Laps ja kodu - lastekodu või laste kodu? (0)

Laps ja kodu - lastekodu või laste kodu?
Kui me reedeti ühikast koju lähme siis tundub see loomulik. Enamus meist võtab enesest mõistetavana seda, nagu ka perekonda, õdesid vendi, sugulasi, suguvõsa ja sugupuud. Kui seejuures ei teadvusta me endale, et kõigil ei ole selliseid võimalusi. Kõik ei saa minna koju, kui neil selleks vajadust on. Kõigile ei ole pere olemas oleks ainumõistetav.
Eestis ja maailmas üldse on päris palju lapsi, kelle ainukeseks koduks on lastekodu. Ühel või teisel moel on nad sinna sattunud. Kellel on vanemad traagiliselt hukka saanud, kellel on vanemad olnud liiga noored et nende kasvatamise vastutust võtta ning mõnel neist pole olnud lihtsalt mitte kedagi vastutus tundelist inimest, kes nende eest hoolt oleks kandnud. Mõningadel neist oleks võib-olla teine saatus, kui nende endised lähedased oleksid inimlikumad nende vastu olnud, kuid see teema on natuke liiga valus , et siin esses seda lahkama hakata.
Üks on kindel, lastekodusse on nad sattunud ja sellega on tulnud neil leppida. Ja kes teab, võib-olla polegi see kõige hullem varjant. Ikkagi seal ju hoolitsetakse nende eest. Kui aga korra ollakse juba sinna sattunud, siis tuleb hoolt kanda, et neil lastel seal ka hubane ja kodune elada oleks. Seda et see nii oleks, saab ära teha iga inimene, ka sina ja mina. Sest kas poleks tore näha laste silmis sära, kui lähed koos oma sõpradega mõnda lastekodusse kinke viima ja Jõuluvana "mängima". Tänapäeva lastekodud võivad olla vägagi hästi finantsiliselt varustatud, kui emotsioone ja tundeid ei saa osta. Seega, väike külaskäik ei tee paha. Kui sul aga parasjagu pole võimalik neile kinke muretseda, siis mine niisama kohale ja lõbusta neid, tegele nendega ole neile hea seltskond , seegi on suur panus. Tehkem rohkem ära, et lastekodu oleks tõesti laste kodu.
Selles piirkonnas, kus lastekodu on, võiks lastekodu juurde tekkida näiteks noortekeskus või mõni muu noorte hulgas populaarne koht, kus ka lapsed, kellel on pered, saaksid käia. Sellistes kohtades saaksid lastekodu lapsed ja teised seal kandis elavad lapsed omavahel rohkem lävida ning see teeks head lastekodu laste sotsiaalsele küljele ja kohalikke lapsi muudaks see sallivamaks inimeste suhtes, kellel pole kõik nii nagu neil. Selline tegutsemine oleks suur samm ka lastekodust kohe lahkuma hakkavate laste abistamisel täisväärt täiskasvanuteks saamisel. Nende sotsiaalsed oskused oleks tunduvalt kõrgemad, kui tavalisel lastekodu lastel.
Endiste lastekodu laste täiskasvanute maailma ja selle sotsiaalsesse süsteemi rakedamisel saavad samuti abiks olla kõik neid ümbritsevad inimesed. Tegelikkuses peakski hakkama pihta inimeste suhtumise muutmisega, kes pole lastekodus elanud ja sealset elu näinud. Sest sõbralikk ülemus või sallivad kaaskodanikud teeksid lastekodu keskkonnast töötava inimese keskkonda astumise palju valutumaks ja meeldivamaks.
Kokkuvõtteks võin öelda, et tegelikult tuleks alustada sellest et lastekodud tuleks muuta tõelisteks laste koduteks. Ehk siis, vahed mis nende kahe termini vahele tekitatud on, tuleks kaotada. Lõppude lõpuks oleme meie need kes tavaliselt inimesi lahterdavad ja jaotavad. Inimene kes on aga kasvanud lastekodu keskkonnas ei huvitu, kuidas tema elukeskkonda nimetatakse või miks temasse teistmoodi suhtutakse, tema jaoks on tähtis, et teda võetaks, nagu tavalist maailmakodanikku.