Leksikast sõnavarani (0)

"Meist igaühest sõltub Eesti püsimine," on öelnud lahkunud Eesti president Lennart Meri. Meie igaühe all mõtles ta loomulikult eestlasi. On loomulik, et riik ei saa normaalselt eksisteerida oma rahva toetuseta. Eesti rahvast on koos hoidnud pikk kultuur, ajalugu ja keel. Tänapäevale iseloomulikus kultuuride segunemises jääb meid teistest eristama ainult emakeel , selle kadudes hävib ka eesti kultuuri unikaalsus . Kas me oleme ohus?
Praeguse Eesti aladel on elatud aastatuhandeid. Me ei tea täpselt, mis hõimud siin elasid, samuti vaieldakse, mis ilmakaarest eestlaste esivanemad saabusid. Keelel on see-eest kujunemiseks olnud kindlalt piisavalt aega. Hüppeline areng või siis muutumine toimus pärast sakslaste tulekut ja selle tulemuseks oli sõnavara ja grammatika täienemine saksa keele arvelt. Juba siis oli oht keele püsimajäämisele. Suure töö tegid ära 19. ja 20. sajandi keelemehed, kes rikastasid keelt uute, mitte laenatud sõnadega. Siis oldi tuleviku suhtes optimistlikud, kuni nõukogude aeg tõi teise venestamislaine. Kuigi tookord osutus hirm suuresti alusetuks, väheneb eestikeelsete sõnade osakaal meie sõnavaras pidevalt.
President Toomas Hendrik Ilves on olnud aktiivne mahitama inimesi välja mõtlema uusi sõnu. 2010. aasta sõnavõistluse ehk sõnause võitis " taristu ", mille asemel kasutati seni mõistet " infrastruktuur ". Paarile sõnale eestipärase vaste otsimisest aga ei piisa, et peatada massiivset võõrsõnade sissetungi. Inimühiskond ja tehnoloogia arenevad lihtsalt liiga kiiresti, et keel suudaks nendega kaasas käia. Oskuskeel põhineb peaaegu eksklusiivselt võõrsõnadel. Probleemi süvendab läänelik elulaad , mille kohustuslikuks elemendiks on kõige inglispärase propageerimine. Võõrkeelsed poesildid, reklaamid ja sloganid ehk lööklaused aitavad meil muganduda inglise keelega ja meelitada turiste, kuid seetõttu jäävad kodused terminid võõraks ja ebamugavaks.
Paljud vaatavad tulevikku teatava ebakindlusega ning kahtlustavad, kas eesti keelel on seal kohta. Hulk sugulaskeeli, sealhulgas liivi keel, on surnud või nende kõnelejaid on kõigest käputäis. Nüüd, kus üha rohkem eestlasi välismaale tööle rändab, tekib tunne, et kodumaa on tühjaks valgumas. See on tõsine probleem, kuid mõju keelele ei pruugi olla nii hävitav. Väljarännanud säilitavad sidemed ning on loonud mitmeid eesti koole õpetamaks oma lastele keelt ja kultuuri. Isegi Eestis endas on jõuliselt esile tungimas seni riigikeele varju jäänud Võru murre, mis näitab, et keelt on hea tahte juures võimalik elus hoida.
Keelte ühtlustumine on tänapäevases maailmas tavaline, see ei ole ainult eesti keele probleem. Sellest tugevamini räsida on saanud suurkeeled, nagu saksa ja vene keel, mis laenavad sõnu muutmata kujul otse inglise keelest. Kartused , nagu oleks eesti keel hääbumas, on kindlasti ülepaisutatud. Ei ole ühtegi märki sellest, et noorem põlvkond häbeneks oma emakeelt . Seega, eesti keel püsib, kuni veel on meid, eestlasi.