Läänerindel muutuseta (14)

Sõda ja noored
See raamat räägib verinoortest meestest, nagu mina, kes otse koolipingist oma õpetaja algatusel ja hilisema kambavaimu mõjutusel vabatahtlikena Esimesse maailmasõtta läksid. Seal oma ekisteerimise eest võitlesid, tappsid ning surid. Neid mehehakatisi kes läksid sinna põrgu koldesse oli seitse :
Tjaden,Kat, Albert ,Paul, Kemmerich , Behm, Müller. Need noored inimesed ja väga paljud teisedki, läbi terve inimajaloo, kes sõtta tiritud, on paratamatus , kuna sõda on ohvriterohke ja meesoost inimesi kes on vähegi võimelised püssi kandma, viikase alati nn kahurilihaks. Nagu muistses Eesti vabadussõjas ütles Läti Hendrik, et eestlased võitlevad niikaua , kuni nel on kasvõi üks põlvepikkune poisike.
Need 7 noort kes koolipingist läksid sõtta teadmatta mis neid ees ootab, treenisid väljaõppel aind kuuldes kauget rinde kõminat. Olles veel vabad ja rikkumatta. Sealt kohe eesliinile saadetuna, ilma mingi erilise kogemuseta oli see hirmus ja hinge purustav . Nad muutusid seal loomadeks kes tegutsesid instinktide toel kartes aga samas hüljates hirmu. Poleks nad olnud sõbrad ja koos oleks see neid murdnud ning viinud nad hulluseni. Varsti said nad tundma sõja peensusi, kuulma mürsu tulekut ja selle ohtlikust . Varjuma ning oskasid end välja lülitada nendest kogemustest ja õudustest mis seal toimus, et mitte väsitada ja süüa oma hinge nendega. Sest seal oli palju rohkem tähtsamat millest mõelda et, end elus hoida. Nad muutusid valvsaks ja ükskõikseks sest see mis seal oli on paratamatus ja sinna ei saa midagi ette võtta. Kui nad selle saavutiasid võis neid lugeda vanaks ja kogenenud oliaks, sest nad olid allutatud ja ükskõiksed.
Seda muutust on väga hea jälgida teose peategelasest, kuidas tema iseloom, mõttemaailm ning tunded muutusid koos sõjaga. Tema entusiasmi mutumine algul hirmuks ja siis ükskõiksuseks. Tema sõprade surm ja sellega kaasnevate tunnete allasurumine ning paratamatuse tõus. Vahepeal olles rindest eemal, nende tunnete esile kerkimine ja enda vaenlase vastu kajhutunde tekkimine. Ta sai aru, et nemad on samasugused inimesed nagu tema. Olles aga tagasi rindel tappis neid ilma vähimagi kõhklusetta. Minnes puhkusele tagasi tavaliste inimeste juurde. Tundis ta seal ennast täiesti võõrana ja erakuna teades, et nemad ei tea elust ega surmast midagi vaid ainult rääkides sellest oma ilusas ja rikkumatta lillelises maailmas. Vaadates kuidas nad toimetavad, isegi see rahulik ja ilus loodus tema ümber ning need vanad head mälestused kunagisest elust.See tülgastas teda ning saades ka aru, et ta ei ole enam inimene ega saagi enam kunagi selleks. Sellepärast suri ta rahul olu näol, et lõpuks on ta täiesti vaba.
Nende ainukeseks mõtete hajutajaks mida igal võimalikul vabal hetkel mängiti, ka vaenlase tule all olles, oli kaardimäng. Too oli ainuke meelelahutus mida sõdimise ja toidu nautimise vahel teha sai.
Söök oli seal üldse ainuke inimlik hüve mida hoiti nagu oma elu. Kuna seda rindel ei olnud palju ja tihti tuli nälga taluda siis kui seda oli siis nauditi seda igal ampsul. Rindel olid ka suureks probleemis rotid kes kippusid toidu kallale. Nad kasutasid kõikvõimalikke viise selle säilitamiseks mis aga tulemusi ei andnud. Seejärel otsustati nende raasukeste säilitamiseks natuke ohverdada ja need veel suuremad vaenlased kui prantslased tappa, mis läks neil õnneks. Olles rindest eemal siis nad varastasid seda niipalju kui vähegi sai. Hea näide söögi tähtsusest oli see, et kui nad kartuli pankooke tegid ise olles tugeva suurtükitule all siis see viimane kook oli ka tähtis valmis teha. Mis siis, et koht võis iga sekund täistabamuse saada ning kilde lendas igast aknast ja uksest sisse. Seetõttu tuli süüa niipalju kui vähegi sai ja nii hästi kui vähegi võimalik, sest järgmine hetk võid sa olla juba surnud. Isegi surmanuhtluse saanud vangile antakse tema enda soovi järgi viimne söömaaeg. Ja see näitabki mida tähendab toit inimesele.
Sammuti mängisid suurt rolli suhted nii ülemustega kui ka üksteisega. Ülemustega oli muidugi hoopis teine lugu nagu seda alati on. Tagalas oli asi karm, nad olid ülemuse nukud ning said kõvat vatti ja piina. Nii vaimselt kui füüsiliselt. See muidugi oli neile viha ja ängi tekitav aga siiski pärast tagasi mõeldes vajalik. Rindel oli aga asi hoopis teine sest seal käis sõda ja ei olnud aega ülemuse võimutsemiseks. Seal oli ülemus nagu kõik teisedki ning võideldi ja surdi koos. Omavahel oldi koguaeg sõbrad, aidati teineteist jagati head ja paremat sest rinde koledustest oli küll ja rohkemgi veel, et veel omavahel oleks vaja pingeid kruvida. Pealegi olid selleks ülemused, kes neid rahu ei jätnud väljaspool rinnet . Mis maksis Himmelstossile pärast valusalt kätte, kui ta enne noorte rindele minekut nede käest peksa sai.
Nende noorte elu sõjas koosneski lõpututes kaevikus istumistes ja rindel edasi tagasi jooksmises. Inimeste tapmises ja omade surma nägemises. See kõik õudus rikkus ära nende inimlikkuse ja muutis nad täiesti erinevaks eelmistest ja tulevatest põlvedest, kes sõja jubedusi ei tunne.
Seda sõda kogenud põlvkonda nimetati õigusega „kadunud põlvkonnaks“, sest kes rindel ei surnud, suri ikkagi hingeliselt, mis on veel valusam surm. Mina arvan, et see väide on 100% õige sest see lihtsalt oli nii ja see jutt just sellest rääkis, kui sa rindel ei sure , oled sa inimesena kadunud.
Laste ja noorte osalemine sõdades on täpselt sama, mis minu arvamus sõjast, et see on väga taunitav ja julm, aga paratamatus inimese loomuse juures. inimene on nagu loom aga lolli loomuse ja mõistusega.