Mina keskaegses linnas linnakodanikuna (0)

Mina keskaegses linnas
linnakodanikuna
Linnakodanikuna puuduvad mul kõiksugu mugavused, millega tänapäeva inimkond harjunud on. Mul pole ei kraanivett, keskkütet ega ka elektrit, rääkimata külmkappidest ja mikrolaineahjudest. Tehnikast oluliselt minu eluolude juures rääkida ei saagi, küll aga saan rääkida tohutust mürast, mis mind paratamatult majas saadab.
Nimelt on siin- keskaegses linnas kombeks, et linnaelaniku, antud juhul siis minu kodu on ühtlasi käsitöölisele töökojaks, kaupmehe laoruumiks ning kontoriks. Kujutage siis ette – sellid ja õpipoisid taovad siin üksteisega võidu, laudsepad saevad tünnilaudu ja mida kõike siin veel ei toimu. Elu nagu segasummasuvilas.
Rääkides minu elutempost siis sõltub see oluliselt päeva pikkusest. Kui koit eha üle katet hakkab virvendama tõmbun koju ära. Kodu on minu kindlus , või siis ka teiste kindlus.
Aknaavad sulen alati luukidega, see on keskaegne ohutussüsteem. Jama on selles, et kuna mul elektrit ei ole siis vahaküünlad on kallid, rasvaküünaldest pole ka erilist kasu, rääkimata õlilambist, mis samahästi kui ei põlegi, valgust ta igatahes piisavalt ei tekita.
Toimetuste jätkamisega õhtu jätkul on alati suur jama.
Maja ehitusest üldiselt nii palju, et vähemasti on ta mul kahekordne, täheldan, et naabritel siin kolmekordseid ka. No eks nad siin valdavalt kahe- kolme kordsed olegi.
Esimese korruse siis tahes tahtmata hõlmab enda alla töökoda, millest ka ennist juttu tuli. Teisel platvormil tegutsen mina- linnakodanik ning kolmandal asuvad panipaigad ja nende tüütute kaupmeeste laopinnad. Mööblist palju rääkida ei saa, kuna seda eriti pole. Peamiselt
on mul söögilaud ja voodi ja ausalt öeldes nendest piisab mulle küll. Külalistega jagan meelsasti voodit, selles pole keskaegses õhkkonnas miskit imelikku ka naaberperedes on nii kombeks. Rõivaste hoidmiseks on mul aga oma panipaik , selleks on suur riidekirst.
Oh ja mis pidusöömaaja kommetest. Niisiis tuleb pidulaud alati katta linaga, toidunõudega liialdada ei tohi, pigem vähem, kui rohkem. Iga suu jaoks tuleb lauale asetada peeker ja nuga . Toidu ettetõstmiseks kasutatakse alati lusikat ja kahvlit. Viimane on tavaliselt siis kas kahe- või kolmeharuline. Taldrikuid, kui nõusid kasutusel ei ole, nende kohta täidavad suured leivaviilud. Mõnikord tuleb ka ette lauanaabriga ühest vaagnast toidu jagamist. Kõike jaotatakse vennalikult. Kommetest rääkides, mainin ära, et süüakse paljaste kätega, kuid tuleb kinni pidada moraalinormidest, nagu täis suuga rääkimine, laudlinasse nuuskamine ja noa puhastamine sinna, küll võib aga laualinikuga rasvast suud ning sõrmi puhastada . Noaga hammaste torkimine on keelatud, nii nagu luristamine ning matsutaminegi. Külaliste laua äärde paigutamisel jälgitakse rangelt , et igaühel oleks talle vääriline koht.
Keskaegse linna elu ja melu on igati kaasaegsest erinev.