Santiago mõtles temast korduvalt merel ning hoidis teda oma südames. “Poiss hoiab mul hinge sees.” lk 67. Merelt tagasi saabudes oli poisi jaoks vaatepilt nii hull, et tema põskedelt voolasid pisarad, mida ta ei suutnud tagasi hoida. Nad olid tugevalt seotud nagu vanaisa ja lapselaps. 5. Selgitage, milline roll on teoses kõrvaltegelastel. Teoste kõrvaltegelasteks olid näiteks Joe DiMaggio, terrassi peremees Martin ja Perico. Läbi nende tegelaste saab mõista, kui oluline on mehele meri, kui ta näiteks peab oluliseks Joe DiMaggiot suurel määral, sest tema isa oli kalamees. Samuti oli Joe DiMaggio tema jaoks motivaator, sest kui tundis end nõrgana, siis meenutas Joe tugevust. Lisaks sellele saab mõista vanamehe vaesust, mis väljendus kõige rohkem Perico kaudu. Perico andis Santiagole ajalehe loo alguses ning lõpus vaatas tema asjade järgi. Perico näitas Santiago vastu väga suurt austust ja hoolivust nagu ka Martin 6
Ernest Hemingway "Vanamees ja meri" See Hemingway teos räägib inimese ja looduse vahelistest suhetest. Vanamees Santiago on juba kaheksakümmend neli päeva käinud merel kalal, aga on iga kord tagasi tulnud kaladeta. Esimesel neljakümnel päeval käis temaga kaasas alles kalapüüki õppiv poiss, kuid vanemad keelasid tal edaspidi vanamehega kalal käia. Niisiis, vanamees läks üksi merele. Pikkade saakideta püükide järel õnnestus tal kätte saada marliin, mis oli pikem kui vanamehe paat. Santiagol oli palju probleeme kala kinnihoidmisega, sest paati teda ei saanud ega jõudnud tõmmata ning kala muudkui vedas paati avamere poole. Marliin tõmbas ka vanamehe peopesad katki. See oli vanamehel ka ainus võimalus teda kinni hoida (liiniga). Õnneks suutis ta kala paadi külge siduda. Kuna vanamehe peopesad olid katki ja merre oli sattunud verd,
Vanamees ja meri Ernest Hemingway Vanamees on merel olnud juba 84 päeva, kuid ühelgi korral pole tal näkanud. Vahel käis temaga kaasas üks väike poiss, kuid peale 40 kalata päeva ei lubanud poisi isa tal enam Santiagoga (vanamehega) kalale minna, sest vanamehel ei olevat üldse õnne. Poiss küll soovis vanamehega kaasa sõita, kuid ta ei tohtinud. Tal hakkas Santiagost kahju Vanamees oli kõhn ja kuivetu, kukla all kaelal olid tal sügavad kurrud ja käed olid arme täis. Aga üksiki arm ei olnud värske. Poiss küll palus, et vanamees ta kaasa võtaks, kuid vanamees ei saanud teda kaasa võtta poisi keelu pärast. Poiss küsis vanamehelt, kas ta vähemalt ei võiks vanamehele õlu välja teha. Santiago nõustus. Teised kalamehed tegid ta kulul nalja, kuid see ei häirinud Santiagot. Kui vanamees
Vanamees ja meri Ernest Hemingway Vanamees on merel olnud juba 84 päeva, kuid ühelgi korral pole tal näkanud. Vahel käis temaga kaasas üks väike poiss, kuid peale 40 kalata päeva ei lubanud poisi isa tal enam Santiagoga (vanamehega) kalale minna, sest vanamehel ei olevat üldse õnne. Poiss küll soovis vanamehega kaasa sõita, kuid ta ei tohtinud. Tal hakkas Santiagost kahju Vanamees oli kõhn ja kuivetu, kukla all kaelal olid tal sügavad kurrud ja käed olid arme täis. Aga üksiki arm ei olnud värske. Poiss küll palus, et vanamees ta kaasa võtaks, kuid vanamees ei saanud teda kaasa võtta poisi keelu pärast. Poiss küsis vanamehelt, kas ta vähemalt ei võiks vanamehele õlu välja teha. Santiago nõustus. Teised kalamehed tegid ta kulul nalja, kuid see ei häirinud Santiagot. Kui vanamees
Ülesanded 1. Iseloomustage Santiagot. Santiago on vana kalur, kes elab üksinda mere lähedal hütikeses. Ta on üsna veider, nagu ta ise ütles «Ma olen üks imelik vana mees.», ta erineb teistest inimestest nii välimuse, kui ka iseloomu poolest. Ta sõltub teistest inimestest, eriti Manolinist, kes teda igati aitab ja tal silma peal hoiab. Samas sai vanamees üksinda hakkama suurte tegudega. Arusaadav on see, et Santiagol on olnud raske elu, see- eest on ta lihtne vana mees, kes püüab kala. Ta mõttekäigud on huvitavad, ta paneb tähele ja mõtleb asjadele, millele iga inimene ei oska tähelepanu pöörata. Ta arutab asjade üle ja mõtleb, kuidas asjad maailmas toimivad. Ta on väga lihtne ja tagasihoidlik mees. Lihtne on ka tema välimus, ta on vaene ning seetõttu kannab ta kulunud riideid, tema kätel on vanad armid. 2
kuna tal ei olnud millegagi haisid eemal hoida, käisid nad marlini kallal ja lõpuks ei olnud esialgsest suurest kalast mitte midagi peale luude alles. Mees jõudis lõpuks randa, kus ta leiti. Ta oli haigestunud ja poiss hoolitses tema eest. Teised kalurid imestasid marlini korjuse suuruse üle. Külastavad turistid aga ei osanud mitte midagi aimata sellest, milline oli tegelik elu selles kalurikülas. See Hemingway teos räägib inimese ja looduse vahelistest suhetest. Vanamees Santiago on juba kaheksakümmend neli päeva käinud merel kalal, aga on iga kord tagasi tulnud kaladeta. Esimesel neljakümnel päeval käis temaga kaasas alles kalapüüki õppiv poiss, kuid vanemad keelasid tal edaspidi vanamehega kalal käia. Niisiis, vanamees läks üksi merele. Pikkade saakideta püükide järel õnnestus tal kätte saada mariin, mis oli pikem kui vanamehe paat. Santiagol oli palju
Hemingway ,,Vanamees ja meri" Tegelaste tabel. Santiago Manolin Looduse armastaja- ,,Merel olles ei Manolin oli väga hooliv, tubli ja ta oli ole sa kunagi üksi, loodus on koos alati Santiago jaoks olemas. sinuga." - Kui poiss tagasi tuli, magas Kangekaelne- ,,Aga nii kaua, kui mul vanamees toolil ja päike oli loojas. on aerud ja nui ja pinn,ma ei anna Poiss võttis voodilt vana sõjaväeteki ja alla." laotas selle üle toolikorju ja üle vanamehe õlgade. Väärtustas olemasolevaid asju- ,,Paegu ei ole aeg kõike seda taga - ,,Mis sa said?" küsis vanamees. ,,Tõin nutta, mida sul ole. Mõtle parem, mida sulle süüa," ütles poiss. ,,Nüüd
temalt tõelist uhkust. «Ma olen üks imelik vana mees.» Need olid imelikud õlad, endiselt vägevad, kuigi väga vanad, ja ka kael oli endiselt tugev, ja kuna vanamehe pea oli magades rinnale vajunud, ei paistnud kaela kurrud eriti välja. Särki oli nagu purjegi palju kordi paigatud ja päike oli paigad eri varjunditesse pleegitanud. Vanamehe pea oli väga vana ja nüüd, kus silmad olid kinni, puudus näos elu. Käsivarre raskus hoidis õhtutuules lipendavat ajalehte põlvel. Vanamees oli paljajalu. «Kui mina sinuvanune olin, sõitsin jungana ühes raalaevas, mis käis Aafrikas, ja olin siis juba näinud lõvisid õhtul mererannal.» Kui ta maatuult haistma hakkas, ärkas ta tavaliselt ja pani enda riidesse ja läks poissi üles ajama. Lõvid hullasid kassipoegadena videvikus ja ta armastas neid, nagu ta armastas poissi. Poiss ei ilmunud kunagi tema unenägudesse. Juba pikka aega puudus tal söögiisu ja ta oli ammu loobunud toidupoolise kaasavõtmisest
Kõik kommentaarid