Elulugu Kodanikunimega PaulOttoHermann Pinna Pinna sündis 3.oktoobril 1884 linnaametnike perre. Ta õppis Tallinna linnakoolis. Ta oli abielus Netty Pinnaga (18841937), hiljem Milly Altermanniga. Tal olid lapsed mõlemast abielust. Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Teatritegevus Lavategevust alustas 1898. aastal Estonia Seltsis. Aastal 1914 siirdus ta lahkhelide tõttu Estonia teatrist Venemaale, kus saavutas teatritruppides ka edu. Vabadussõja ajal sidus ta end Draamateatriga, olles nii teatri direktor, näitleja ja näitejuht. Aastal 1923 pani ta aluse Rahvateatrile, kus osalesid asjaarmastajatest näitlejad. Rahvateater polnud eriti populaarne ning 1927. aastal läks see pankrotti. Sõja lõppedes töötas elu lõpuni Estonias. Rolle
Tamsalu Gümnaasium 9. klass Paul Pinna elulugu Koostas: Anna-Maria Himma Juhendaja: Maie Nõmmik Tamsalu 2009 Sisukord Sissejuhatus Paul Pinna sündis 3. oktoobril 1884. aastal Tallinnas ja suri 29. märtsil 1949. aastal. Ta oli tuntud Eesti teatritegelane ja näitleja. Lavategevust alustas ta 1898. aastal Estonia teatris. Enne Esimest maailmasõda siirdus ta mõneks ajaks ka Ve- nemaale lahkhelide tõttu, ning töötas nii Nizni teatris Novgorodis kui ka Nikitski teatris Moskvas. 1941. aastal mobiliseeriti ta reservohvitserina Punaarmeesse. Teisel maailmasõjal tegutses rindetruppides, sõites mööda Nõukogude Liitu, esi- nedes evakueeritutele ja Eesti laskekorpuse sõjameestele. Tema saavutusi on ka ametlikult hinnatud.
Etenduse üheks mõjuvaimaks faktoriks oli Tarmo Leinatamme käe all juhitav orkester, kes mängis suurepäraselt välja teose muusikalise osa. Olgugi, et teadsin teose süzeed ja olin kindel, et tegemist on hea muusikaliga, polnud ma kindel, kuidas mängivad näitlejad välja oma osad ning milline on teose miljöö. Minu heameeleks üllatas mind teose miljöö ja näitlejate meisterlikkus juba etenduse esimesel minutil, mil nägin uhkeid rekvisiite ja näitlejate aktiivset lavategevust. Väga meeldis saalis kõlav orkestriheli ning lauljate võimas hääl. Lavastuse poole pealt meeldis see, et tegevusse oli kaasatud hästi palju erinevaid tegelasi, mis tegi etenduse jälgimise huvitavaks. Ainukeseks miinuseks selle etenduse puhul võiks lugeda seda, et suurtes massistseenides ei jõudnud kõiki tegevusi jälgida ning tänu sellel jäid tahaplaanile ka teose peaosatäitjate tegevus. Õnneks massitseenid ei olnud nii tihedased ning elamuse sai täesti kätte.
uuendada ka tõsist ooperit. Pika korduva põhilõiguga da-capo-aaria kõrval hakati kasutama ka lühemaid aariavorme, mis võimaldasid elavdada lavategevust. Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Christoph Willibald Gluck. Vormid/žanrid Muusikas asendusid baroki Klassitsisme ajastul tekkis palju ajal keskaegsed helilaadid mažo uusi žanreid. Tähtsaimaks neist or-minoorsüsteemiga, polüfooni oli sümfoonia. Lisaks olid veel
1933. aasta kevadel ei sõlminud Vanemuine Reimaniga enam lepingut. Liina Reiman asus 1933. aastal tööle Soomes, omandades täiuslikult soome keele, kuna selleta polnud tema enda arvates näitlejatöö mõeldav. Aastatel 19331938 esines ta Tampere, Pori, Kotka, Kajaani, Oulu ja Helsingi teatrites, lõigates rohkesti loorbereid ja pälvides üldrahvalikku austust. Tagasitulek Eesti teatrisse toimus Estonias 1935. aastal, kus "Maria Stuartiga" tähistati tema 25-aastast lavategevust. Alates 1938. aastast jagas Liina Reiman oma jõudu Estonia ja Draamateatri vahel. Majoriproua "Gösta Berlingis" Draamateatri laval (19411942) jäi Liina Reimani viimaseks suurrolliks Eesti teatris. Valusalt tabas teda elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal. Kauaaegse elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal nõrgendas sidemeid kodumaaga, ja kui teise Nõukogude okupatsiooni hädaoht muutus üha reaalsemaks, otsustas Liina Reiman valida pagulase elu, asudes 1943
Meelelisus näiline reaalsus (unenägu) Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine Fiktsioon ia reaalsus Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted reaalne, etenduse toimumise aeg ja ruum Fiktsiooni ja reaalsuse vahekord erineb teatrivooluti: kord pannakse illusiooni täielikkusele, kord avameelsele tinglikkusele. Teatriajaloos on tooni andnud mitte-illusionistlikud voolud, vastureaktsioonina realistlik-
Lisl Lindau Liise Lindau ehk Lisl Lindau sündis 2. septembril 1907. aastal Toris, Pärnumaal ning suri 14. juulil 1985. aastal 78 aastaselt Tallinnas. Ta on maetud Metsakalmistule. Lisl Lindau oli Eesti näitleja ning oli Eesti NSV rahvakunstnik aastal 1967. Lavategevust alustas 1927 "Endlas" tantsijana. Ta töötas 19311934 Draamastuudio teatris, 19341936 "Vanemuises", 19361937 "Estonia" teatris, 19371941 Tallinna Töölisteatris, 19471966 Kingissepa-nimelises TRA Draamateatris ja 19661985 ENSV Riiklikus Noorsooteatris. Isiklikku Ta oli aastatel 19361941 abielus Eino Uuliga. Eksabikaasaks on Voldemar Liima Perekond Jaan Lindau vend Linda Lindau õde Anne-Kristi Uuli tütar Jaan Lindau isa Liina Lindau õde Liisa Lindau ema
Viimasele vaatusele võib helilooja soovil järgneda epiloog (järelselgitus). Solisti keerukas ooperilaul orkestri saatel on aaria. Kui laval laulab mitu inimest (12) korraga, siis on see ansambel. 2 inimest duett; 3 inimest tertsett; 4 inimest kvartett; 5 inimest kvintett; 6 inimest sekstett; 7 inimest septett; 8 inimest oktett; 9 inimest nonett Koor etendab rahvahulka. Orkester saadab lauljaid, annab edasi emotsioone, aitab lahti mõtestada lavategevust. Kõrge naishääl sopran Kõrge meeshääl tenor Väga kõrge sopran koloratuursopran Väga kõrge meeshääl kontratenor Keskmine naishääl metsosopran Keskmine meeshääl bariton Madal naishääl alt (kontraalt) Madal meeshääl bass Esimene romantiline ooper Carl Maria von Weberi ,,Nõidkütt" (müstilise sisuga). ROSSINI Itaalia helilooja Pärit vaesest muusikute perekonnast
Meelelisus näiline reaalsus (unenägu) Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine Fiktsioon ia reaalsus _ Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted _ reaalne, etenduse toimumise aeg ja ruum _ Fiktsiooni ja reaalsuse vahekord erineb teatrivooluti: kord pannakse illusiooni täielikkusele, kord avameelsele tinglikkusele. _ Teatriajaloos on tooni andnud mitte-illusionistlikud voolud, vastureaktsioonina
Tegevus toimus Hispaania linna vabrikus, Sevillas. Esimene asi, mis mulle etenduse juures tohutult meeldis oli lavakujundus. Kohe kui eesriie avanes, oli lavale paigutatud peaaegu terve lava pikkune n-ö kivisein, mille sisse olid tehtud trepiastmed ning istekohad justkui püramiidi ühe küljena. Valgustus oli väga hubane ning lava tundus tänu püramiidiseinale, mis ulatusid praktiliselt lakke, veel ruumikam. Tänu targale ruumikasutusele oli vaatajal lihtsam lavategevust jälgida. Teises vaatuses oli lavakujundus jällegi üllatus. Terve lava oli sinistes toonides. Oli neli posti, mille vahele oli paigutatud ristkülikukujuline lava, mille peal Carmen tantsis ning keerutas. Kogu kujutatud ruum oli täis araabiapärast mustrit ning mulle isiklikult meenutas tegelikult kogu lava korraga Türgi sauna kujundust. Kuid see oli teiselt poolt ka väga veetlev just nende stseenide jaoks, mida seal läbi viidi
põhimõte ja ideoloogia, kuid üldmulje jäi hea ja ootuspärane. Kokkuvõtteks võiks öelda, et ballett nagu ballett ikka, kuid eelnevatest eristas seda balletti see, et see oli mängulisem ja elavam. Samuti möödus aeg seda vaadates kiiresti, sest see oli üsna kaasakiskuv ja haarav. Eriti jäi meelde hea tantsijatetöö, nad olid tõesti tasemel ja oskasid üllatavalt hästi emotsioone ja inimestevahelisi kõnelusi kehahoiakuga edasi anda. Sellised ballette võiks rohkem olla, kus ei pea lavategevust vaadates tukkuma jääma, vaid põnevus püsiv lõpuni ja huumorit jagub kogu etenduse jooksul.
Et draamateosed on määratud eeskätt laval esitamiseks tulenevad sellest liigi põhiomadused: dialoogivorm, olevikus esitatav tegevus; tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud ja konfliktid tegelaste suhtes sündmustiku dramatism. Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik. Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist. Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Fiktsiooni aeg ja ruum - hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted. Reaalne aeg ja ruum - etenduse toimumise aeg ja ruum. Kuidas jaotub näidendi tekst, milliseid osi saab eristada? Teksti jaotus vaatusteks, piltideks ja stseenideks jm · peatekst kõneldav tekst, s.o. see tekst, mille näitlejad lavalt dialoogidena ette kannavad. · kõrvaltekst koosneb järgmistest osadest: näidendi pealkiri, tegelaste nimestik,
meelelahutus, Austrias aga toetas seda zanri keiser Joseph II ning seetõttu oli võimalik etendustel kasutada ooperilauljaid, kes tagasid kürge muusikalise taseme. Muusikateatri klassikasse kuuluvad siiski vaid Mozarti Singspiel`id "Haaremirööv", "Teatridirektor" ja "Võluflööt". 18. sajandi teasel veerandil püüti uuendada ka tõsist ooperit. Pika korduva põhilõiguga da- capo- aaria kõrval hakati kasutama ka lühemaid aariavorme, mis võimaldasid elavdada lavategevust. Julgemalt hakati kasutama orkestrit, mis lisas muusikasse värve. Üha sagedamini sekkus draamasse ka koor. Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Chritoph Willibald Gluck (1714- 1787). Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv muusika peab realistlikult peegeldama laval ja tegelaste hinges toimuvat. Selleks tegi Gluck järgmisi muudatusi:
keiser Joseph II ning seetõttu oli võimalik etendustel kasutada ooperilauljaid, kes tagasid kürge muusikalise taseme. Muusikateatri klassikasse kuuluvad siiski vaid Mozarti Singspiel`id “Haaremirööv”, “Teatridirektor” ja “Võluflööt”. 18. sajandi teasel veerandil püüti uuendada ka tõsist ooperit. Pika korduva põhilõiguga da- capo- aaria kõrval hakati kasutama ka lühemaid aariavorme, mis võimaldasid elavdada lavategevust. Julgemalt hakati kasutama orkestrit, mis lisas muusikasse värve. Üha sagedamini sekkus draamasse ka koor. Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Chritoph Willibald Gluck (1714- 1787). Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv muusika peab realistlikult peegeldama laval ja tegelaste hinges toimuvat. Selleks tegi Gluck järgmisi muudatusi: loobus ooperi traditsioonilisest, üksikuteks etteasteteks killustatud
Esimene Zeideri sooloplaat ilmus 1984. aastal. Ühtlasi jätkas ta endise eduga sooloesinemisi kontsertidel. Veel 75- lt oli ta trompetistina heas vormis, mida tõestab CD „Abi Zeider & Tallinna Poistekoor" (1995). Abi Zeider kalli trompetiga Film EV ajal Albina Kausi-Üksip sündinud 20.03.1898. Varssavi lähistel ja surnud Tallinnas 20.02.1976. aastal oli näitleja. Ta alustas lavategevust 1916. aastal Tallinna Seltside Valvaja ja Pandoriin näiteringides. 1920.- 21. töötas miniatuurteatris Apollo ja juba 1921. – 49. Estonia teatris. Seal töötades lõi ta arvukalt sügavasti läbitunnetatud, nüansirikka psühholoogilise koega lavakujusid. Albina värvirikast karakterloomingut iseloomustas ergas elutaju, taktitundeline, peen, graatsiline sisemine joonis ning inimesemõistmine läbi südamliku huumorimeele. Kordumatutena jäävad meelde tema mängitud Mari
- Selge dominandita kompositsioon koostatud vabalt valitud tekstidest, mida integreerib koostaja kontseptsioon Draamateksti osad: Dialoog tegelaskõne, millele lisanduvad paralingvistilised märgid: intonatsioon, hääle tugevus, tempo, individuaalsus Remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised (nt rekvisiidid, liikumine). Lavale jõuavad lavapildi muudatusena. Neid lugedes tuleb arvestada teatrikonventsioonidega, mis tekkisid 17.saj: peab selgitama lavategevust, juhul kui pole lavasüsteemi. Remarktekst tekkis, kui näidendeid hakati trükkima ja need jõudsid lugejani. Kui autor on lavastaja, siis remarke ei lisata (nt Shakespeare). Remargid viivad kujutluspildi romaanitekstile lähemale: muudavad tegevustiku tihedaks, kirjeldavad tundeid. Remargid on süvafilosoofilised, st teatrikonventsioonidele lisaks on ka filosoofiline taust näidendit ei saa üksnes tegevuse kaudu tõlgendada. Paratekst zanri-, aja- ja kohamääratlused, kestus.
Ooperit armastati, aga kaua aega ei tunnistatud võrdväärseks kunstiteoseks romaani, maali või Beethoveni sümfooniaga. Itaalias hakkas see suhtumine muutuma alles pärast Verdi triumfe (kuulus kolmik "Rigoletto" 1851, "Trubaduur" ja "Traviata" 1853) 1853. aastal. 4. Ooper kui kunstiteos Wagneri jaoks on muusikadraama. Muusikadraama mõistet kasutab Wagner ise harva, esineb erisuguseid zanrimääratlusi, näit. "Tristan ja Isolde" on handlung (sks. k. tegevus ehkki välist lavategevust on seal vähe). Vahel rõhutatakse ekslikult, et Wagneri muusikadraamas on tekst tähtsam kui muusika. Wagner mainib ise 1872. aastal ühes essees muusikadraama mõiste kohta, et draama tähendab tema jaoks "muusikalist sündmustikku, mis on tehtud nähtavaks" (drama- kreeka k. tegevus). Varem, 1851. aastal oli ta maininud, et muusika on vahend, draama on lõppeesmärk (artikkel "Ooper ja draama"). Draama ei ole ju ainuüksi tekst, muusikadraama olemus
annaabi.ee 
