SOTSIAALHOOLEKANNE (1)

Sissejuhatus

“Iga vald peab oma sandid ise toitma”. Kas see põhimõte kehtib ka tänapäeval? Lahendusi on kindlasti mitmeid ja pidevalt vaieldakse selle üle, milline neist siis see kõige parem peaks olema. Kas panustame rohkem riiklikule sotsiaalabile või lükkame vastutuse koorma rohkem inimese enda õlule?
Selge on see, et erinevates riikides on erinevad võimalused. Siin mängib suurt rolli riigi majanduslik tase ja vaieldamatult ka rahva kultuuriline taust. Juba sajandeid oli traditsiooniks, et abivajajate eest hoolitsesid eelkõige tema perekonna liikmed. Siis oli igaühe enda mureks, et tal oleks piisavalt tugevaid järglasi, kes teda vajadusel hiljem aidata saaksid. Teadagi on sellest lähtekohast eelisolukorras lasterohkusega hiilgavad aafrika ja Aasia rahvad .
Võibolla oleks perepoliitika muutmiseks üks võimalus panna rohkem rõhku suunale, et igaüks peab ise hakkama saama. Peaks võtma karmi suuna, et head inimesed, unustage riigi abi ära ja vaadake ise kuidas oma vanaduspäevi suudate mööda saata. Huvitav, kas see paneks noori rohkem sünnitama? Vaevalt küll. Pealegi tuleb siinkohal ka mõelda nendele, kes mingil põhjusel ei ole võimelised järglasi saama.
Teisest küljest, ega kõiki kohustusi saa ka riigi kanda lükata. Ega seegi ole põhjatu kaev , kust saab ohjeldamatult lisa ammutada. Pole uudiseks, et meie elanikkond vananeb stabiilselt ja ülalpeetavaid saab järjest rohkem olema, kui ülalpidajaid. Kuid kes on need, kes vajavad meie abi?
Riigi ressursid ja võimalused on kahtlemata piiratud. Paratamatult tuleb teha valikuid , kõigile lihtsalt ei jätku piisavalt raha. Noored pered ootavad pikisilmi lastetoetuste kasvu, pensionärid kurdavad pidevalt, et nad ainult unistavad elamisväärsest elust, nende elupõline töö ja vaev on maha visatud. Riik ainult narritab neid oma näljapajukiga. Kahtlemata on õigus nendel kõigil, aga kuhu tõmmata piir? Keda seada prioriteediks? Valida saab alati, aga antud tingimustel on valikud üsna kesised. Toetust jagub , kas vähe või veel vähem.
Alustagem siiski lastest. Selge, et nemad vajavad palju hoolt ja tähelepanu. Samale järeldusele on jõudnud ka seadusandja. Sotsiaalhoolekande seadus ütleb, et laste arenguks soodsa keskkonna tagamiseks toetab valla- või linnavalitsus lapsi ja lapsi kasvatavaid isikuid. Nad töötavad välja lapsi arendavaid ja kaitsvaid programme, vajadusel määravad lapsele või perekonnale tugiisiku ja äärmuslikel juhtudel, korraldavad eestkostet või aitavad korraldada lapsendamist. Vähemalt kirjade järgi on riik endale kohustuse võtnud. Kui palju sellest reaalselt abi on, on iseküsimus.
Käesolev töö teema on „ Sotsiaalhoolekanne ”. Töö eesmärgiks ei ole anda ülevaadet erinevatest sotsiaalhoolkande teenustest, vaid pigem leida ajalugu käsitledes vastus, mis ja kellele sotsiaalteenus mõeldud on.

1. Sotsiaalhoolekande institutsionaalsest arengust 20. sajandi Euroopas

Lapsed on oodatud tulijad kõikides ühiskondades. Sageli tunneta-takse nende kaudu oma tegude suunatust tulevikku, nende olemas-olu annab kindlama mõtte tehtavale. Lapse normaalseks kasvu-kohaks peetakse perekonda ning sinna on traditsiooniliselt kuulunud nii laps kui ka tema vanemad. Olukord muutub, kui ükskõik mis põhjustel üks või mõlemad vanemad surevad ning lapsele kui teovõimetule isikule (s.o siis isik, kes mis tahes põhjustel ei suuda oma elulisi põhivajadusi ise rahuldada) on vaja kindlustada hooldus. Tänapäeval nimetame sellist hooldamist sotsiaalhoolekandeks, varasemal ajal on seda märgistanud ka termin ühiskondlik hoolekanne ( Roosileht , lk 262)
Alljärgnev peatükk annab ülevaate sotsiaalhoolekande arengust Eestis territooriumil.
J. Kõre on leidnud, et Eesti tänapäeva hoolekande lähtekohti tuleb otsida:

• Balti eraseadusest (1865), milles sisalduv perekonnaliikmete ülalpidamiskohustus on kehtinud poolteist sajandit;
  
• 1816., 1819. aasta jj talurahvaseadustest ning 1866. aasta valla-kogukonnaseadusest, milles piiritleti maakogukonna ülesanded hoolekande valdkonnas;
  
• 1870. aasta linnaseadusest, mis reguleeris hoolekannet vallaseadusest vähem, kuid pani aluse mitteseisuslikule valitsemiskorraldusele (Roosileht, lk 263).
  

J. Kõre paigutab riiklikult korraldatud hoolekande alguse Eestis 1925. aastasse, kui 17. juunil võeti vastu Eesti Vabariigi hoole-kandeseadus. Kahtlemata on õige nimetada Eesti riigiks 1918. aastal loodud Eesti Vabariiki. Käsitledes mõistet Eesti laiemalt, võib kirikliku, kogukondliku, vabatahtliku ning isegi riikliku hoolekande korraldamisest rääkida sajandeid varem (Roosileht, lk 263).
J. Kõre tõdes, et hoolekande arengu võrdlemine on keerukas ning selle mõõdupuuks võiks võtta ülemineku vaste hoolekandelt kõigile võimaldatavale sotsiaalabile. Kurbusega tuleb nentida, et igasuguse võrdlemise ajalises dimensioonis muudab raskeks Eesti sotsiaalhoolekande ajalugu puudutavate uurimuste nappus, samuti puudub teemat üldistav kokkuvõte. Sotsiaalhoolekande ajalugu on uuritud, kui nii võib öelda, postmodernistlikus võtmes, keskendudes üksikutele gruppidele. (Roosileht, lk 264).
Riigi ja abivajajate suhete arengulugu jagatakse Euroopas traditsiooniliselt kolme etappi . Esimest iseloomustab isiklik heategevus annetamise vormis, teises asub riik tõkestama kerjamist ning võitlema vaesuse vastu ning kolmandas saab märksõnaks ühiskonna kohustused oma liikmete ees (Roosileht, lk 265).
Ühiskondlikel alustel hoolekanne on olemuselt heategevuse üks väljendusvorme. Selle juured ulatuvad kaugesse minevikku . Euroo­pas omandas see kindlama institutsionaalse vormi antiikses Kreekas ja Roomas. Laiema ulatuse ja suurema tähelepanu sai hoolekanne lääne tsivilisatsioonis pärast selle sidumist religiooniga. Kristliku kiriku vaated sotsiaalhoolekande teostamisel on toetunud Matheuse evangeeliumi 25. peatukki salmidele. Igavene elu, see, mida kristlus uskujale lubab, seondub otseselt ligimese eluliste vajaduste eest hoolitsemisega. Kristlase religioosseks kohuseks peeti näljaste toitmist, januste jootmist, külalislahkust vööraste vastu, paljaste katmist, haigete ja vangide külastamist ning surnute matmist. Esialgu toimus hooldamine heategevusena, valdavalt juhuslike ja suvaliste annetuste tegemise kaudu. Annetati sellele, kes sirutas käe. Vene ajaloolane Vladimir Gerje (1837-1918) on märkinud tabavalt , et paljudel juhtudel oleks see käsi võinud sirutuda hoopis töö tegemiseks. V. Gerje nägi annetamise motiivina kaastunnet , instinktiivset abistamist või religioossete nõuete täitmist oma hinge päästmiseks. Ühiskondliku hoolekande puhul saab tema arvates seevastu rääkida kogukonnaliikmete solidaarsusest, ühiskondlikest huvidest rahva hüvedest, heaolust (Roosileht, lk 267-268).
Üheks ühiskondliku hoolekande laiema leviku oluliseks tõukeks oli ülemäärane kerjamise ja hulkurluse kasv piirkondades, kus lahkelt annetati. Annetamise puhul olid kerjused kristlastele justkui vahendiks hingeõnnistuse saamisel. Nad muutusid eraldi kihiks keda ühiskond religioosses mõttes isegi vajas. Juba varakeskaja kirikukogudel arutati selle probleemiga seotud küsimusi ning 1163. aasta Toursi kirikukogul fikseeriti põhimõte, et iga kogukond toidab oma vaesed.
Esimesed ühiskondliku hoolekande laiema rakendamise katsed toimusid 15. sajandil, eriti suurtes linnades, kus vajadus vaesuse vähendamise ja kerjamise tõkestamise meetmete järele oli kõige pakilisem. 17. sajandini jäid hoolekandes juhtivale positsioonile siiski kiriklikud organisatsioonid, eriti kerjusmunkade ordude kloostrid. Nende tegevuse maht hakkas suurenema koos linnade arengu hoogustumisega alates 12.-13. sajandist. Paljud tol ajal loodud spetsiaalsed asutused (lepositooriumid, seegid jms) tegutsesid järjepidevalt sajandeid. Kloostrite ja kirikukihelkonnaasutuste kõrval kujunes linnades oma kodanike ning tsunftide ja vennaskondade tegevus oma liikmete hooldamisel.16 Seega lisandusid kiriklikule hoolekandekorraldusele linnade ja kutseorganisatsioonide omad (Roosileht, lk 268).
Riigi tasandil puudus initsiatiiv rakendada ühiskondlikku hoolekannet. Tegemist polnud tahtliku ja teadliku tegevusega , vaid ühiskonna sotsiaalsete protsesside survele reageerimisega - karistuste karmistamise kaudu püüti piirata liiga massiliseks muutunud hulkumist ja kerjamist. Enam või vähem edukalt panid oma valdustes riigi tasandi sotsiaalhoolekandele aluse Karl V, Francis I ja Henry VIII. Märksa ulatuslikumad muutused käivitusid seoses reformatsiooniga alates 16. sajandi 30. aastatest, sest seisukoht taevariiki pääsemise osas muutus radikaalselt . Protestantliku eetika kohaselt ei sõltunud patust vabanemine lahketest annetustest, vaid rangest, töökast ja jumalale meelepärasest elust. Seetõttu hakkas formeeruma uus paradigma — tsiviilühiskond hakkas järk-järgult võtma enda kanda kõigi abivajajate aitamise kohustust. Selle võidukäigule aitasid kaasa ühiskonna moderniseerumisega kaasnenud industrialiseerimine, linnastumine , sekulariseerumine ja bürokratiseerumine (Roosileht, lk 269).
Sotsiaalala hõlmab suurt hulka olulisi küsimusi — töö, perekond, lastekaitse, hooldamine, turvalisus jne. Iga ühiskonna eluavaldus on mingil viisil sotsiaalne ja niivõrd kõikehõlmava valdkonna korral­ dust ei saa jätta iseregulatsiooni meelevalda. Tutvumine Euroopa sotsiaalhoolekande institutsionaalse arenguga lubab järeldada, et igas riigis on jälgitud, milliseid lahendusi ühel või teisel maal sotsiaalpoliitika elluviimisel leitakse ning kuidas nende rakendamine õnnestub. Universaalseid lahendusi moderniseeruva ühiskonna sotsiaalprobleemide lahendamiseks ei leitud kusagil, edu töid erinevate institutsionaalsete vormide ja finantseerimisskeemide integreeritud kasutamine. Ühtviisi olulisteks osutusid nii riiklik, kogukondlik, kiriklik, ametkondlik kui ka eraalgatusele tuginev initsiatiiv (Roosileht, lk 285).
Eestis olid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel institutsionaalselt esindatud kõigile eespool nimetatud algatustele toetuvad hoolekandeasutused. Riikliku hoolekande esindajateks olid Liivi- ja Eestimaa kubermangus üldhoolekande kolleegiumid. Kogukondlike hoolekandeasutustena töötasid valdades vaestemajad ning linnades varjupaigad. Kiriklike hoolekandeasutustena olgu nimetatud pikkade traditsioonidega Tallinna toomvaestekooli, EELK sotsiaaltöö toimkonna koostatud sotsiaalühingute ja -asutuste nimekirjas olid nõrgamõistuslike laste kasvatusasutus Nain Pärnu Jaagupis, Kose -jõe lastekodu Kose-Uuemõisas, vanadekodud, haiglad jms. Lisaks tegutsesid õigeusu kiriku hoolekandeasutused, näiteks Tallinnas Preobrazenski katedraali koguduse vaestekool. 20. sajandi alguses olid Eestis ka oma Punase Risti organisatsioon ning Halastajaõdede Ühing. Ametkondlikkusele tuginevad hoolekandeasutused tegutse­sid suuremates linnades. Mainida vöiks Tallinna vene kaupmeeste ühingut, Kanuti Gildi leskede maja, aga ka kiriklikult ametkondlikke kirikuõpetajate ja köstrite leskede ja orbude kassasid. Erainitsiatiiv hakkas tugevnema alles 20, sajandi alguses. Erandiks on siis kindlasti Tartu Saksa Abiandmise Selts Hilfsverein, mis alates 1822. aastast hakkas Tartu linnas looma iseseisvat hoolekandeasutuste võrgustikku. Sellesse kuulusid 1822. aastal asutatud Moieri vaestemaja töövõimetute vanurite hooldamiseks; 1832 . aastal rajatud Maria vaeslastekodu vaeste tüdrukute kasvatamiseks ja toetamiseks kuni leerini;1834. aastal asutatud ja 1875. aastal asutatud II lasteaed; 1898 . aastal rajatud poisslaste lastekodu; töötute varjupaik koos supiköögiga aastast 1890 ning mitmed kooliasutused. Põhja-Eestis tegutses pikka aega Knorringute perekonna initsiatiivil asutatud nn Knorringite asutus, kodu 12-le aadlisoost tüdrukust orvule Vihterpalus (Roosileht, lk 286).

1.1. Sotsiaalse probleemi mõiste

Sõna „sotsiaalne“ on mitmetähenduslik — argitasandil peetakse seda indiviidi omaduseks (sotsiaalne inimene otsib kontakte). Sotsiaalpoliitilistes diskussioonides haakub „sotsiaalne“ väärtussüsteemiga, vastandudes majandusele. Sotsiaalpsühholoogias nimetatakse sotsiaalseks igasugust inimeste vastastikust mõju, tasandist olenemata, mistõttu kõik koolis toimuvgi on sotsiaalne (Hilasvuori., Rantanen, lk 15 Lühidalt võiks sotsiaalset defineerida mõistete „ühiskondlik“, „kollektiivne“ ja „solidaarne“ kaudu. Lisaks tähtsustatakse selles kontekstis normi mõistet.
Mõiste „sotsiaalne“ mitmetähenduslikkuse tõttu on sotsiaalsetel probleemidel mitmeid definitsioone. Nendena käsitletakse ressursinappust (Schilling, lk 260), samuti soovimatut olukorda, mis puudutab suuremat hulka inimesi ning mille suhtes arvatakse suutvat midagi ära teha kollektiivse (ühiskondliku) tegevuse kaudu. Sotsiaalsest probleemist räägitakse sekkumisvajaduse ilmnedes (Jokinen., Juhila, lk 12). Eristatakse objektiivseid ning kultuurikontekstist tulenevaid; majandusliku toimetulekuja suhetega haakuvaid probleeme. Üldiselt defineeritakse mingit olukorda sotsiaalse probleemina alles siis, kui on täidetud teatud tingimused: tegemist ei tohi olla inimestevahelise nn. erakonfliktiga, vaid see peab olema avalik probleem. Selles kontekstis rõhutatakse nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset mõõdet: kui suurel osal inimestest on ühesuguseid probleeme, võib asi muutuda avalikuks - hakatakse rääkima sotsiaalse probleemi võimalusest (Schilling, lk 261).
Sotsiaalseid probleeme tervikuna iseloomustab pidev muutumine: ühest ja samast nähtusest räägitakse eri aegadel erineva intensiivsusega, st eri aegadel peetakse probleemseks erinevaid ilminguid . Seejuures rõhutatakse spetsialistide rolli: kui mingi sotsiaalne probleem institutsionaliseeritakse, on sellele antud n.ö ametliku probleemi staatus. Oma uurimuses kaardistasin ühiskonnast kooliklassi kanduvaid otseseid ning kaudseid sotsiaalseid probleeme ( Leino, lk 5).
2. Inglismaa sotsiaalhoolekande kujunemine
Suurbritannia on koht kus ühiskondlik hoolekandesüsteem tekkis kõige varem. Esimeseks sammuks sinnapoole oli 1552. aasta korraldus koostada valdades ametlikud vaeste nimekirjad, nn vaeste-registrid. 1563 . aastal määratles Justices of the Peace vaeste kategooriad täpsemalt ning nimetas rahalised vahendid, mille abil vaesust leevendada. Vaestena käsitleti järgmisi inimesi.

• Soovisid , aga ei saanud töötada (töövõimelised vaesunud isikud). Neile tuli pakkuda abi või tasulist tööd.
  
• Suutsid, aga ei soovinud töötada (tegevusetud, jõudeelajad). Neid häbistati avalikult, et nad mõistaksid valitud tee ekslikust.
  
• Ei suutnud töötada, sest olid liiga noored või vanad või haiged. Neid tuli hooldada spetsiaalsetes vaestemajades, hospidalides ja lastekodudes. Vaeslastele ja vaeste lastele oli soovitav õpetada mõnda (soovitatavalt kaubanduslikku) eriala, et nad saaksid täiskasvanutena iseseisvalt hakkama (Roosileht, lk 269-270).
  

Nende jaoks, kes suutsid, aga ei soovinud tööd teha, hakkas välja kujunema inglise ühiskonnale iseloomulik ühiskondliku hoolekande vorm - abi ühiskondliku töö pakkumise kaudu. Alates 1597. aastast tuli valdades määrata kindlad isikud, vaeste järelevaatajad (Ouerseer of the Poor ), kes pidid annetusi koguma ja õiglaselt jagama .
Kogu kujunev sotsiaalhoolekandesüsteem korrastus 1601 . aasta vaesteseaduses (Poor Law), mis võttis varasema arengu kokku ning sätestas vaeste ja hoolekandega seonduva ühes seaduses. Selle olulisemad põhimõtted olid järgmised:

• kõikides valdades kehtestati kohustuslik vaeste toetamiseks mõeldud maks (Poor Rate );
  
• toetuse jagamist hakkas jälgima spetsiaalne ametnik (Overseers);
  
• töövõimeliste vaeste rakendamine tööle (see kehtis ka laste, nii vaeslaste kui ka vaeste vanemate laste kohta, keda soovitati rakendada õpipoiste ja sellidena, et nad õpiksid edaspidiseks eluks vajalikku ametit);
  
• töövõimetutele isikutele (vanad, haiged, vaimse või füüsilise puudega) tuli tagada hooldamine;
  
• vaestele toetuse maksmiseks koguti raha kinnisvara omanikelt (aluseks oli kinnisvara omaniku majanduslik seisund) (Roosileht, lk 270).
  

Igas vallas tuli valida kaks vaeste järelevaatajat, kelle ülesandeks oli välja arvutada, kui palju raha iga aasta vajatakse, koguda vastavat maksu kinnisvaraomanikelt, jagada vaestele nende vajadustest olenevalt kas toitu või raha; juhtida vallavaeste varjupaiga tegevust. Võimalik oli kahesugune toetamine . Esiteks avahooldus ( Outdoor relief), mis tähendab, et abivajaja jääb oma koju ning talle antakse seda, mida ta vajab - toitu, riideid , töövahendeid jms. See oli valdav hooldamise vorm. Teiseks kinnine hooldus (Indoor relief), mis tähen­dab, et töövõimetu abivajaja paigutad kohalikku vaeste varjupaika, hospidali või lastekodusse ning töövõimelised, no logelejad, suunati töömajadesse, kus nad sunniti töötama. Selline jaotus muutus hiljem kogu Euroopas klassikaliseks ning riigi osa seisnes peamiselt ühe või teise vormi eelistamises (Roosileht, lk 270-271).
Suurbritannia sotsiaalhoolekandesüsteemi keskseks üksuseks sai vald (Inglismaal ja Walesis oli neid kokku ca 15 000), kuid riigis puudus mehhanism, mis sundinuks neid 1601. aasta vaesteseadust täitma. Seetõttu esines selle rakendamisel nii äärmiselt laia kui kitsast tõlgendust. Oma aja kohta tuleks pidada 1601. aasta vaeste­seadust õnnestunud lahenduseks ja selle põhimõtted leidsid laialdast järgimist kogu Euroopas. Tänapäeval on selle seaduse alusel kujunenud hoolekandekorralduse puuduseks peetud piiratud materiaalset baasi. Et kaubandusest ja käsitööst saadavat tulu ei maksustatud ning vaestemaksu aluseks oli vaid kinnisvara suurus, jäi sel teel saarnata suur huik raha, mis oleks vöinud uurijate arvates vaeste olukorda suuremas ulatuses leevendada (Roosileht, lk 270).
Vaestele töö kindlustamiseks loodi Inglismaal töömajade võrgustik. Kuigi sarnase funktsiooniga asutusi oli varemgi, peetakse esimeseks töömajaks klassikalises tähenduses 1631. aastal Abingdonis rajatut. Massiliseks muutus nende loomine pärast 1697. aastal Bristolis Bristol Corporation of the Poor asutatud töömaja edu. Seal ühendati vaeste majutamine ja hooldamine pisisulide ja kurjategijate jaoks mõeldud parandusmaja (House of Correction) ülesannetega. Paarikümne aasta jooksul järgis seda eeskuju 12 suurt linna. Leiti, et selline lahendus oleks hea kogu riigis ning 1723. aastal kohustati kõiki kogukondi rajama just selliseid töömaju. Anti isegi õigus keelduda abist neile, kes ei soovinud töömajadesse minna. 18. sajandi lõpus tehti humanistlikest kaalutlustest lähtudes selles järeleandmisi ning avahoolduse osakaal kasvas. Töömajad muutusid vaestemajadeks, kuhu tööjõulisi inimesi ei saadetud . Viimastele tuli leida tööd või anda mõõdukat rahalist abi. Selleks töötati välja tariifid , mis baseerusid kohalikul leivahinnal ja pere sissetulekul. See toi kaasa ühiskondlikule hoolekandele mineva raha vajaduse kiire suurenemise, vaestemaks kasvas kiiresti üle kinnisvaraomanike taluvuse piiri. Paljud inimesed otsustasid maa harimata jätta ainuuksi selleks, et maksust vabaneda . Asja lahendamiseks moodustati 1817. aastal parlamendikomisjon ja 1834. aastal toimus sotsiaalhoolekandesüsteemi reform. Võeti vastu nn uus vaesteseadus (Poor Law Amendment Act). Leiti, et vallad olid liiga väikesed üksused ning moodustati nende liidud, unioonid (Poor Lam Unions). Nende tööd asusid juhtima vaestemaksu maksjate valitud hooldajate komiteed (Board of Guardians). Varasemad linnades olnud ametnikud (Oiverseers) muutusid sisuliselt arveametnikeks. Unioonide ülesannete ring kasvas kiiresti, sest need olid mõnda aega ainsad kohalikud riigivõimu teostavad institutsioonid. Nii seoti vaeste-maksuga sanitaar- ja kooliolud, mis tähendas, et selleks minevad väljaminekud tehti vaestemaksust kogutud tuludest. Riik omalt poolt hakkas maksma vaestekoolide õpetajatele, vaestearstidele, hoolekandeasutuste töötajatele palka. Peale organisatsioonilise poole revideeriti abisaajate ringi. Riigi abi muutus paindlikumaks ning töömajade kõrval hakati praktiseerima rohkem avahooldust. Nenditi, et pärast uue süsteemi rakendamist vaeste üldarv vähenes, sest vaesena registreerumist häbeneti. 19. sajandi lõpus oli töö- majades üle 220 000 inimese, avatud hoolekandega oli kaetud ca 600 000 isikut. Ametlikult kaotati töömajad 1929. aastal (Roosileht, lk 271-272).
Reformile vaatamata räägitakse Suurbritannia ühiskondlikus hoolekandes 1860. aastate kriisist, sest seadusandlik reguleerimine osutus puudulikuks. Sel ajal hakkas Suurbritannias taas laiemalt levima sotsiaalhoolekande korraldamine kutseorganisatsioonide kaudu. Samuti omandas laia leviku eraalgatusele ja erakapitalile tuginevate sotsiaalhoolekandeühingute ja -organisatsioonide tegevus, eriti suuremates linnades. Süsteemseks ei saa sellist tegevust nimetada, kuid ühiskondliku hoolekande süsteemi osa oli see kindlasti (Roosileht, lk 272-273).

Kokkuvõtte

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Eesti hoolekandeasutuste institutsionaalne vorm oli mõjutatud mitmesugustes Euroopa maades kasutusel olnutest. Mingit süsteemset territoriaalset terviklahendust leida ei puutud ning rajati selliseid asutusi, mida parasjagu ühiskonnas vajati. Eestis puudusid näiteks töömajad, leidlaste varjupaigad, kasvatusmajad. See võis olla tingitud kas karismaatilise eestvedaja puudumisest või ühiskonna paindlikust isereguleerimisvõimest (Roosileht, lk 286).

Kasutatud kirjandus

Hilasvuori, T., Rantanen, T. Yksilöllisyys ja auktoriteetti. Vantaa 2000
Jokinen, A., Juhila, K. T. Pösö- Tulkitseva sosiaalityö.Jyväskylä, 1995
Leino, M. Sotsiaalsed probleemid Eestis. Sotsiaaltöö nr 1, 2003
Roosileht, K. Sotsiaalhoolekande institutsionaalsest arengust Euroopas 20. sajandi alguseni ja selle mõjust Eestile. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat. Tartu 2006, lk 262-288.
Schilling, J. Soziale Arbeit . Berlin 1997
15