Lauritsapäev (0)

10. august on lauritsapäev.
Sel päeval 258. aastal suri märtrisurma püha Laurentius. Lisaks diakon Laurentiusele hukati neil päevil veel üheksa kristlikku vaimulikku, teiste hulgas paavst Sixtus II.
Laurentius piinati surnuks põletusrestil. Seetõttu kujuneski temast kõigi tulega seotud ametimeeste (pagarid, kokad , söepõletajad, klaasipuhujad) kaitsepühak, temalt loodeti abi tuleõnnetusete, põletushaavade ja palaviku korral. Laurentiuse kaitse all on ka kõik vaesed ja raamatukoguhoidjad.
Laurentiuse nimega on seotud hulgaliselt legende. Väidetavalt tuleb ta igal reedel paradiisist, et päästa veel üks hing puhastustulest. Augustiöödel langevaid meteoriite on kutsutud Laurentiuse pisarateks.
Eestis on Laurentiusele pühendatud Kuusalu, Kuressaare, Laatre ja nõo kirik . Nagu terves Euroopas, nii ka meil oli see pühak talurahva hulgas väga populaarne . Rahvajutt väidab isegi, otsekui olnuks Laurentius Kuusalu kiriku ehitaja, kes hiljem kiriku lähedal teeäärsel kivil põletatud. Kivil olla tänase päevani põletusresti ning tuletangide jäljed. Need märgid raiuti muistsele kultusekivile, mida sestpeale Lauritsakiviks ehk Rajakiviks kutsuti, ilmselt 13. sajandil.
Lauritsapäeval ei tohtinud tuld teha, sest sellest võinuks kujuneda tulekahju. Isegi piipu ei lubatud sel päeval tõmmata. Katusele heideti vett, ahjule või kerisekividele asetati veeämber ning saunaviht, et Laurits vihelda saaks.
Nii lauritsapäeva pikne kui ka põud ennustasid sügsesi tulekahjusid. Vilja järelkuivatamine köetavates hoonetes tõi paratamatult kaasa tuleohu suurenemise lõikusajal.
Rahvakalendris tähistab lauritsapäev ka rukkikülvi algust. Lõuna- Eestis ning Lätis kinnitati, et sellest päevast alates muutuvad õunad maitsvaks ning lõhnavaks. Heina sisse pidi lauritsapäeval aga raudnaelad minema.
Lehmade piimaand pidi lauritsapäevast veelgi vähenema. Lauritsapäeval oli viimane päev sikku tappa, pärast pidi liha haisema hakkama. Selle päeva toidud olid sageli sikulihast.
Lauritsapäeva paiku pidi saabuma esimene hallaöö. Kui külma ei tulnud, oli oodata sooja sügist.
Seda kunagi kogu Eestis tuntud püha mäletati 20. sajandi alguses laiemalt üksnes Lääne- ja Lõuna-Eestis. Päev ise on pühendatud tulepatroon Laurentsiusele. Paljud selle päeva kombed ongi seotud tuletegemise ja sellega seotud tabudega. Et tulekahjusid peletada, visati hommikul katusele vett.
17. sajandil ohverdati kodus või Lauritsa - kabelite lähedal rikkalikult ja mitmel pool Eestis. Vanematest trükistest on teada suured pidustused näiteks Lauritsa- ehk Rajakivi juures. Selle Kuusalu kivi juures, millele on raiutud rest ja tuletangid, olevat põletatud püha Laurentsius, Kuusalu kiriku ehitaja. Lauritsakivi juurde on kogunetud pidutsema ja ohverdama veel 20. sajandil.
Laurentsiusega on ühte sulanud mitmed tulehaldjaga seotud kujutelmad. Sel päeval on arvukalt tulega seotud töökeelde. Ka oli tavaks viia sauna Lauritsa jaoks viht ja panna talle valmis pesuvesi.
Lauritsapäev oli Põhja-Eestis kiikumisaja lõpupäev.
Lõuna-Eestis oli sokutapmise päev, lauritsapäeva järel algas seal rukkikülv.
Vanematest trükistest on teada, et lauritsapäevale lähemat perioodi kutsuti koerapäevadeks ehk Siiriuse paistmise ajaks. Selle tähe valgus kahjustas paljude rahvaste arvates inimesi ja loomi, levitades neile haigusi.
Töökeelud
Tuletegemine oli rangelt keelatud nagu ka igasugused suuremad tööd: rohu niitmine , külvamine, puude raiumine, kapsaaias käimine, õunte ja puuviljade toomine.
Rituaalsed toidud
Laiad pannkoogid , sikuliha kartulitega.
Legend
Eestis on olnud ülimalt populaarne muinasjutt tallu saabuvatest pühakutest ja Kristusest. Igatahes on üks pühameestest Laurits, tulevaldaja. Vahel on aga tule rahustaja Kristus. Et peremees palub külalisi appi, siis pistabki üks neist viljale tule külge ja seda loitsuga rahustades peksab peremehe vilja. Kui peremees järgmisel aastal tahab ise kerge vaevaga vilja pekstud saada ja eelmisel aastal nähtut hakkab järele tegema, põleb ta rehi maha.
Lauritsapäeva ja tule seoseid toetab ehk ka teadmine, et Jeruusalemma tempel on kaks korda 10. augustil süttinud.
Püha Laurentsius
Sündis ja kasvas Hispaanias ning läks teise sajandi keskel märtrisurma tulerestil koos oma soosija paavst Sixtus II-ga. Laurentsius saadeti kiriku varasid Rooma tooma , kuid ta jagas need vaestele ja pöördus siis viimastega kui oma kiriku varandusega tagasi keisri ette. Vihane valitseja mõistis ta piinarikkasse surma.
Laurentsiuse nimega on seotud hulgaliselt legende. Neist ühe järgi tuleb ta igal reedel paradiisist, et päästa üks hing puhastustulest.
Augustiöödel langevaid meteoriite on kutsutud Laurentsiuse pisarateks.