need inimesed ei ole madala kvalifikatsiooniga, kuid nende oskuste järele puudub nõudlus.
3. Suur kasvav grupp noori täiskasvanuid, kel pole olnud pidevat töökohta, kuigi neil on sageli märkimisväärsed ja sageli ebatavalised oskused. Noortel toimub pidev otsing, nad ei suuda ennst siduda pideva töökohaga. Paljudel puudub stabiilsus võib-olla ka sotsiaalne pädevus, et kestvat ametit pidada. Sama selgub ka arengupsühholoogias, et tänapäeva noored alustavad hiljem pereeluga, iseseisva eluga ja ka tööeluga. Noorena tahetakse reisida, maailmas ringi vaadata. Tihti ei suudeta kohe peale keskkooli valida sobivat ametit, mida õppida. Kõrgkoolis vahetatakse tihti eriala, see teeb õppeprotsessi oluliselt pikemaks.
Minu oma tütar õppis pea neli aastat jaapani keelt ja kultuuri ning siis peale lapse saamist läks ülikooli tagasi ja vahetas eriala kultuuriteaduse vastu. See sobis talle palju paremini. Magistrisse astus aga hoopis teatriteadusesse. Nüüd ootab ta teist last, seega pikeneb õppimine veel mõned aastad, aga vanust saab juba kolmkümmend aastat.
Lisaks neile kirjeldatud gruppidele on veel ohustatud inimesi tööturul. Paljudel ei vasta tase ühiskonna arengule, töö on muutunud keerulisemaks, tehnilisemaks, nõudes eelkõige diferentseeritust, paindlikkust, avatust s.t. pidevat enesetäiendamist, innovaatilist mõtlemist. Meie riigis kuulub siia gruppi kindlast suur töötute armee , nii noori kui vanu.
Kõiki neid gruppe ühendab aga vajadus ümberõppe, täiendõppe järele.
Miks siis inimesed keelduvad õppimisest, kuigi tunnistavad täiendamise vajalikkust?
1. kooli pooleli jätnud inimestel tihti koolist halvad mälestused, ei soovi enam sarnast olukorda
2. tugev vajadus säilitada oma intentiteet ja eneseaustus. Aastaid olnud korralik töökoht, saavutatud sotsiaalne kindel positsioon. Kooli tagasiminek tundub ebaõiglane (madalamale õpilase positsioonile).
3. noored tunnistavad küll elukestvat õpet, kuid see on nende jaoks piirav , igav, soovimatu. Tänapäeva noortel on tihti idealiseeritud ettekujutus oma tulevikust . Meedia loodud kuvand superstaaridest, modellidest, rikastest inimestest loob noortele ettekujutuse kergelt saadud kuulsusest, rahast ja õnnest. Selliste eesmärkide saavutamiseks tehtav töö ja vaev jääb tähelepanuta. Kuulsuse varjupooled on jäetudki varju.
Kuidas ikkagi kõiki neid gruppe suunata õppima, kuidas leida neile kõigile motivatsioonitegur, et nad väärtustaksid teadmisi ja õppimist?
Suur vajadus on vastutuleliku teenustevaliku ja võimaluste järele. Ümberõppes vältida selliseid kokkuleppeid või akte , mis võivad olla alandavad, lugupidamatud, lapsikud või solvavad – muidu tõrjutakse need inimesed õppimisest eemale. Tuleks vähendada sotsiaalseid, praktilisi ja rahalisi raskusi, säilitada eneseaustus ja intentiteet. Samas täiendõppe käigus luua inimesele uus intentiteet.
Hea oleks luua usalduslikud kontaktid koolitajate ja koolitust vajavate lihttööliste vahele. Seda juba töökohtades.
Töötutele anda toetavat nõustamist, õppetöö võiks siduda tulevase tööga, näidata selgelt eesmärke, milleni õppija jõuab kursuse läbides. Samale seisukohale nagu Illeris Taanis aastal 2006 on jõutud ka Eestis aastal 2010. Töötukassa tööturuameti nõunik Mati Ruul soovitab täienduskoolituse valikul lähtuda konkreetsest võimalikust tulevasest töökohast, sest nii on töölesaamise võimalus suurem (Tarbija 24 11.10.2010)
Koolituse planeerimise lähtekoht on, et vastutuse jagamine on otsustava tähtsusega. Kuna koolitusel osalejad on täiskasvanud inimesed, siis võivad nad võtta vastutuse oma tegevuse ja otsuste eest. Sealjuures on koolitaja seisukohalt raske loobuda oma võimupositsioonist vabatahtlikult ja isegi aktiivselt. Kuid just seda on vaja teha täiskasvanud õppija puhul.
Õpitegevuse planeerimisel on tähtis õpikoha valik. See võiks olla võimalikult õpikoha lähedal, mis loob turvalisuse tunde. Suuremates ettevõtetes võiks koolituse korraldada töökohal ning isegi tööajast (näit. teine pool tööpäevast).
Õppetegevuse sisu ja meetodid peavad olema suure haardeulatusega, mitmekülgsed.
Tuleb kasutada palju erinevaid õppetöö vorme. Tavaliselt keskenduvad õpetajad eelkõige koolituse praktilisele küljele, tähelepanuta jääb õppija isikuomadustele rõhumine. Uue intentiteedi leidmiseks võiks rakendada rollimänge, eneseanalüüsi. Sellised tehnikad on aeganõudvad, kuid annavad paremaid tulemusi.
Kursuse lõppedes on vajalik teha osalejate tegevuse ja kvalifikatsiooni hindamine. Hindamise viisid ja vahendid peavad olema hoolikalt valitud vastavalt osalejate hoiakutele ja eelistustele, toetama ja mitte takistama osalejate iseseisvust, vastutust, koostööd. Samas peab hindamine ikkagi toimuma, et dokumenteerida osalejate oskusi ja anda neile vastava kvalifikatsiooni paberid.
Täiskasvanute koolitaja ehk õpetaja peaks olema ametialaselt ja pedagoogiliselt pädev ning samas loobuma oma võimupositsioonist. Õpetaja töötab ise välja grupile vastavad meetodid, et koolitusel osalejad tunneksid ennast mugavalt, mitte õpilaslikult. Tähtis on vastutuse jagamine osalejate vahel, tunde tekitamine, et nad on ise oma tuleviku valijad ja oma õppetegevuse kontrollijad.
Kui me tahame võidelda madala kvalifikatsiooniga ja teiste haavatavate rühmade probleemidega, peame mõistma, et ei aita minimaalsete kulutustega investeering. Peab minema sügavuti ja võtma tõsiselt psühholoogilist tasandit . Tuleb tagada tööturu kõigi osapoolte aktiivne pühendumine, mitte hoolida kitsastest huvidest. Asjaosalised töökohad peavad olema kaasatud, kuigi mõnikord võib see tähendada ka rahalisi hüvitisi või muid sarnaseid stiimuleid. Neile kes on huvitatud inimeste heaolust peaks olema enesestmõistetav ka investeerimine sellesse valdkonda. Ainult positiivse tegevusega on jätkusuutlikud ja vastupidavad muutused võimalikud.
Minu arvates on Illerise seisukohad ka meil väga tänapäevased ja tähtsad, sest töötute armee on suur ja vajab ümberõpet. Isiklikust kogemusest tean inimesi, kes on koolitusel käinud ja tööd saanud ning ka inimesi kellel on psühholoogilisi probleeme pikaajalise töötusega. Kui on juba tekkinud depressiooni staadium, on väga raske inimest õppima saada. Seda oli ka artiklis lugeda, et psühholoogilised probleemid on käsikäes madala kvalifikatsiooni ja töötusega.
3