Keel ja kõne: Laps kasutab kõnes mõningaid iseloomuomadusi ja hinnangut väljendavaid omadussõnu. Matemaatika: Laps teeb vahet suurel ja väiksel ning paneb need ritta. Kunst: Laps voolib leiba. Liikumine: Laps tahab liikuda ja tunneb sellest rõõmu. Muusika: Laps kuulab laulu leiva küpsetamisest ja oskab kaasa teha liigutusi. Päeva temaatika Leib Vahendid Jutuke leivast. Paberist välja lõigatud suured ja väiksed leivaviilud. Pruun plastiliin ja plastikpulk. Rukkijahu ja rukkileib. Pildid erinevatest leibadest. Plaat lauluga ,,Leiva küpsetamine". A1 paberid, värvilised pliiatsid. Ettevalmistus/eeltöö: Lastepoolne Lapsed peavad välja uurima, millist leiba nende peres süüakse. Õpetajapoolne Õpetaja on välja otsinud jutukese leivast.Õpetaja valmistab suured ja väikesed paberist leivaviilud. On välja otsinud ja printinud pilte leibadest. On samuti välja otsinud laulu leiva küpsetamisest ja mõelnud
Keskmine kodanlane pühendas köögikunstile väga suure tähelepanu: sellest võis sõltuda perekonna au. Ei leidunud linna, kus poleks olnud omi kondiitreid, grillmeistreid, võõrastemajapidajaid ja kokki kes korraldasid linnas avalikke söömaaegu. Keskaegsed söögikombed erinesid kaasaegsetest üsna oluliselt. Söögikorra kätte jõudes teadis iga kodakondne, millisele kohale võis ta laua ääres istuda. Pidulaud oli kindlasti kaetud linaga. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale. Laua ääres oli täis suuga rääkimine keelatud. Laiduväärseks peeti ka laudlinasse nuuskamist või sellesse noa puhastamist. 1
Kaubanduse areng soodustas linnade teket ja samuti soodustasid ka linnad kaubanduse arengut. Toidulaud oli tunduvalt tavainimesest rikkalikum:söödi liha,saia,joodi veini. Liha pakuti pealmiselt keedetult,mistõttu ta riknes ka üsna kiiresti. Peamiseks joogiks oli vein,mida sageli lahjendati veega. Ka söögikombed olid hoopis teistsugused kui tänapäeval, näiteks laualina kasutati vaid pidupäevadel, taldrikuid asendasid suured leivaviilud, söödi näppudega ja näppe ning suud pühiti laudlinasse, midagi imelikku polnud ka selles, kui nina sinna nuusati. Minu arvates olid keskaja inimesed väga töökad. Neile saabus leib lauale raske töö tulemusena. Kuna sel ajal ei olnud neil kauplusi, pidid nad ise kõik toiduaineid muretsema, sealhulgas ka liha hankima ning köögi- ja puuvilju kasvatama. Keskaja inimesed olid ka rohkem kokkuhoidvamad, näiteks sõtta mindi ühtse eestlaste salgaga
naaberperedes on nii kombeks. Rõivaste hoidmiseks on mul aga oma panipaik, selleks on suur riidekirst. Oh ja mis pidusöömaaja kommetest. Niisiis tuleb pidulaud alati katta linaga, toidunõudega liialdada ei tohi, pigem vähem, kui rohkem. Iga suu jaoks tuleb lauale asetada peeker ja nuga. Toidu ettetõstmiseks kasutatakse alati lusikat ja kahvlit. Viimane on tavaliselt siis kas kahe- või kolmeharuline. Taldrikuid, kui nõusid kasutusel ei ole, nende kohta täidavad suured leivaviilud. Mõnikord tuleb ka ette lauanaabriga ühest vaagnast toidu jagamist. Kõike jaotatakse vennalikult. Kommetest rääkides, mainin ära, et süüakse paljaste kätega, kuid tuleb kinni pidada moraalinormidest, nagu täis suuga rääkimine, laudlinasse nuuskamine ja noa puhastamine sinna, küll võib aga laualinikuga rasvast suud ning sõrmi puhastada. Noaga hammaste torkimine on keelatud, nii nagu luristamine ning matsutaminegi. Külaliste laua äärde paigutamisel jälgitakse rangelt, et
kangakudumise alal töötas ka palju naisi. Käsitöölised kuulusid erialade järgi ametitesse ehk tsunftidesse. Tsunftid koondusid omakorda suurematesse organisatsioonitesse ehk gildidesse. Pimeduses ei saadud töid jätkata ja nii kui läks pimedaks tõmbuti majadesse ja hakati tegema ettevalmistusi magamaminekuks. Söögikombed erinesid päris palju praegustest kommetest, näiteks laualina kasutati vaid pidupäevadel, taldrikuid asendasid suured leivaviilud, söödi näppudega ja näppe ning suud pühiti laudlinasse, midagi imelikku polnud ka selles, kui nina sinna nuusati. Sellel ajal kulus kangast riiete valmistamiseks mitu korda rohkem. Riided olid mitmesuguste kaunistustega, maani ulatuvad ja laiad. Meeste kuubedel olid omapärased käised; need olid laiad, mõnikord puhvitud või siis varruka otstest laienevate varrukatega. Mehed kandsid pikki sukki ja põlvpükse. Kaasavõetud pudi-padi asjakesi kanti nahkkukrus, sest taskuid veel ei tuntud
Keskaja söögikombed Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Vahel söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Laua ääres oli täis suuga rääkimine ja noaga hammaste torkimine keelatud, nii nagu matsutamine ja luristaminegi. Laiduväärseks peeti ka laudlinasse nuuskamist või sellesse noa puhastamist. Laudlinaga võis aga rasvast suud ja sõrmi puhastada. Külaliste laua äärde paigutamisel jälgiti rangelt, et igaühel oleks talle vääriline koht. 19.sajandil olid peamised toiduained pärit oma
magusa limonaadiga. Söögi seedimiseks võeti juurde ka napsu. · Lutfisk - jõulukala, kuivatatud tursklane või süsikas, mis leelises leotatud, selle järel keedetud. Serveeritakse piima- või sinepikastmega. Sinepi- ja piprasordid laual kasutamiseks. · Dopp i grytan - (Doppa i grytan - patta kastma). Kasutatakse singi ja sealihavorsti keeduleent. Lisatakse vürtsid, eriti omapärane on jahvatatud ingver. Aetakse uuesti keema. Patta kastetakse (peen)leivaviilud. Läbiimbunud leivaviile serveeritakse koos keedetud vorsti ja/või singiga. · Vörtbröd- tumedat siirupit, vürtse ja rosinaid sisaldav virdeleib/vürtsleib. Kasutatakse jõulutoidu juurde tavalise leiva asemel. · Rootslastele on jõululaupäeva õhtu tõeline söömapidu. Kommete järgi tuleb süüa lausa üheksa korda, seepärast kaetaksegi paljudes kodudes rootsi laud, et kõik saaks igal ajal taldriku täita
valmima. Lõikasin tomateid sektoriteks, hakkisin peterselli, küüslauku ja sibulat. Hakkisin kolm kilo paprikaid ja tomateid. Viilutasin köögivilja tükeldusmasinaga kurke. Tegin puuviljasalatit, mis koosnes siis apelsini, meloni, ananassi, viinamarja kuubikutest (5x5mm) ning granaatõuna seemnetest. Valmistasin veekeskusele croissante ja võileibu. Crossantside vahele käis spetsiaalne või, lõheviil, salatileht ja sibularõngad. Võileib valmis järgmiselt: leivaviilud ahju kaheks minutiks. Veidi pidi ootama, et viilud jahtuksid. Määrisin spetsiaalset võid peale. Lisasin eelnevalt ahjust läbiküpsetatud peekoni viilu, seejärel kaks kurgi- ja tomativiilu, eelnevalt praetud muna, salatileht ning leivaviil peale. Valmistasin suupistet- röstsaia ääred lõikasin noaga ära, panin ahju kaheks minutiks, ootsin millal need ära jahtuvad, lõikasin saia kolmnurkadeks. Lisasin eelnevalt valmistatud tomati-küüslaugu segu. Tomatid olid väiksed kuubikud (3x3mm)
, diivanist ja televiisorist pole mõtet rääkidagi. Mööbli rohkus ja iludus sõltus peremehe jõukusest. Aukohal olid kaks mööblieset - söögilaud ning voodi. Riideid hoiti kirstus. Magama mindi siis, kui väljas läks pimedaks, kui külalised olid, siis polnud midagi imelikku, kui omad ja võõrad ühes voodis magasid. Söögikombed olid hoopis teistsugused kui tänapäeval, näiteks laualina kasutati vaid pidupäevadel, taldrikuid asendasid suured leivaviilud, söödi näppudega ja näppe ning suud pühiti laudlinasse, midagi imelikku polnud ka selles, kui nina sinna nuusati. Haigete ning vigaste eest hoolitseti hospidalides. Mustpeade maja 3 Elu linnas Linna südameks oli turuplats Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis oli vahe tohutult suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma
, diivanist ja televiisorist pole mõtet rääkidagi. Mööbli rohkus ja iludus sõltus peremehe jõukusest. Aukohal olid kaks mööblieset - söögilaud ning voodi. Riideid hoiti kirstus. Magama mindi siis, kui väljas läks pimedaks, kui külalised olid, siis polnud midagi imelikku, kui omad ja võõrad ühes voodis magasid. Söögikombed olid hoopis teistsugused kui tänapäeval, näiteks laualina kasutati vaid pidupäevadel, taldrikuid asendasid suured leivaviilud, söödi näppudega ja näppe ning suud pühiti laudlinasse (Kõiv, Raudkivi 1996: 77,79). Igas linnas oli neidki, kes ise endaga toime ei tulnud, nagu kerjused, vaesed ja haiged. Linn pidi ka nende eest hoolt kandma. Eriti raskeks muutus olukord siis, kui linnas levis mõni nakkushaigus. Haigete eest hooolitseti hospidalides. Niisugused hoolekandeasutused elasid tavaliselt annetustest, kuid neil võis olla ka oma sissetulekuallikas, näiteks maavaldus (Kõiv, Raudkivi 1996: 77-78).
üsna oluliselt. Kujutame ette üht pidusöömaaega, mis peeti Tallinnas Suurgild hoones. Pidulaud olid kindlasti kaetud linaga. Toidunõusid oli laual vähe: soola- ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga. Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Viimane oli tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Selline kahvel, millega meie oma igapäevast toitu sööme, tuli kasutuselealles XVII sajandil. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Söömaaeg algas käte pesemisega. See oli täiesti loomulik, sest söödi ju paljaste kätega. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale. Laua ääres oli täis suuga rääkimine keelatud. Laiduväärseks peeti ka laudlinasse nuuskamist või sellesse noa puhastamist. Laudlinaga võis aga rasvast suud ja sõrmi puhastada. Noaga hammaste torkimine olid keelatud, nii nagu matsutamine ja luristaminegi
Kujutame ette üht pidusöömaaega, mis peeti Tallinnas Suurgildi hoones. Pidulaud oli kindlasti kaetud linaga. Toidunõusid oli laual vähe: soola- ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga. Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Viimane oli tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Selline kahvel, millega meie oma igapäevast toitu sööme, tuli kasutusele alles XVII sajandil. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Söömaaeg algas käte pesemisega. See oli ka täiesti loomulik, sest söödi ju paljaste kätega. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale. Laua ääres oli täis suuga rääkimine keelatud. Laiduväärseks peeti ka laudlinasse nuuskamist või sellesse noa puhastamist. Laudlinaga võis aga rasvast suud ja sõrmi puhastada. Noaga hammaste torkimine oli keelatud, nii nagu matsutamine ja luristaminegi. Külaliste laua äärde
Kujutame ette üht pidusöömaaega, mis peeti Tallinnas Suurgildi hoones. Pidulaud oli kindlasti kaetud linaga. Toidunõusid oli laual vähe: soola- ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga. Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Viimane oli tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Selline kahvel, millega meie oma igapäevast toitu sööme, tuli kasutusele alles XVII sajandil. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Söömaaeg algas käte pesemisega. See oli ka täiesti loomulik, sest söödi ju paljaste kätega. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale. Laua ääres oli täis suuga rääkimine keelatud. Laiduväärseks peeti ka laudlinasse nuuskamist või sellesse noa puhastamist. Laudlinaga võis aga rasvast suud ja sõrmi puhastada. Noaga hammaste torkimine oli keelatud, nii nagu matsutamine ja luristaminegi. Külaliste laua äärde
ja kangakudumise alal töötas ka palju naisi. Käsitöölised kuulusid erialade järgi ametitesse ehk tsunftidesse. Tsunftid koondusid omakorda suurematesse organisatsioonidesse ehk gildidesse. Pimeduses ei saadud töid jätkata ja nii kui läks pimedaks tõmbuti majadesse ja hakati tegema ettevalmistusi magamaminekuks. Söögikombed erinesid päris palju praegustest kommetest, näiteks laualina kasutati vaid pidupäevadel, taldrikuid asendasid suured leivaviilud, söödi näppudega ja näppe ning suud pühiti laudlinasse, midagi imelikku polnud ka selles, kui nina sinna nuusati. Sellel ajal kulus kangast riiete valmistamiseks mitu korda rohkem. Riided olid mitmesuguste kaunistustega, maani ulatuvad ja laiad. Meeste kuubedel olid omapärased käised; need olid laiad, mõnikord puhvitud või siis varruka otstest laienevate varrukatega. Mehed kandsid pikki sukki ja põlvpükse. Kaasavõetud pudi-padi asjakesi kanti nahkkukrus, sest taskuid veel ei tuntud
jaanuaril, kui talv oli poole peal pidi olema pool toidu tagavarast alles. Toidu üle ei tohtinud nuriseda ega toitu halvustada. 1860. Aastal hakati pliite ehitama see tegi toidu tegemise lihtsamaks. Liha hakati ahjus pannidel küpsetama. Küpsetatud ja keedetud kala asemel hakati eelistama praetud kala. Keedu toite oli lihtsam nüüd valmistada pliidil, kui pajas. Toidu nõusid oli laual esialgu vähe. Need olid enamasti puust. Toite pakuti vaagnatel. Taldrikute aset täitsid suured leivaviilud. Pudru ja muude vedelate toitude söömisel kasutati puust kausse, kus oli sees kolme nelja inimese söök. Kausist võttis igaüks oma lusikaga. Peale puulusika oli igal sööjal oma nuga või puust voolitud tikk. Joodi kappadest või kaanega kannudest. Neid mahukaid nõusid kasutati mitme inimese peale. Pliidi tulekuga muutusid nii laua nõud, kui toidu valmistamise nõud. Järjest rohkem kasutati plekk nõusid ja metellist söögiriistu. Kõige tähtsamad olid teravilja toidud.
Kujutame ette üht pidusöömaaega, mis peeti Tallinnas Suurgildi hoones. Pidulaud oli kindlasti kaetud linaga. Toidunõusid oli laual vähe: soola ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga. Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Viimane oli tavaliselt kas kahe või kolmeharuline. Selline kahvel, millega meie oma igapäevast toitu sööme, tuli kasutusele alles XVII sajandil. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Söömaaeg algas käte pesemisega. See oli ka täiesti loomulik, sest söödi ju paljaste kätega. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale. Laua ääres oli täis suuga rääkimine keelatud. Laiduväärseks peeti ka laudlinasse nuuskamist või sellesse noa puhastamist. Laudlinaga võis aga rasvast suud ja sõrmi puhastada. Noaga hammaste torkimine oli keelatud, nii nagu matsutamine ja luristaminegi
aktiivses tööeas olevatele inimestele ja pensionäridele. Kuigi allpool toodud soovitused kehtivad kõigi jaoks, toonitaksime siiski erinevatele gruppidele teatud aspekte eriti. Lapseeas pannakse alus hilisemas elus toimivatele toitumisharjumustele, järelikult soodustab järjepidev leiva söömine ka selle positiivse toitumisharjumuse kinnistumist. Soovitused kooliõpilastele: Leib on hea liitsüsivesikute allikas. Hommikul söödud leivaviilud kindlustavad veresuhkru stabiilse nivoo püsimise pika aja jooksul. Arvestades ka seda, et aju energeetilised vajadused kaetakse peamiselt glükoosi arvelt, on leivasöömine õpilase vaimse töövõime realiseerimiseks väga vajalik. Leivast saab õpilase organism väga kaaluka koguse B-rühma vitamiine, mis on samuti vajalikud tema ainevahetuse ja närvisüsteemi häireteta toimeks. Soovitused aktiivses tööeas inimestele: Leivas rikkalikult erinevaid mineraalühendeid
serveerimisel. Söödi kätega, peamine abivahend ja ühtlasi tähtsaim söögiriist oli nuga. Enamasti oli igal sööjal oma nuga, mis oli ka riietuse üks osa. Söögilauas oli nuga asendamatu, peened kombed nõudsid, et noaga lõigataks endale suupäraseid tükikesi toidust, noaotsaga tuli võtta soola, noaga tuli koorida nuga ja puhastada konte. Toite serveeriti vaagnatelt, taldrikuid kasutati suhteliselt harva, nende aset täitsid suured leivaviilud või söödi otse vaagnailt. Kellegagi ühelt vaagnalt süüa oli omamoodi sõprusavaldus. (1) Söömaaeg algas traditsioonilise käte pesemisega, mis oli igati kohane, sest söödi ju kätega; seejärel loeti väike palve, toiduvõtmine lõppes tänupalvega. Lauas ei tohtinud täis suuga rääkida, väga laiduväärt oli laudlinasse nuusata või sellesse nuga puhastada, sest salvrätikute puudumisel tuli linasse ka käsi või suud pühkida
annaabi.ee 
