Sõda
ja noored
Teos
„Läänerindel muutusteta“ räägib verinoortest
poisihakatistest, kes otse koolipingist oma õpetaja algatusel ja
hilisema kambavaimu mõjutusel vabatahtlikena Esimesse maailmasõtta
läksid ning seal oma eksisteerimise eest võitlesid, tapsid ja
surid.
Need seitse noort- Paul, Katczinsky, Tjaden, Albert, Kemmerich , Müller ja
Behm- läksid sõtta teadmata, mis neid ees ootab ning milliseks sõda
nad muudab. Neil puudus igasugune elukogemus, oli vaid koolitarkus,
millest rindel abi ei olnud. Kõik see, mis neile senini oli tähtis
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-04-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
50 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Merit Vislapu
Õppematerjali autor
Läänerindel muutusteta. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud - ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus..." (E. M. Remarque' "Läänerindel muutusteta") Sõda, see on õõva tekitav sündmus, mis jätab paljud ilma isadest-emadest või naisest-mehest. Palju hukkunuid ja õnnetuid, leinavaid perekondi pole sugugi harv nähtus. Ühiskonnas on sõda justkui nagu loomulikuks saanud. Kui hukkub 5000 inimest, ei peeta seda suurt millekski, sest võrreldes 6 miljardiga, pole see ju teab mis suur arv. Inimelu muutub sõjas väärtusetuks, üksainus surm justkui ei tähendakski midagi
Inimene ja sõda "Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutusteta. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud - ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus..." (E. M. Remarque' "Läänerindel muutusteta") Sõda, see on õõva tekitav sündmus, mis jätab paljud ilma isadest-emadest või naisest-mehest. Palju hukkunuid ja õnnetuid, leinavaid perekondi pole sugugi harv nähtus. Ühiskonnas on sõda justkui nagu loomulikuks saanud. Kui hukkub 5000 inimest, ei peeta seda suurt millekski, sest võrreldes 6 miljardiga, pole see ju teab mis suur arv. Inimelu muutub sõjas väärtusetuks, üksainus surm justkui ei tähendakski midagi.
Sõda ja noored See raamat räägib verinoortest meestest, nagu mina, kes otse koolipingist oma õpetaja algatusel ja hilisema kambavaimu mõjutusel vabatahtlikena Esimesse maailmasõtta läksid. Seal oma ekisteerimise eest võitlesid, tappsid ning surid. Neid mehehakatisi kes läksid sinna põrgu koldesse oli seitse: Tjaden,Kat,Albert,Paul, Kemmerich, Behm, Müller. Need noored inimesed ja väga paljud teisedki, läbi terve inimajaloo, kes sõtta tiritud, on paratamatus, kuna sõda on ohvriterohke ja meesoost inimesi kes on vähegi võimelised püssi kandma, viikase alati nn kahurilihaks. Nagu muistses Eesti vabadussõjas ütles Läti Hendrik, et eestlased võitlevad niikaua, kuni nel on kasvõi üks põlvepikkune poisike. Need 7 noort kes koolipingist läksid sõtta teadmatta mis neid ees ootab, treenisid väljaõppel aind kuuldes kauget rinde kõminat
Kemmerich on raskelt vigastatud. Ta küll üritab vigastatut lohutada, kuigi ta teab, et sõber sureb. Teine klassikaaslane Müller ilmub ka palatisse. Müller tahab saada vigastatu saapaid endale. Kui ta sõber ära suri, siis Müller saigi ta saapad endale. Koolipoistel polnud mingeid elukogemusi ega ka sõjalist väjaõpet, oli vaid koolitarkus, millest rindel loomulikult ei piisanud. Nende päevad kulgesid sõites rinde ja tagala vahet. Sõda muutis noorte väärtushinnanguid. Nad väärtustasid rohkem enda elu ja sõpru. Sõprus oli see, mis hoidis Kat ´i (Pauli parim sõber) ja Pauli ning teisi klassikaaslasi koos ja elus. Kõik see, mis senini oli neile tundunud tähtis, muutus sõjaga tähtsusetuks. Kui Paul vahepeal puhkusele võis sõita, tundis ta, et tal ei ole enam peale sõdimise mingit eesmärki. Kui Paul oma kodu uksest sisse astub, näeb ta trepi peal oma õde. Õde jookseb tuppa ja ütleb oma emale, et Paul tuli koju.
Inimese tegelik pale avaldub kriisisituatsioonis. Sõda on relvastatud kokkupõrge kahe või enama osapoole vahel. Sõda jätab paljud ilma emadest-isadest, õdedest-vendadest ja tütardest-poegadest. Keemiarelvade ja kuulipildujate kasutuselevõtt on sõjapidamise teinud surmavaks ja julmemaks kui kunagi varem. Erich Maria Remarque kirjeldab oma romaanis ,,Läänerindel muutuseta" värvikalt igapäevaelu rindel, kus kaevikud on pideva suurtüki tule all. Lahinguväli on kaetud laipadega ning sõdurite elu ohustav mürkgaas ja snaiprid. Sõda mõjutab inimesi ja inimsuhteid väga palju.
Erich Maria Remarque ,,Läänerindel muutuseta" 1. Tegevus leiab aset Esimese maailmasõja aastatel, kui sõda oli juba mõnda aega aset leidnud: 1916-1918. Peamiselt on tegevuspaigaks rindetsoon Belgia/Prantsusmaa kandis, Langemarki ja Bixschoote vahel. 2. Teose peategelaseks on noormees Paul Bäumer, kes tiriti sõjategevusse otse koolipingist. Raamatu alguseks on ta juba küllaltki kogenud sõjamees ta on õppinud maha suruma oma tunded ning võitlema külmavereliselt. Hoolimata eesliinidel toimuvaist sõjakoledustest, ilmneb temas inimlikkus tagalas viibides. Ta hoolib oma
Autor kirjeldab sõjaõudusi läbi noore Paul Bäumeri silmade. Kasarm, Heidelager, õppekursused, kus õpetatakse poistele seda, mida sõjas vaja teada, Himmelstossi-poolsete liialdustega. Rindejoon - palju surma, meeleheidet, kaotusi. Tagala, kus püütakse hetkeks unustada lahinguväli, puhata ja tunda end inimesena. Puhkus kodus võõristustunne. Katoliiklik hospidal nunnadest põetajad, haavatud, invaliidid, surijad. 3.Teose sündmustik kavapunktidena 1. Kasarm enne rindelminekut. Noored, äsja koolipingist tulnud poisid, kes pakkusid end vabatahtlikku sõjaväeteenistusse õpetaja Kantoreki isamaalistest kõnedest mõjutatuina. Veel enne päris rindele jõudmist saavad nad õppelaagris Himmelstossi käe all tunda, et sõjavägi on hoopis midagi muud, mis nad koolis on õppinud tähtsaks pidama. (,,Esimene turmtuli näitas meile kätte meie eksituse ja selle all varises kokku see maailmavaade, mida nad meile olid õpetanud. Sel ajal kui nad veel kirjutasid ja kõnesid
muud), naistele valimisõiguse andmine)). Kindlasti andis naistele iseseisuvust juurde ka I. maailmasõda. Rääkides I. maailmasõjast, siis oli ka paljude kirjanike maailmavaatelise murrangu põhjuseks I. maailmasõda ning viimane pani aluse ka uuele žanrile, nn sõjaromaanile, mida võib nimetada ka sõjavastaseks romaaniks. Pärast I. maailmasõda sündis ka nn kadunud põlvkonna mõiste, mille moodustasid need noored mehed, kes läksid sõtta väga noorena ning kelle kasvatas meheks sõda. Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed, oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed – ma usun, me oleme kadunud. Tuntumad kadunud põlvkonna esindajad ongi Hemingway ja Remarque. Kirjanduses katsetati piiride murdmist, poeetikas näiteks vabavärssi, kasutati ka meetodeid, kus ühte raamatut kirjutasid mitmed autorid. Ajalugu seati
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid