50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2015-01-26
Kuupäev, millal dokument üles laeti
40 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kennutz
Õppematerjali autor
Inimene suhtleb kogu oma isiksusega, kogu oma olemusega. Suhtlemine jaguneb kaheks liigiks: 1) vahetu suhtlemine, mille käigus üks inimene annab teavet teis(t)ele inimes(t)ele; 2) kaudne suhtlemine massi-teabevahendite - raadio, televisiooni ja ajakirjanduse - kaudu. Lisaks on olemas veel vahendatud suhtlemine, kus kasutatakse mitmesuguseid tehnilisi abivahendeid, nagu telefon, raadio, aga ka kolmandaid isikuid, nagu näiteks tõlki, advokaati. Suhtlemise kõige tähtsam vahend on keel, kui teatud märgisüsteem. Suhtlemine ei ole aga ainult sõnaline väljendus. Väga palju loevad suhtlemise juures sinu kehakeel ja hääle kõla. Albert Mehrabiani andmeil võib sõnumi mõju jaotuda järgnevalt: 7% - verbaalne (sõnad) 38% - vokaalne (hääle valjus, toon, rütm jne) 55% - kehakeel (põhiliselt näoilme) Mitteverbaalse suhtlemise võib jagada kaheks: 1. liigutused: näoilme, zestid, kehahoiak 2
iseärasusi, seostada õpitu tulevase erialase tegevuse vajadustega. Seostub teistest ainetest sotsioloogia, juhtimispsühholoogia, ka filosoofiaga. Gümnaasiumis õpitust toetub psühholoogiaalastele teadmistele ja perekonnaõpetusele. Suhtlemise definitsioon Käesolevas kursuses defineeritakse suhtlemist kui inimestevahelist infovahetusprotsessi, mille käigus toimub partnerite vastastikune tajumine, vastastikune mõjutamine ja suhete loomine. Lisaks eeltoodule esineb ka teisi suhtlemise määratlusi sõltuvalt sellest, milliseid aspekte inimese käitumises tähtsustatakse. Kursuses pöörame peatähelepanu suhtlemise järgmistele allstruktuuridele: 1) teabevahetus ehk kommunikatsioon 2) sotsiaalne pertseptsioon- suhtlejate vastastikune tajumine, tunnetamine, tundmaõppimine, mõistmine ja hindamine 3) sotsiaalne interaktsioon- suhtlejate vastastikune mõjutamine, partneri üle kontrolli
Gümnaasiumis õpitust toetub psühholoogiaalastele teadmistele ja perekonnaõpetusele. Suhtlemise definitsioon Käesolevas kursuses defineeritakse suhtlemist kui inimestevahelist infovahetusprotsessi, mille käigus toimub partnerite vastastikune tajumine, vastastikune mõjutamine ja suhete loomine. Lisaks eeltoodule esineb ka teisi suhtlemise määratlusi sõltuvalt sellest, milliseid aspekte inimese käitumises tähtsustatakse. Kursuses pöörame peatähelepanu suhtlemise järgmistele allstruktuuridele: 1) teabevahetus ehk kommunikatsioon 2) sotsiaalne pertseptsioon- suhtlejate vastastikune tajumine, tunnetamine, tundmaõppimine, mõistmine ja hindamine 3) sotsiaalne interaktsioon- suhtlejate vastastikune mõjutamine, partneri üle kontrolli kehtestamine ja initsiatiivi saavutamine, vastastikuse sõltuvuse ja koostöö probleemid 4) inimestevahelised sotsiaalsed suhted ja isiksuslikud seosed; suhtlemise
Viimaste koostoimel kujunevad välja suhtlemisvahendite kasutamise viisid, mida nimetatakse suhtlemisstiilideks. Suhtlemise avatus näitab, kuivõrd inimene ennast suhtlemises avab teistele. See väljendub selles, kui avatuna või suletuna teised teda tajuvad. Avatus võib olla kõrge või madal. Tagasiside märkamine näitab, kuivõrd inimene võtab arvesse partnerilt saadud teavet ja mõjutusi. Tagasisidet võib järelikult käsitleda ka suhtlemise kontrolli allikana. Tagasiside võib olla madal (nõrk) või tugev (kõrge) käitumise kontrolli mõjutaja. Kõrge tagasisidemärkamisega inimesed tunnetavad, mida neilt oodatakse, muudavad sageli stiili vastavalt kujunenud olukorrale ja on suhteliselt paindlikud. Madala tagasisidemärkamisega inimesed ei taju sageli norme, mida neilt oodatakse, ei muuda oma käitumist ning on suhteliselt madala enesehinnanguga. Erinevates
Poliitiku tüüpi inimene jõu- ehk võimuinimene. Peab tähtsaks võimu teiste üle ja tahab saavutada oma eesmärke teiste kaudu Religioosset tüüpi inimene huvikeskmeks on maailma kui terviku mõistmine ja irratsionaalsete nähtuste seletamine. 5. Suhtlemisstiilid. Minu domineerivaim suhtelmisstiil. H.W. Polsky iseloomustas inimestevahelise suhtlemise stiili kahe tunnuse abil: Avatus suhtelemises näitab, kuivõrd inimene ennast suhtlemises avab. See avaldub selles, millisel määral teised tajuvad inimest avatuna või suletuna. Avatus võib olla kõrge või madal. Kõrge eneseavamise puhul inimesed loobuvad neid piiravatest rollidest, normidest ja strateegiatest ega varja oma isiksuseomadusi
Suhtlemine on kahe või enama isiku ühis-tegevus, kus ühe partneri tegevuse edukus, sõltub suuremal või vähemal määral teiste edukusest. Põhitunnused: Suhtlemine on vältimatu, isegi siis, kui ei kõnelda sõnagi. Suhtlemine on sihipärane tegevus. Suhtlemisakt on pöördumatu. Suhtlemist mõjutab eetiline aspekt. Suhtlemises avaldub nii tahtelisus kui impulsiivsus. Suhtlemisakt pole korratav. Tagada suhtlemise võimalikkus, Markeerida sotsiaalsete kohtumiste algus ja lõpp, Vältida tarbetu info kuhjumist, vältida mõistmist takistavat keerukat väljendusviisi, Vältida ühel ajal rääkimist. Suhtlemise probleemvaldkonnad Suhtlemise kommunikatiivsed funktsioonid: Teabevahetus e kommunikatsioon on vastastikune tajumine, tundmaõppimine, mõistmine ja hindamine; Sotsiaalne pertseptsioon partneri üle kontrolli kehtestamine, initsiatiivi
1. Millised olid klassikalise teadusliku koolkonna põhilised seisukohad ja kes olid koolkonna tuntumad esindajad? Teaduslik juhtimine (F. Taylor) –Töökoht peab olema ettevalmistatud, töötaja peab olema oskustega "Hawthorne´i" uurimused (E. Mayo) –väärtustab inimsuhteid. Edu alus-meeskonnatöö, grupitöö, suhtlemise tähtsus, sellest tulenevalt paranevad töötulemused. Ideaalne organisatsioon (M. Weber) – teoreetik, praktik, Preisi päritolu. Ratsionaliseeritud, standardiseeritud. On Kanti põhitõdedega. Seadus täitmiseks. Austus kõigi ametikohtade vahel. Ohio Ülikooli uuringud (liidristiilid) – liidristiilid, juhi käitumise stiilid. Autorikraatlik, demokraatlik, minnalaskev –passiivne (ei võta teravaid otsuseid vastu nt. omaniku käsutäitja.)
56. Eestvedamise mõiste. Eestvedamine on tegevuste ja käitumiste kogum, kus üks inimene mõjutab teisi mingi eesmärgi saavutamise nimel vabatahtlikult kaasa töötama (Üksvärav 2004). Eestvedamine on inimsuhete vorm kus üks inimene (liider) mõjutab ja suunab teiste inimeste käitumist (Mullins 1993). Eestvedamine on püüe ja võime mõjutada järgnejate tegevusi eesmärgi või eesmärkide saavutamiseks suhtlemise vahendusel (Vadi, 2001). 57. Juhi ja liidri erinevuse selgitus Juht tuleneb ametlikust org.-st, koos konkreetsete õiguste ja kohustustega org.-ni tegevuse ja eesmärkide ees. Liider võib olla kas ametlik või mitteametlik juht, kuid peab olema isik, kes kõige rohkem suudab mõjutada kaastöötajate tegevust. Liidritel on võrreldes teistega rohkem mõjuvõimu. JUHT - JUHATAJA (manager) - Teeb asju õigesti JUHT – LIIDER (leader) - Teeb õigeid asju
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid