tikutaja, kiivitaja, rukkirääk, rohunepp, tutkas, soo-loorkull, roo-loorkull ja paljud ujupardid. · Iseloomulikke pesitsejaid on kokku umbkaudu 30 liiki. · Lamminiidud on paljude lindude jaoks rändeaegseks toitumiskohaks. · Suurvee ajal võib üleujutatud luhtadel kohata arvukalt erinevaid pardiliike, väikeluiki, raba- ja suur-laukhanesid. · Suurvee alanedes tulevad siia toituma valge-toonekurg, must-toonekurg, sookurg, konnakotkad. Inimmõju · Inimmõju lamminiitudel on läbi sajandite seisnud puude ja põõsaste raiumises ning heinategemises ja kohati ka karjatamises. · Lamminiitude omapäraks on mulla viljakuse püsimine hoolimata sellest, et heinaga pidevalt toitaineid välja viidakse. Kaitse · Lamminiidud on reeglina tekkinud inimese majandustegevuse tulemusena, siis on ka nende püsimine ainu-võimalik pideva inimesepoolse majandustegevuse tulemusena. · Niitmise ja karjatamise lõppemisel saavad
kaitsealadel. 4. LAMMINIIDUD 4.1 Iseloomustus Lamminiidud on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on lamminiidud tekkinud inimtegevuse tulemusena niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimmõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnev toitainete ja muda juurdekanne ning liigniiskus) koostoimel on lamminiitudel kujunenud välja omapärased taime ja loomakooslused. 4.2 Inimmõju Inimmõju lamminiitudel on läbi sajandite seisnud puude ja põõsaste raiumises ning heinategemises ja kohati ka karjatamises. Lamminiitude omapäraks on mulla viljakuse püsimine hoolimata sellest, et heinaga pidevalt toitaineid välja viidi. Põhjustas mullaviljakuse püsimist üleujutuste ajal veega lamminiidule kantud muda sadestumine sinna
HARILIK HÄRJASILM Harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare) on korvõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. LEVIKUALA Kasvab peaaegu kõikidel rohumaadel, sageli massiliselt (kultuurrohumaadel ja viljapõldudel umbrohuna, kuid ka looduslikel puisniitudel, päris-, loo- ja lamminiitudel) LEVIKUALA Levinud laialdaselt Euroopas, kuid ka Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, Kesk- Aasias, tulnukana Jaapanis, Põhja- Ameerikas ning Uus-Meremaal. Kogu Eestis sage, kohati esineb massiliselt. KASUTUSALAD Kasutatakse laialt lõikelillena, harvem iluaedades püsilillepeenardel Omab erilist väärtust kaunite õite ja väga pika õitsemise aja tõttu, kasvukohatingimuste suhtes on vähenõudlik On tarvitatud ka ravimtaimena
mitmekesise kooslusega elupaiku, kus on võimalus end soojendada ja jahti pidada. Harvemini kohtab teda ka veekogude kallastel. Talvituma suunduvad rästikud septembri teisel poolel või oktoobri alguses, elab muttide urgus, puude-põõsaste juurte sees olevates käigudes, heina- või kivikuhja all, turbasoodes, mis ei valgu vett täis, ja kaljupragudes Nastikud Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel. Oktoobrist märtsi- aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades. Arvan, et usse ei kohta enam metsades enam. Neil hakkab tulema talvitumise aeg ning väljas on jahe temeperatuur. (arvan) Järeldan, et metsas ei leidnud usse, sest nad lähevad juba vaikselt talveunne ning väljas oli madal temperatuur.(?)
perekonda kerahein. Vili: Ovaalne, kuni 3 mm pikkune helepruun teris. Terise ühel küljel on ribi, teisel vagu. Leht: Taimel on kuni 60 cm pikkused ja 8 -10 mm laiused lamedad või renjad lehed. Varre suunas tõmmatuna tunduvad need karedad. Vars: Varred on püstised või alusel tõusvad, ümbritsetud lapikute lehetuppedega. Paljunemine: Paljuneb seemnetega. Levik ja ohtrus: Looduslikult kasvab laialdaselt nii Euroopas kui Aasias. Kasvukoht: Levinud päris-, loo- ja lamminiitudel, ka puisniitudel. Koht ökosüsteemis: On toiduks paljudele taimtoidulistele loomadele. Kaitse: Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine: Kasvatatakse kultuurtaimena heina- ja karjamaadel, nii haljassöödaks kui ka kuivaks heinaks, tehakse ka siloks. Sobivam on värskena. Kasutatud kirjandus http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kerahein2.htm http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=547 http://www.dotnuvosprojektai.ee/category/seemned/paprastosios
et üleujutused pole pikaajalised ning pärast üleujutust taheneb muld kiiresti. Kasteheina koosluse rohustu on liigirikas ja kõrgekasvuline, paljude nitrofiilsete liikidega. Seal domineerivad taimed nagu suur kastehein, põldtimut ja harilik aruhein, sagedased on ka harilik orashein, kerahein, punane aruhein, aas-seahernes, aasristik, mets-harakputk, maajalg, köömen jt (Kukk 2004). Putukatest esineb lamminiitudel kiililisi, tirdilisi, mardikalisi, ühepäevikulisi, ehmestiivalisi ja kahetiivalisi. Nende elupaigad on tihedalt seotud veega. Kuivematel lamminiidualadel elab palju niitudele ja avamaastikele iseäralikke liike. Jõgede kaldavöönditel on mitmekesine mardikaliste fauna, kus võib kohata mitukümmend liiki jooksiklasi. Eesti punasesse raamatusse on kantud suurliblikad nagu teelehe-mosaiikliblikas ja mustlaik-apollo
Lamminiidud Lamminiidud on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on lamminiidud tekkinud inimtegevuse tulemusena - niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnev toitainete ja muda juurdekanne ning liigniiskus) koostoimel on lamminiitudel kujunenud välja omapärased taime- ja loomakooslused. Lamminiitudele on väga olulise tähtsusega üleujutuste ajal veega kaasatulevas mudas leiduvad toitained, mis aitavad neil säilitada pinnase kõrget toitainete sisaldust. (PKÜ, Lamminiidud) Lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest. Tuntumad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Kasari jt.) ääres. Enamasti on need niidud lagedad, harva esineb üksikuid puid ja põõsaid
võhumõõgad . ööviiulid. niidu-kuremõõgad. Võhumõõk ja ööviiul Linnuliigid Linnuliike on Soomaa rahvuspargi liiginimestikus 185. neist ligi 150 on kohatud Soomaal pesitsemas: rüütadele, väikekoovitajatele mudatildritele. Harudased linnud Haruldastest lindudest ja rangelt kaitstavatest linnuliikides elavad rahvuspargis: rabapüü, kaljukotkas, must toonekurg, suur- ja väike konnakotkas, niidurüdi rohunepp. Must toonekurg ja Rabapüü. Teised linnud Lamminiitudel peatuvad kevadiste üleujutuste ajal paljud läbirändavad veelinnud: laululuiged. Vanades märgades metsades, kus on rohkelt surnud ja surevat puitu, kopsivad: musträhn, hallpea-rähn, valgeselg-kirjurähn laanerähn laulavad väike-kärbsenäpid. Metsad on ka koduks kakkudele, kellest tavaliseim on händkakk. Imetajad Kaitsealal on kohatud 43 liiki imetajaid. põdra metskitse Metssiga ilvesele, hundile pruunkarule. Ilves ja Pruunkaru Väiksemad imetajad: Kümmekond väikeimetajat:
Silma ees asetseb ainult üks soomus, selle taga enamasti 3 või 4 silmatagust soomust. Toitumine Nastikud söövad põhiliselt konni, kärnkonni ja kalu. Nende menüüs on ka sisalikud ja hiired, vahel isegi mõni linnupoeg. Ta saab alla kugistada oma peast suuremaid saakloomi. Nastik sööb ainult elussaaki. Noored nastikud söövad kulleseid, vihmausse ja väikesi kalu. Elupaik Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid. Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse. Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel. Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada. Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all,
Kasvab soodes, järvedes, jõgedes, kraavides, tiikides, turbaaukudes. Moodustab sageli suuri kogumikke. Harilik vesikanep Ladinakeelne nimetus: Eupatorium cannabinum L. Rahvapärased nimetused: jooksjahein, kanepilill, oja-kollad, veeojarohi. Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda vesikanep. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,5...1 (1,5) m. Kasvab veekogude kallastel, kaldavõsastikes, kraavides, soostunud ja niisketel aladel, lamminiitudel, sageli lammi- ja lodumetsades, ka niisketes salumetsades või nende servadel. Paljuneb seemnetega. Paljundatakse ka puhma jagamise teel. Vars on püstine, tugev, ülemises osas harunenud, peenevaoline ja sageli lühikarvane, värvuselt roheline, mõnikord ka punakas. Kirpvähilised ja puudukilbilised Kirpvähilised Ladinakeelne nimetus: Hippomedon denticulatus. 5-15 mm pikkused. Lapik ja kõverdunud keha.
väikekoovitajatele ja mudatildritele. Haruldastest lindudest ja rangelt kaitstavatest linnuliikides elavad rahvuspargis rabapüü, kaljukotkas, must toonekurg, suur- ja väike konnakotkas, niidurüdi ja rohunepp. Rabaservades leidub metsise mängupaiku ja kevadeti kostab avarabalt tetrede kudrutamist. Soomaa taastatud luhtadel rääksuvad Euroopas järjest haruldasemaks jäävad rukkiräägud ja klõbistavad ohustatud rohunepid. Lamminiitudel peatuvad kevadiste üleujutuste ajal paljud läbirändavad veelinnud, teiste seas ka väike ja laululuiged. Vanades märgades metsades, kus on rohkelt surnud ja surevat puitu, kopsivad musträhn, hallpea-rähn, valgeselg-kirjurähn ja laanerähn ning laulavad väike- kärbsenäpid. Metsad on ka koduks kakkudele, kellest tavaliseim on händkakk. Kaitsealal on kohatud 44 liiki imetajaid. Soomaa rahvuspargi mitmekesised maastikud pakuvad sobivaid
soomust (postocularia). Nastik elab kogu Euroopas (välja arvatud kõige põhjapoolsemad alad) ja Aasias kuni Mongooliani, samuti Põhja-Aafrikas. Ta on ainus roomaja rästiku kõrval, kelle leviala ulatub põhjapolaarjooneni. Eestis on ta levinud rohkem Lõuna- ja Lääne-Eestis, saartel ja rannikul kuni Pirita jõeni. Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid, nagu näiteks Natrix maura ja veenastik. Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele. Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse. Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel. Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada.
Viimane külv võiks olla septembris, et juba järgmise aasta märtsis saaks teda taas koristada. Seemned vajavad idanemiseks valgust ning seetõttu tuleks nad vaid kergelt mullaga katta. Hapu oblikas: Hapu oblikas (Rumex acetosa) on mitmeaastane kahekojaline rohttaim tatraliste sugukonnast oblika perekonnast. Taim levib peaaegu kogu Euroopas ja Aasias ning laialdaselt Põhja- Ameerikas ja Gröönimaal. Kasvab päris- ja looniitudel, kuid ka ranna- ja lamminiitudel, teeservadel, põõsastikes. Taim tahab niisket ja jahedat pinnast. Teeb isekülvi ning võib muutuda umbrohuks. Taime lehti kasutatakse köögiviljana, mistõttu teda kasvatatakse ka kultuurtaimena. Lehed sisaldavad rikkalikult oblikhapet, mitmeid soolasid ning vitamiine A ja C. On kasutatud ravimtaimena. Juured sisaldavad parkaineid ning neist saadakse punast värvi. Vahel muutub niitudel ja põldudel raskesti hävitatavaks umbrohuks. Kui taime on loomade toidus liiga palju,
pesitsevatele rüütadele, väikekoovitajatele ja mudatildritele. Haruldastest lindudest ja rangelt kaitstavatest linnuliikides elavad rahvuspargis rabapüü, kaljukotkas, must toonekurg, suur- ja väike konnakotkas, niidurüdi ja rohunepp. Rabaservades leidub metsise mängupaiku ja kevadeti kostab avarabalt tetrede kudrutamist. Soomaa taastatud luhtadel rääksuvad Euroopas järjest haruldasemaks jäävad rukkiräägud ja klõbistavad ohustatud rohunepid. Lamminiitudel peatuvad kevadiste üleujutuste ajal paljud läbirändavad veelinnud, teiste seas ka väike ja laululuiged. Vanades märgades metsades, kus on rohkelt surnud ja surevat puitu, kopsivad musträhn, hallpea- rähn, valgeselg-kirjurähn ja laanerähn ning laulavad väike-kärbsenäpid. Metsad on ka koduks kakkudele, kellest tavaliseim on händkakk. Kaitsealal on kohatud 43 liiki imetajaid. Soomaa rahvuspargi mitmekesised maastikud pakuvad
kaldavallide ja võsastike liikidest. Kohati on ka madalsoo liike ning hiljem lisandunud aruniitude liike. Luhtadele on iseloomulik märjemate kasvukohtade liikide esinemine suhteliselt kuivalembeliste liikide koosluses, mida soosib üleujutusreziim ja mullas kauem säiliv niiskusvaru. Samas võib ka niiskuslembeste liikide hulgas leida ka kuivemate kasvukohtade taimi. Luhaniitudel kasvab tarna, aruheina, kaseheina, maarjaheina jt. Jõe rahulikes sootides leidub vesiroose, lamminiitudel õitseb kevadeti kullerkupp. Vesiroos 6 Majandustegevus Võhandu jõe peal korraldatakse kanuumatke. Jõe ürgsem ja huvitavam osa Leevi veskipaisust Reo sillani on võetud looduskaitse alla. Kaitseala on 12 km pikk ja hõlmab mõlemast kaldast 300 m maastikku. Looduskaitseala eesmärk on säilitada ürgorgu maastikulises tervikus ja kaitsta devoni liivakivi paljandeid.
deltaaladel. Lamminiitude taimestikku iseloomustavad erinevad jõega paralleelselt kulgevad ning luha kõrgusest ja üleujutuste ulatusest sõltuvad vööndid. Jõest kaugemal, kuhu tulvaveed jõuavad harva, domineerib kuiva lamminiidu kasvukohatüüp, mis on üsna liigirikas ja kus on enamuses niidutaimed. Mida jõele lähemale, seda niiskemaks muutub maa ja kõrgemaks taimestik. Jõele lähemal niisketes tingimustes domineerivad suuremad tarnad ning maa võib olla isegi soostunud. Ka lamminiitudel on vähese majandamise tõttu hakanud vohama roostikud. Lamminiitude taimestik on teiste pärandkooslustega võrreldes palju tootlikum.Taimed on peamiselt hüdrofiilsed ja valgusnõudlikud. Olenevalt pinnamoest kasvavad seal mitmed sootaimed või hoopis kuivade kasvukohtade liigid. Lamminiidud on ainus kasvukoht sellise Eestis haruldase taime jaoks nagu pehme koeratubakas ning üks peamisi kasvukohti samuti haruldase hariliku kobarpea ja emaputke jaoks
· kehapikkus on 5...7 cm muudab ta rohu, kõdunevate · Eestis on levinud kõikjal lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks · elutseb kuivemates elupaikades kui rohukonn · kudu ja kullesed on tundlikud · teda leidub eeskätt lehtmetsades, saastatusele ja hukkuvad juba jõgede-äärsetel lamminiitudel, mistahes reostusega veekogudes rannaniitudel, soode servaaladel. · veedab maismaal suurema osa oma elust, talvituvad maismaal - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne · talvituvad üksikult · võivad tegutseda nii päeval kui öösel, kuid on aktiivsemad õhtuti · päevaks varjuvad ka niiskematesse paikadesse - mahalangenud puude alla, kändudesse jne KIIL Odonata · tiibade ja keha mõõtmeid
2. sünökoloogias koosluse (ökosüsteemi) muutumine mõne aasta kuni kümnete aastate jooksul. Muutub eelkõige liikide (isegi dominantide) arvukus, koosluse üldine koosseis jääb endiseks. F-e põhjustavad koosluse (ökosüsteemi) sisemised regulatsioonimehhanismid (nt. paljunemistsüklid, seemneaastad) ja keskkonnatingimuste pisimuutused (eelkõige ilmastikumuutused). Eesti looduses ilmnevad f-d eriti lamminiitudel (olenevalt üleujutuse kestusest eri aastail). 94. Kahjustamine kahju tekitamine (nt vesi kahjustas orasepõllu) 95. Dominant mingis koosluse organismirühmas ülekaalus olev ja selle aineringes tähtsaim liik. Taimekoosluse d-d leitakse katvuse või biomassi järgi, harilikult rinnete kaupa eraldi. Peamise rinde dominanti nimetatakse edifikaatoriks.
1)demökoloogias populatsiooni arvukuse järsk aastane muutumine 2)sünökoloogias koosluse muutumine mõne aasta kuni kümnete aastate jooksul. Muutub eelkõike liikide arvukus, koosluse üldine koosseis jääb samaks. Fluktuatsioone põhjustavad koosluse sisemised regulatsioonimehhanismid (paljunemistsüklid, seemneaastad) ja keskkonnatingimuste pisimuutused (eelkõige ilmastik). Eesti looduses ilmnevad f-d eriti lamminiitudel. 97. Kahjustamine täielik biotsönoosi koostise ja struktuuri rikkumine väliste faktorite mõjul. 98. Dominant mingis koosluse organismirühmas ülekaalus olev ja selle aineringes tähtsaim liik. 99. Koaktsiad organismide vastastikused suhted 100. Konkurents isendite negatiivne koaktsioon, ilmneb juhul, kui nad kasutavad üht väikest ressurssi. Nt eluruumi- ja toidukonkurents. Võib olla liigisisene või liikidevaheline 101
· Kehamõõtmed Kehapikkus on 5...7 cm. · Levik Eestis ja maailmas Rabakonna levila ulatub Kirde-Prantsusmaast, Belgiast, Taanist ja Hollandist Jenissei jõeni. Levila põhjapiir läbib Lõuna-Rootsit, Soomet ja Karjalat. Eestis on levinud kõikjal. · Arvukus On hajusalt levinud, kuid paiguti võib olla arvukas. · Elupaik ja -viis Rabakonn elutseb kuivemates elupaikades kui rohukonn. Teda leidub eeskätt lehtmetsades, jõgede-äärsetel lamminiitudel, rannaniitudel, soode servaaladel. Veedab maismaal suurema osa oma elust, talvituvad maismaal - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne. Talvituvad üksikult. Talvituma siirduvad septembris. Võivad tegutseda nii päeval kui öösel, kuid on aktiivsemad õhtuti. Päevaks varjuvad ka niiskematesse paikadesse - mahalangenud puude alla, kändudesse jne. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. · Toitumine
tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada. Kasvukoha nõuded: Neil ei ole erilis nõudmisi, kasvavad nii kuivadel kui niisketel pärisniitudel, puisniitudel, loo- ja lamminiitudel, hõredates loometsades, võsastikes, parkides, tee- ja põlluservadel. Kasutamine haljastuses: pinnakattes ja kiviktaimlates. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kortsl2.htm 1.2 Ülane (Anemone) Konkreetne liik: hubei ülane (Anemone hupehensis) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 40-100 cm, laius 60-90 cm. Taime välislaadi kirjeldus: laiuv puhmas. Lehed: karmid ja krobelised, värvuselt tumerohelised.
oma peast suuremaid saakloomi. Nastik sööb ainult elussaaki. Noored nastikud söövad kulleseid, vihmausse ja väikesi kalu. Nastikud püüavad aktiivselt saaki hommikuti ja õhtuti, kasutates keelt ja ka Jacobsoni elundit.Saaklooma tunnevad nad ära põhiliselt liigutuste järgi. n ta levinud rohkem Lõuna- ja Lääne-Eestis, saartel ja rannikul kuni Pirita jõeni. Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid, nagu näiteks rästiknastik ja veenastik. Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele. 61 Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse. Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel. Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid
demökoloogias populatsiooni arvukuse järsk aastatine muutumine. 2. sünökoloogias koosluse (ökosüsteemi) muutumine mõne aasta kuni kümnete aastate jooksul. Muutub eelkõige liikide (isegi dominantide) arvukus, koosluse üldine koosseis jääb endiseks. F-e põhjustavad koosluse (ökosüsteemi) sisemised regulatsioonimehhanismid (nt. paljunemistsüklid, seemneaastad) ja keskkonnatingimuste pisimuutused (eelkõige ilmastikumuutused). Eesti looduses ilmnevad f-d eriti lamminiitudel (olenevalt üleujutuse kestusest eri aastail). Fotokeemiline udu Los Angelese sudu; sisaldab orgaanilisi peroksiide, mis tekivad pilvitu kuiva ilmaga fotokeemilistes reaktsioonides autode heitgaaside ja naftatööstuse heitainete süsivesinikest ja lämmastikoksiididest. Teke: päikesepaisteline päev+palju osooni+heitgaaside N = peroksüatsetüülnitraat (väga mürgine ühend). Fotoperiodism organismide reaktsiooni päeva ja öö pikkuse vahekorrale.
pikaks ajaks pärast veetaseme alanemist jões. Setete tõttu on lammid väga produktiivsed ja paljudes piirkondades, ka Eestis, on jõelamme kasutatud heinamaadena ja nii on kujunenud lamminiidud e. luhad. Looduslikult esinevad pärasvöötme jõelammidel enamasti lammimetsad, kus kasvavad tammed, saared, jalakad ja künnapuud. Lisaks taimedele pakuvad lammid hulgaliselt võimalusi ka suurele hulgale loomaliikidele, kellest Eesti lamminiitudel tuleks eriliselt markida linde, paljud neist on ka Euroopa mastaabis väga haruldased. Sood Sood kujunevad aladele, kuhu voolab kokku pinnavesi ümbritsevatelt aladelt või kus põhjavesi on maapinnale väga lahedal. Maapind on liigniiske või lausa vee all enamasti aastaringselt. Soid on väga mitmesuguseid alates soometsadest kuni roostikeni. Suured soometsad esinevad näiteks Floridas, kus kasvavad ka omapäraste hingamisjuurtega sooküpressid
1. demökoloogias populatsiooni arvukuse järsk aastatine muutumine. 2. sünökoloogias koosluse (ökosüsteemi) muutumine mõne aasta kuni kümnete aastate jooksul. Muutub eelkõige liikide (isegi dominantide) arvukus, koosluse üldine koosseis jääb endiseks. F-e põhjustavad koosluse (ökosüsteemi) sisemised regulatsioonimehhanismid (nt. paljunemistsüklid, seemneaastad) ja keskkonnatingimuste pisimuutused (eelkõige ilmastikumuutused). Eesti looduses ilmnevad f-d eriti lamminiitudel (olenevalt üleujutuse kestusest eri aastail). Fluktuatsioonide põhjusteks võivad olla ilma muutus, konsumentide muutus, inimtegevus. Konvergents sarnaste tunnuste kujunemine päritolult kaugete organismide evolutsioonis. Darvinism peab konvergentsi põhjuseks loodusliku valiku tõttu toimuvat kohastumist sarnaste elutingimustega. Divergents e. lahknemine organismide tunnuste lahknemine, evolutsiooniline mitmekesistumine, mille tulemusena tekivad uued rassid, liigid, perekonnad jt
annaabi.ee 
