George Bizet “Carmen” (0)

George Bizet “ Carmen ”
Regina Kaasik
11. a
“Carmen” on prantsuse kirjaniku, Giorge Bizet’i loodud traagiline ooper . Ooper räägib veetlevast ning lihtsameelsest mustlasnaisest, kellel on kombeks meestega manipuleerida. Ühel päeval meestega manipuleerides märkab ta eemal istuvat Josed , kelle tähelepanu ta lilleõiega püüdis. Sellest hetkest saab alguse nende armulugu, mis on ka teose läbivaks teemaks. Ooperi esietendus toimus Pariisis 3. märtsil 1875. Esietendust ei võetud publiku poolt üldiselt hästi vastu ning see laideti maha. Vähesed nägid “Carmen”’it kui tõelist kunstiteost.
Etendust käisin vaatamas 15.01. 2016 Vanemuise teatris. Teatrisse jõudsin pool tundi enne etenduse algust. Rahvamass oli suur ning seetõttu kulus see aeg täpselt riiete ära andmisele ja saalis istekohtade leidmiseks. Etendus algas imelike helide kombinatsiooniga, mis ajas algul segadusse , kuid kui see lõppes, kõlas juba tuttav “Prelüüd“ ning avanes eesriie .
Tegevus toimus Hispaania linna vabrikus, Sevillas. Esimene asi, mis mulle etenduse juures tohutult meeldis oli lavakujundus . Kohe kui eesriie avanes, oli lavale paigutatud peaaegu terve lava pikkune n-ö kivisein , mille sisse olid tehtud trepiastmed ning istekohad justkui püramiidi ühe küljena. Valgustus oli väga hubane ning lava tundus tänu püramiidiseinale, mis ulatusid praktiliselt lakke , veel ruumikam. Tänu targale ruumikasutusele oli vaatajal lihtsam lavategevust jälgida. Teises vaatuses oli lavakujundus jällegi üllatus. Terve lava oli sinistes toonides. Oli neli posti, mille vahele oli paigutatud ristkülikukujuline lava, mille peal Carmen tantsis ning keerutas. Kogu kujutatud ruum oli täis araabiapärast mustrit ning mulle isiklikult meenutas tegelikult kogu lava korraga Türgi sauna kujundust. Kuid see oli teiselt poolt ka väga veetlev just nende stseenide jaoks, mida seal läbi viidi. Ruumiga andis palju mängelda ning näitlejad kasutasid selle potentsiaali täielikult ära.
Esimese vaatuse alguses köitsid mu tähelepanu eriti vabrikutöölised ning nende peresid kehastavad inimesed. Kuna mul on kombeks leida vigu pisiasjades, jälgisin ma igaühe tegevust väga suure tähelepanuga. Mida rohkem ma jälgisin, seda huvitavam tundus mulle see, kuidas ka lihtrahva osatäitjateks olid väga oskuslikud näitlejad. Tõesti oli ainuüksi inimese näoilmest ning kehahoiakust kaugele aru saada, kes ta on, mida ta teeb ja miks ta seda teeb. Mingi aja pärast saabus lavale Carmen, kes oli teistest selgesti eristatav . Tumedajuukseline mustlanna, kes armastas inimeste tähelepanu ning ajas oma asja nii, et kõik tema tegevuse vastu huvi tundsid. Naised heitsid Carmeni poole kadestavaid pilke , kuna kõik mehed ihaldasid just tema armastust. Siin tuli Carmeni poolt mängituna hästi välja autori üks sõnumitest selles teoses: “Inimene ihaldab alati kättesaadamatut.” Samal ajal kui mehed tema ümber tiirlesid oli üks mees kõigist eemal ning ei teinud Carmeni tegemistest eriti välja. Tema nimi oli Jose. Carmen märkas teda, ning viskas teda tähelepanu saamiseks lilleõiega. Sellest ajast alates oli Josel raskusi muule keskendumisega. Ta tähelepanu koondus tahest tahtmata Carmenile, kuna Carmen võrgutas meest mesijutu, tantsude ning imeilusate lauludega. Sealt saigi alguse armulugu Jose ning Carmeni vahel, mis meid terve loo vältel saadab . Peale Josed tuleb Carmeni ellu härjavõitleja Escamillo. See aga ei sobinud Josele, sest Carmen oli ta truudus murdnud. Nõnda armukadetsedes Jose läbi ooperi ka kulgeb.
Näitlejatest rääkides, siis kõige enam meeldis mulle, kuidas Aleksandra Kovalevitš oma karakterilt Carmenit nii oskuslikult edasi andis. See, kuidas Kovalevitš oma välimuse ning lauluoskusega täpselt mustlasnaist meenutas, mõjus mulle nii ehtsalt, nagu oleksin ise 142 aastat ajast tagasi rännanud ning vaataksin kõige ehtsamat “Carmen”’i esietendust. Tõelist professionaalsust näitasid välja ka Jose, keda mängis Rafael Alvarez . Kõige eredamalt jäi silma see, kuidas Jose oma keha ning näoilmete abil oskas rahvale edastada oma nördimust, viha ning samaaegselt suurt armastust, mida ta Carmeni vastu tundis. Emotsioone oli näitleja õppinud väga selgelt väljendama. Ka Escamillo kehastaja sobis täpselt oma osasse . Jevgenij Chrebtov tõi konkreetselt välja Escamillo väljapeetud oleku, upsakuse ning üleoleva iseloomu. Iga Escamillo samm ja varbasirutus oli läbi mõeldud. Alati käis ta laval väljapeetult sirge selja, uhkelt püsti nina ning avatud rinnaga. Tõeline härjavõitleja iseloom.
Muusikalise poole pealt ei ole mul mitte ühtegi halvustavat sõna sekka öelda. Oli näha, et kõik ooperilauljad olid väga tasemel. Näiteks Aleksandra Kovalevitši või Rafael Alvarezi solokohtades või kui nad koos duot laulsid, tekkisid mul üle keha külmavärinad. Mulle ei meeldinud see, kuidas nad just duo ajal oma mõttega liialt pikalt venitasid. Seega oli nende duo koos üheaegselt mu lemmik ning ainus negatiivne pool ooperis. Alati täitsid nad kogu saali täitus oma hääle sügavuse ja mõttega. Ka lihtrahvas ehk koor oli häälelise poole pealt väga võimas. Kõige enam meeldis mulle Carmeni “ Habanera ”. See G.Bizeti teos on mulle juba väiksest saati kusagilt külge jäänud ning iga kord külmavärinaid tekitanud või mõningaid mälestusi toonud . Seda eriti, kui ma lugu päris oma kõrvaga kuulda sain.
Kuna ma ei ole eriliselt suur ooperiharrastaja, siis mu lei ole väga palju paralleele “Carmen“’i etendusele tuua, kuid ma julgen öelda, et see on minu lemmiketendus siiani. Ainsaks halvaks asjaks ooperi juures oligi see, kuidas näitlejad oma sõnumit venitasid. Kuid see on ooperile omane, lihtsalt algajale ooperihuvilisele harjumatu.
(Et oleks parem ettekujutus kirjeldatud lavast )
NB! Piltidel ei ole samad näitlejad, kes minu kirjeldatud etenduses mängisid.