Leidsid 17 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Liblikaliste tunnused". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tiiba, suised, haukamissuised, sale, nektarist, vaglad, vaegmoone, täismoone, toiduahel, kahjurid, sihktiivalised, liblikalised, mardikalised, kiililised, kiletiivalised, kahetiivalised, valmik, kitsad, peened, kattetiivad, eestiivad, tipus, tundlad, sääsed, tagatiivad, laiad, kitiinkest, eesosa, muneti, kärbsed, kõdu, vastne, röövik, tõuktiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts. · Elavad vaid ühe suve, talvituvad ainult nende munad. · Sugulased heinaritsikas: o Kehast pikemad tundlad ja pikk muneti o Suurem 4,5 cm o Söövad peamiselt putukaid o On ka taimtoidulisi o Ohu korral eritab suu kaudu soolest pruunika vedelikutilgakese, see on nahka ärritava toimega. Liblikad · Sale keha, peened jalad · 4 tiiba kaetud värviliste soomustega · Keha karvane, aitavad soojust säilitada. · Jalgadel maitsmiselundid · Lõhna tunnevad tundlatega · Jagunevad: o Hämarikuliblikad o Ja päevaliblikad Päevaliblikad · Päevase eluviisiga · Tiivad erksavärvilised Hämarikuliblikad · Öise eluviisiga
Putukad- Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning neil on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul ka tiivad. Putukate liike arvatakse olevat üle miljoni. Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad- · Valmikud on hallikate või pruunikate tiibadega, kohmakalt lendavad putukad.
PUTUKAD. KORDAMISKÜSIMUSED. 1. Kirjelda putuka välisehitust. Värvus: kaitsevärvus. Keha kattavadkitiinkestad. Keha osad: pea, rindmik, tagakeha. Peas on üks paar liitsilmad(kolm väiksed lihtsilmad) üks paar tundlaid, kolm paari suised, suu Rinmik: Kinnituvad 3 paari jalgu ja 2 paari tiibu Tagakeha: kulgedel on hingamisava 2. Millest erinevad putukad toituvad ja millised suised neil selleks on? Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid. Nägemismeel: silmad, Kuulamine: jalad, keha, Haistmine: tundlad, Kompimine: tundlad, maitsmine: jalad, tasakaal: vaakpõuke 5. Kuidas putukad sigivad?
Vähid/ämblikulaadsed/putukad 1.Vähkide tunnused: 1) kitiinkest 2) keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad kolm piirkonda: pea, rindmiku ja tagakeha. Pea ja rindmik on paljudel kokku kasvanud ning kaetud kilbiga 3) 2 paari tundlaid 4) 2 liitsilma. Paljudel vähkidel on silmad painduva varrekese otsas 5) hingavad lõpustega 6) koorikus on 2 värvainet: must ja punane 7) aeg-ajalt kestuvad 2.Vähkide tähtsus looduses ja inimeste elus: 1) suur tähtsus toiduahelas. Vetikad alamad vähid kalad, limused, käsnad ; Krillid kalad, kiusvaalad ; Jõevähk saarmas, naarits, veelinnud 2) vähke süüakse (krevetid, jõevähk, homaarid, krabid) 3) vähkide koorik sisaldab värvaineid. Vähkide koorikuid lisatakse lindude toidule 4) vähke kasvatatakse akvaariumis lemmikloomadena 5) väikesi vähke kasutatakse akvaariumikalade toiduna 3.Ämblikulaadsete tunnused: 1) keha koosneb pearindmikust ja tagakehast ja keha on karvane 2) neil on 4 paari
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus.
täiskasvanud vähile iseloomulikud tunnused. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. Massilise sigimise korral omavad olulist tähtsust veekogu aineringes. Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema sale keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad pearindmiku ja tagakeha. Pearindmik on kaetud ühtse pearindmiku kilbiga, mille külgmise, vaba serva all, keha külgedel, paiknevad hingamiselundid lõpused. Jõevähi iga kehalüli kannab ühte harunenud, mitmest osast koosnevat jäsemete paari. Pea jätketest on kujunenud tundlad (antennid) ja lühemad tundlakesed (antennulad). Järgnevatest lülidest moodustuvad suised, üks paar ülalõugu ja kaks paari alalõugasid
tuntud veel parasiitsed liigid varroalest Varroa jakobsoni, nääpsulest Demodex folliculorum, sõstra-pahklest Eriophyes ribis. Hõimkond: Üheharused UNIRAMIA Erineva välimusega, alates pikast vorstikujulisest kuni ümara kehaga loomani välja. Mõõtmed 0,5 mm 35 cm. Keha koosneb mitmeti grupeerunud lülidest. Lülidele kinnitub erinev arv lülilisi jäsemeid. Esineb pea ja sellele kinnituvad meeleelundid - liitsilmad ja kompimisjätked e tundlad. Suu ümber paiknevad erineva ehitusega suised. Suuremal enamusel esinevad tiivad. Sooltoru avatud, suured seedenäärmed puuduvad. Toitumistüübilt väga erinevad. Vereringesüsteem on avatud, süda torujas ja paikneb selgmiselt tagakehas. Veri ei osale hapniku transpordil. Hingamiselunditeks on trahheed. Erituselunditeks on Malpighi sooned. Lahksugulised. Areng toimub sageli metamorfoosiga. Vastsed väga mitmesuguse välimusega. Kõige arvukam loomarühm, elavad enamasti maismaal, vähem magevetes ning väga vähesed meres.
ümbritsevatel kombitsatel asetsevad arvukad kõrverakud, mis on vajalikud saagi püüdmiseks ja enesekaitseks. Seedimine: toimub kehaõõnes. Närvisüsteem: võrkjalt paiknevad närvirakud, mis omavahel jätketega ühendatud. Meeleelundid: polüüpidel puuduvad, meduusidel täppsilmad. Neil on koed olemas, kui organid ei ole eristunud. Ainuõõssed sigivad pungudes või suguliselt. Ainuõõssetel on neli suuremat rühma: hüdrad, meduusid, meriroosid ja korallid. Hüdra on sale, umbes 1 cm pikkune keha. Ülemises otsas on suuava ümbritsevad kombitsad, millega püüab toitu ja suunab suuava poole. Ta elab polüübina. Toiduks on väikesed ujuvad loomad: sõudikud, vesikirbud ja teised väikesed vähid. Hüdra sigib nii pungudes kui ka suguliselt. Meduusid on mereloomad, kelle lai kumer keha meenutab vihmavarju. Liiguvad oma keha järsult kokku tõmmates. Tal on omapärane paljunemisviis. Tema elutsüklis on nii meduusi- kui ka polüübistaadium. Nt millimallikas
Putukad hingavad eriliste torukeste ehk trahheedega. Nende ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised hargnevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks.
juura: hiidroomajate kõrgaeg, ilmuvad linnud, merikrokodillid ja kilpkonnad; kriit: surid välja suured roomajad ja ammoniidid; uusaegkond e kainosoikum:paleogeen: ilmusid kiskjad, algelised kabjalised, vaalad, hülged ja esimesed londilised; neogeen: ilmuvad karud, koerad, sead ja inimese eellased; kvaternaar: ilmub inimene. 8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine, vastsel varuainete kogumine). Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda
õhu partneri leidmine (näiteks suguferomoonid paljudel putukatel), aga nii saadakse informatsiooni ka vaenlase olemasolust. Lisaks ülalmainitud tundlatüüpidele võivad erinevatel putukatel esineda ka nuijad (enamus päevaliblikaid), saagjad (paljud naksurlased), põlvjad (kärsaklased) tundlad. Lisaks neile on mitmeid harvaesinevaid tundlavorme. Suised- Pea alaosas asub putukatel suu. Suu ümber asuvad suised - ülalõuad (lad. k. mandibulae), alalõuad (lad. k. maxillae) ja alahuul (lad. k. labium), mille abil putukad toituvad. Putukate suised on arenenud ürgsete vormide jäsemetest, suuava ülalt kattev ülahuul on aga näokilbi väljakasve. Vastavalt toitumistüübile on putukate suised evolutsiooni käigus omandanud erinevaid vorme. Kõige levinumad on nelja tüüpi suised: Haukamissuised Libamissuised Pistmissuised Imemissuised Haukamissuised on kohastunud tahke toidu manustamiseks
Putukad hingavad eriliste torukeste ehk trahheedega. Nende ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised hargnevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks.
loomad tarbijad. Mikroobid lagundavad organismide elutegevuse jäägid ja surnud organismid lihtsamateks anorgaanilisteks ühenditeks, mida taimed saavad uuesti kasutada. 19. Toiduvõrgustikud ja looduslik tasakaal. Loodusliku tasakaalu rikkumine. Eelnevas toiduahelas kujutatud toitumissuhted on väga lihtsad. Tegelikkus on palju keerlulisem. Kui palju erinevaid loomi sööb rohtu? Ja kui palju sööb kiskja erinevaid loomi? Toiduahel näitab ainult üht võimalikku toidu ja energia liikumise teed. Suuremal osal loomadel on mitu toiduobjekti ja nad on sellega mitme toiduahela lüliks. Nii on toiduahelad looduses seotud. Omavahel seotud toiduahelad moodustavad toiduvõrgu. Toiduvõrk annab tõepärasema pildi sellest, kuidas organismid üksteisest ,,elatuvad". Toiduobjekt sõltub ka looma suurusest. 20. Koosluse, populatsiooni ja ökosüsteemi mõistete selgitus. Kooslus eri liikide populatsioonide kogum ühes elupaigas.
I. ELUSLOODUSE SÜSTEEM 1. Elusorganismide jaotamine riikideks: loomad, taimed, seened, bakterid. Süstemaatika ja selle põhiühikud (järjekord!). Elu tunnused. Maal leidub kokku u 1,5 miljonit liiki. Kuhu kuuluvad loomad (kõige enam putukaid, rohkem kui muud kokku), prokarüoodid (kõige vähem, seened, taimed ja protistid). Süsteemse taimede, loomade ja mineraalide hierarhilise klassifikatsiooni tegi 1735 a Carl von Linne. See on kasutusel tänapäevani. See põhineb organismide välistel tunnustel. Järjekord: ELU TUNNUSED: 1. Rakuline ehitus - rakk on väikseim elusüksus. Rakkude hulga järgi jaotatakse elusorganismid: • ainurakseteks (bakterid, algloomad e. protistid, ainuraksed vetikad, ainuraksed seened) • hulkrakseteks (enamik taimi, loomi ja seeni). Ainuraksus on primaarne - hulkraksus tekkis 700 - 900 miljonit aastat tagasi. 2. Sisemine keeruline organiseeritus - keeruline ehitus, talitlus ja regulatsioon.
vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad.
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
kooruvatel vastsetel oleks toidulaud kohe kaetud. Vana-Egiptuses peeti seda putukat pühaks loomaks. * Mis tähtsus on ökosüsteemis sõnnikutoidulistel mardikatel? Teadlastelt Paljud sellised putukad ja nende vastsed, kes toituvad kultuurtaimedest, toovad inimesele suurt kahju. Kahjurputukatele on põld suurepärane toitumispaik ja seepärast hakkavad nad seal massiliselt paljunema. Nad vähendavad saagikust ja rikuvad saagi kvaliteeti. Igal aastal hävitavad kahjurid ligi 25 % maailma toidutaimedest. Putukaid tõrjutakse mürkidega ja muul viisil. Tänapäeval on teadlased loonud mitmesuguseid taimesorte, mida putukad ei sööja seetõttu pole nende taimede põllul enam putukamürke vaja kasutada. Näiteks on viidud kartulitaimedesse mullabakterite geene (pärilikkusainet), mistõttu hakkavad taimed tootma aineid, mis on kartulimardikale mürgised. Selline mürk on ohtlik vaid kindlale putukaliigile ega kahjusta teisi loomi või inimest
annaabi.ee 
