Suhkruvahtra mahl on umbes 3 % suhkrusisaldusega. Talub linnade gaase, tahma ja muud saastet üsna halvasti, tänu tugevale peajuurele on tuule- ja põuakindel, noorelt aeglasekasvuline. On varjutaluvamaid liike vahtrate hulgas. Mandzuuria vaher (Acer mandschuricum) meil enamasti kõrgem püstine põõsas, milline kasvab looduslikult Venemaa Kaug-Idas, Korea poolsaare põhjaosas ja Kirde-Hiinas. Võrsed punakaspruunid, paljad, pungad teravad. Lehed kolmetised liitlehed, lehekesed lantsetjad, pikalt teritunud tippudega, tömpsaagja leheservaga, pealt paljad, alt noorelt roodudelt pikkade karvadega, sügisvärvus punane. Kaksiktiibviljad 3...3,5 cm pikad, kinnituvad nürinurga all kuni horisontaalselt, tihti kohtab ka kolmetiivulisi vilju. Haljastuses väärib kasutamist, ilus lehtede sügisvärv ja külmakindel liik, kahjustudes vahel hiliskülmade läbi, karmidel talvedel kannatavad ka viimase aasta võrsed. Väärtuslik meetaim ja mahl on kuni 2 % suhkruid sisaldav
neevaaed.ee/2014/toode/przevalski-kobarpea-2/ Lähis-kirburohi (Polygonum affine) Pärineb Himaalajast, Nepaalist. Taim puhmikjas, laiuv, madal 15-30 cm Kasvukoht päike kuni poolvari Pinnas tavaline aiamuld, ei talu kõrget põhjavett, kuid vastupidav põuale Õitseb juulis kuni külmadeni. Pisikesed, kahvaturoosad, õitsemise lõpul roosakas-punased õied, tihedates 6-10 cm pikkustes pähikutaolistes õisikutes. Lehed ovaal-lantsetjad või piklik-lantsetjad, terved, igihaljad. Meetaim. Paljundamine puhmiku jagamise ja seemnetega Istutada pinnakattetaimeks, terrasside äärde ja veesilmade kallastele. Sobib kuivtaimena kimpudesse https://seemnemaailm.ee/index.php?GID=12720 Päevakübar (Rudbeckia spp) Pärit Põhja-Ameerikast, puhmik 50-300cm, Kasvukoht päikesepaiste Pinnas viljakas, võib olla savikas, niiskem Õitseb august kuni september, õie südamik meenutab
Talub saastunud õhku ja kärpimist, seetõttu väga levinud haljastuses Märkused SIBERI KONTPUU Euroopa kirdeosa, Siber, Kaug-Ida, Mongoolia Päritolu 2-3 m Kõrgus peente okstega püstine või kaarduvate okstega põõsas Kasvukuju vanemad oksad hallikaspunased, nooremad erepunased. Noored võrsed kaetud vahakirmega Võrsed külgpungad kahe soomusega, kujult lantsetjad, 0,3-0,7 cm pikad, roostepruunid ja hallikarvased Pungad vastakud terveservalised lihtlehed, munajaselliptilised, teritunud tipuga, ümardunud alusega, 5-10 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt sinakasvalged, karvased. Külgrood suunatud lehe tipu suunas. Leheroots kuni 3 cm pikk. Sügisel Lehed lehed lillakaspunased õied väikesed, kreemikasvalged, koondunud kuni 5 cm läbimõõduga kännastesse Õied
assami tee. Kumb neist on algupärane liik, seda pole suudetud tänaseni üheselt selgitada. Hiina teepõõsa põhitaim kasvab kuni nelja meetri kõrguseks, assami tee oma pidavat, kui tal takistamatult kasvada lasta, sirguma enam kui kahekümne meetri kõrguseks. Mõlemad liigid on igihaljad ning sammasjuurega, mis võib kasvada kuni viie meetri pikkuseks. Mõlema liigi lehed on lühikeste varte ja nahkja pealispinnaga. Kujult on nad lantsetjad, elliptilised või munajad, nende serv on saagjas. Lehepungad ja noored lehed on alumiselt küljelt kaetud karvakestega ning neil on hõbedane, siidine läige. Assami tee lehed on tunduvalt suuremad kui hiina tee omad. Jasmiinitaolised õied paiknevad lehekaenlastes üksikult või mitmekesi koos. ümarad viljad kujutavad endast kolme lehvikuga kapsleid, milles on üks kuni kolm kirsikivi suurust seemet. Teepõõsas kasvab nii tasandikel kui
istutada niiskesse varjulisse kohta või veekogu äärde. HAMBULINE KOBARPEA - LIGULARIA DENTATA, SYN. L. CLIVORUM • varretippudes asetsevate oranžkollaste kobarõisikutega ‘Britt Marie ja suurte Crawford’ ümarneerjate lehtedega. • Kobarpead eelistavad poolvarjulist kuni päikselist kasvukohta Vajavad rammusat mulda. LÄHIS-USSITATAR (LÄHIS-KIRBUROHI) - POLYGONUM AFFINE • Varred tõusvad, lehed ovaal-lantsetjad või piklik- lantsetjad, terved, igihaljad. Õied pisikesed, kahvaturoosad, õitsemise lõpul roosakas-punased, tihedates 6-10 cm pikkustes pähikutaolistes õisikutes. • Eelistab varjulist kasvukohta, kuid kasvab hästi ka päikese käes. Mulla suhtes nõudlik ei ole, kuid happelisi muldi ei armasta. Edeneb hästi vaid hea drenaaþiga aladel. Vastupidav põuale. LÕHISLEHINE PÄEVAKÜBAR - RUDBECKIA LACINIATA • Kõrgus: kuni 250 cm
Puit on tugev, vastupidav, tihedus 700- Austraalia, Õied on kahesugulised. Tolmlemine Täiskasvanud lehed on vahelduvalt, 900 kg/m3. Puit vajab ettevaatlikku Tasmaania. toimub tuule, mesilaste, lindude, kujult lantsetjad, sihvakad, pika teritunud kuivatamist, on keskmise raskusega nahkhiirte poolt. Õitsevad sept- tipuga, mõnel liigil püsivad samad lehed töödeldav. veebruar. koguaeg.
pikk, lennutiib seemnest mitu korda kitsam, IX-X. Haljastuses olulist tähtsust ei oma, kuigi võiks kasutada kiviktaimlates jm. koos teiste kääbuskasvuliste liikide ja sortidega (pajud, rododendronid, jm.). 26. Perekond lepp ja perekond valgepöök Perekond lepp (Alnus Mill.) [ánus] Perekonda kuuluvad ühekojalised, tuultolmlejad, heitlehised puud ja põõsad. Pungad vahelduvalt, rootsulised või rootsutud, lehed on saagja servaga lihtlehed, ovaalsed kuni lantsetjad abilehed varisevad varakult. Õied ühesugulised, isasurvad 3-9 kaupa võrsete tippudes, emasõied peajates õisikutes, 3-10 kaupa, kinnirudes kas õieraagudele või olles peaaegu istuvad, arenedes viljaurvad puituvad ja muutuvad mustjaspruuniks. Enamus liike õitsevad kevadel enne lehtimist, tuultolmlejad. Emasurbade sarnasuse tõttu okaspuude käbidega kutsub rahvasuu neid lepakäbideks. Viljaurvad jäävad puudele veel mõneks ajaks peale seemnete varisemist, milline toimub
kärpimist, levinud on mitmed kauni lehestikuga vormid.. Linnapuuna Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vaher2.htm http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_vaher.html http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id=90&did=1&sid=95&aid=0 4.2 Hõbepuu (Elaeagnus) Konkreetne liik: läikiv hõbepuu (Elaeagnus commutata) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 300 cm. Taime välislaadi kirjeldus: laiuva võraga suvehaljas põõsas. Lehed: munajad kuni piklik-lantsetjad, 3-10 x 1,5-4,5 cm, tömpterava tipu ja ümara kuni laikiilja alusega, nahkjad, mõlemalt küljelt hõbehallid. Õied või õisikud: 1-3 kaupa, lehtede kaenaldes, väikesed, longus, lõhnavad, seest kollased, väljast hõbedased. Liigi eritunnused: söödavad viljad. Vastupidav ja külmakindel. Annab juurevõsu. Kasvukoha nõuded: päikseline, kuiv kuni niiske ja happeline kuni normaalne mullastik Kasutamine haljastuses: liivaste nõlvade, jõe- ja järvekallaste kinnistamiseks,
org/wiki/File:Acer_platanoides_in_autumn_colors.JPG) Joonis 92. Harilik vaher sügisvärvides Kasutatud kirjandus: Tartu Ülikool LO Loodusteadusliku hariduse keskus. Kättesaadav http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vaher2.htm. 25.09.2013. 4.2 Hõbepuu (Elaeagnus) Konkreetne liik: läikiv hõbepuu (Elaeagnus commutata) (joon. 93, joon.94) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 300 cm. Taime välislaadi kirjeldus: laiuva võraga suvehaljas põõsas. Lehed: munajad kuni piklik-lantsetjad, 3-10 x 1,5-4,5 cm, tömpterava tipu ja ümara kuni laikiilja alusega, nahkjad, mõlemalt küljelt hõbehallid. Õied või õisikud: 1-3 kaupa, lehtede kaenaldes, väikesed, longus, lõhnavad, seest kollased, väljast hõbedased. Liigi eritunnused: söödavad viljad. Vastupidav ja külmakindel. Annab juurevõsu. Kasvukoha nõuded: päikseline, kuiv kuni niiske ja happeline kuni normaalne mullastik Kasutamine haljastuses: liivaste nõlvade, jõe- ja järvekallaste kinnistamiseks, samuti
pikk kõrs. Meil majanduslikku väärtust ei oma. Samblarinne on tüse, esinevad palusammal (D), laanik (D), kaksikhambad (D) (harilik ja lainjas), harilik karusammal, turbasamblad. HARILIK KAKSIKHAMMAS on üks vastupidavamaid metsasamblaid, mis suudab kasvada ka tugevasti tallatud puhkemetsades, hoidudes küll tüvede ja paljastunud juurte lähedusse. Kõik kaksikhambad on püstiste vartega, millele kinnituvad kitsad lantsetjad lehed. Harilikul kaksikhambal hoiduvad need ühele poole ja on eriti tipus sirpjalt kõverdunud (sambla tipp meenutab kihva või kulli küünt). HARILIK KARUSAMMAL (käolina) on suurim karusammaldest, tema varred võivad kasvada kuni 40 cm pikkusteks. Varre alumine osa on pruun ja lehitu, ülemisele osale kinnituvad jäigad tumerohelised lehed. Lehetipus on pruunikas ohe. Märja 25
väikestele lastele ja igapäevaseks teeks ei soovitata. Eestikeelne nimetus on Harlik iisop Ladinakeelne nimetus on Hyssopus officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas 30-60 cm kõrgune põõsasjas taim, alusel puitunud ja tihedalt lehistunud vartega taim. Taime teevad väga väärtuslikuks temas sisalduvad eeterlikud õlid, park- ja mõruained. VARS tihedalt lehistunud, alusel puitunud, poolpõõsas LEHT kitsad lantsetjad (süstjad teravaservalised), asuvad männastega varre ümber, neis on arvukalt õlinäärmeid. ÕIS 1 cm pikkune, tihedatesse tähkõisikutesse koondunud, meelõhnaline, meelitavad kogu suve jooksul meelitavad ligi mesilasi ja kimalasi. Õitseb juuli september. SEEMNED viljaks pähklike Ajalugu Iisop kasvab looduslikult Lõuna-Euroopas ja laiadel aladel Aasias. Antiseptilise toime tõttu kasutati teda juba antiikajal keha puhastamiseks, tema desinfitseerivat mõju
Haljastuses olulist tähtsust ei oma, kuigi võiks kasutada kiviktaimlates jm. koos teiste kääbuskasvuliste liikide ja sortidega (pajud, rododendronid, jm.). 26. Perekond lepp ja perekond valgepöök Perekond lepp (Alnus Mill.) Alnusteks nimetasid leppasid vanarooma kirjanikud Plinius, Vetruvius jt. Perekonda kuuluvad ühekojalised, tuultolmlejad, heitlehised puud ja põõsad. Pungad vahelduvalt, rootsulised või rootsutud, lehed on saagja servaga lihtlehed, ovaalsed kuni lantsetjad abilehed varisevad varakult. Õied ühesugulised, isasurvad 3-9 kaupa võrsete tippudes, emasõied peajates õisikutes, 3-10 kaupa, kinnirudes kas õieraagudele või olles peaaegu istuvad, arenedes viljaurvad puituvad ja muutuvad mustjaspruuniks. Enamus liike õitsevad kevadel enne lehtimist, tuultolmlejad. Emasurbade sarnasuse tõttu okaspuude käbidega kutsub rahvasuu neid lepakäbideks. Viljaurvad jäävad puudele veel mõneks ajaks
Massiliselt saadakse neid meristeempaljunduslaborites. Sordisireli pistikutele juurte allaajamine nõuab erimenetlusi ja tulemus on ikkagi nigel. 27 HARILIK LIGUSTER Iseloomustus Harilik liguster (Ligustrum vulgare) (joonis 7) on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas. Võrsed hallikaspruunid valkjate lõvedega ja ligihoiduvate vastakute pungadega. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad, teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega, harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Joonis 7. Harilik liguster (Ligustrum vulgare) 28 (http://www.skolka-kojice.ic.cz/Fotogalerie.htm)
enne talve puituda ja need külmuvad. Hariliku kuldvihma puhul lõigatakse peale õitsemist välja õitsenud oksad ja harvendatakse, kuid ei kärbita (Hortes. Tagasilõikamine). 25. Ligustrum vulgare - harilik liguster 25.1 Iseloomustus Harilik liguster (ladina k. Ligustrum vulgare) on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas. Koor on hallikaspruun, valkjate lõvedega. Pungad võrse ligi hoiduvad, munajad. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad, teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega, harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Õitseb pärast täielikku lehtimist (juunis, juulis). Õied väikesed, valged, lõhnavad, umbes 6-8 cm pikkustes pööristes. Viljad
Sellist noorendamist võib teha sellistel põõsastel, mis kasvatavad piisavalt uusi võrseid. HARILIK LIGUSTER (Ligustrum vulgare) Joonis 22. Harilik liguster. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/99/Hecke_Liguster_hc.JPG Iseloomustus Harilik liguster on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas.Koor on hallikaspruun, valkjate lõvedega. Pungad võrse ligi hoiduvad, munajad. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad, teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega, harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Õitseb pärast täielikku lehtimist (juunis, juulis). Õied väikesed, valged, lõhnavad, umbes 6-8 cm pikkustes pööristes.
annaabi.ee 
