vägivaldseid sündmusi. 1870.ndatel osales ta impressionistide näituselt ja sai suure kriitika osaliseks kuna tema maalides näis olevat rohkem moonutusi ja ruumikujutus tundus kohmakas. Sellest lähtuvalt naases ta kibestununa oma kodulinna, kus ta eksponeeris oma töid harva. Aegamööda eemaldus ta impressionismist. Ta tahtis ühendada impressionistliku vormikäsitluse klassikalisele kunstile omase vormikäsitlusega. Ta soovitas looduses nähtavaid vorme lähendada-silindrile, kuubile, koonusele jne. Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cezanne vundamendi tsentraalperspektiivilt ja pani alguse konstruktiivsele kunstitegemisele, mis vaatleb loodust üksnes toormaterjalina uue ehitise-pildi loomisel. Ta pidas süseelist lähenemist ebaoluliseks. Pilt oli visuaalne objekt ja selle vaimse tähenduse aluseks maaliline struktuur. Nende teoste motiivid on ülilihtsad- maastikud, natüürmordid, staatilised figuurid. 13
tasapinnaliseks ja siluetitaoliseks. Loobumine varjudest ja nähtava maailma värvivarjundite jäljendamisest võimaldas katta suuri osi pildi pinnast üheainsa, tihti puhta värvitooniga. PAUL CEZANNE (Suplevad naised, Sinine vaas) sündis Lõuna-Prantsusmaal, Aixi linnas. Ta alustas tumedate pastoossete piltidega, millel kujutati vägivaldseid sündmusi, aga sai kriitikute käest mõnitada. Ta läks kibestunult tagasi sünnilinna. Soovitas lähendada looduse vorme silindrile, kuubile, koonusele. Kujutas igat objekti nurga alt, kus selle vorm oleks võimalikult selge ja ilmekas (Egiptuse poos). Ei kasutanud tsentraalperspektiivi. Pildi vaimse tähenduse allikaks oli maaliline struktuur. Motiivid olid maastikud, natüürmordid, staatilised figuurid. 5. Tekkis uus kunst PUÄNTILLISM ja neoimp (uus). NeoIMP rajaja oli GEORGES SEURAT (Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel). Eesmärk oli jäljendada võimalikult tõetruult nähtava maailma värve
Oma töid õnnestus tal ainult harva eksponeerida. Aegamööda eemaldus Cezanne impressionismist, kuid jäi tunnustama selle mitemid saavutusi, eriti värvide ilu ja heledat valgusküllast koloriiti. Ta tahtis ühendada impressionistlikud värvid klassikalisele kunstile omase vormikindlusega. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile--silindrile, kuubile, koonusele. See on eriti märgatav Cezanne maalitud inmkehade kujul. Cezanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas. Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cezanne aluse tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist peetud endastmõistetavaks vahendiks ruumiillusiooni loomisel, aga ühtlasi pani aluse
Sellise eesmärgi saavutamiseks vähendas ta piltides tsentraalperspektiivi ja varjude kasutamist ,millega muutis ta kujutise peaaegu tasapinnaliseks ja siluetitaoliseks. Loobumine varjudest ja nähtava maailma värvivarjundite jäljendamisest võimaldas katta suuri osi pildi pinnast üheainsa, tihti puhta värvitooniga. 8. Suure osa oma maalidest valmisid Kopenhaagenis. 9. . E 10. Soovitas looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile silindrile, kuubile, koonsuele. 11. Ta hakkas kujutama igat objekti, sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm oleks võimalikult selge ja ilmekas (nagu Egiptuse poos). Lõhkus aluse tsentraalperspektiivilt, pani aluse konstrueerivale kunstitegemisele. 12. Teoste motiivid olid maastikud, natüürmordid, staatilised figuurid. Postimpressionistid II 1. Sõna neo neoimperssionismis tähendas uus. Nagu neo alati tähendab. 2. Punkt-kunst. 3
sügavusest loobuda, vaid kasutas selle edasiandmiseks värvidide omadusi: oranz, punane, kollane tükivad esile - sinised toonid viivad pildiosa kaugemale. Samuti ei pööranud ta tähelepanu perspektiivireeglitele ehk kõikide joonte suundumisele ühte punkti. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile – silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad egiptlased inimest). Henri de Toulouse-Lautrec Inimesi kujutades näitab Toulouse-Lautrec nende ühiskondllikku kuuluvust ja rõhutab nende omapäraseid jooni karikatuursuseni. 1892.
aastal nende esimesel näitusel sai ta kriitikutelt rohkem mõnitada kui teised. Tema piltidel näis olevat kohmakas ruumikujutis, millel esines palju moonutusi. Mõne aja pärast eemaldus Cezanne impressionismist, ta püüdis ühendada impressionistlikud värvid klassikalise vormikindlusega. Eelistas tumedate varjude asemel siiski selgete vormide loomist. Lähendas looduses leiduvaid vorme mõnele stereomeetrilisele põhivormile- koonusele, kuubile jne. Ta pidas võimalikuks mitmest vaatepunktist, et kujutada igat objekti sellisest küljest või nurgast, kus objekti vorm on piisavalt selge ja ilmekas. Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cezanne vundamendi tsentraalperspektiivist, millega lõhkus ta renessansi ajast Euroopa kunstis põhimõtted ruumiilu loomiseks. Ta pani aluse konstrueerivale kunsti tegemisele, mis vaatleb loodust üksnes toormaterjalina uue maali loomiseks. Tema töödeks on näiteks "Puuviljavaagen, klaas
3 Joonis 7.14 Suvaliselt koormatud detailis saab igas punktis määratleda (leida vastav asend materjali sees) ning mõtteliselt eraldada elementaarmõõtmetega kuubi (Joon. 7.15), mille kõikidel külgedel mõjub vaid normaalpinge (peapinge = tõmme või surve) ja nihkepinge puudub. Sellele kuubile saab kirjutada üldistatud Hooke'i seaduse. Pinguse peasihtides kuup Joonpinguse Hooke'i seadus 3 3 1 = 1
Oma töid õnnestus tal ainult harva eksponeerida. Aegamööda eemaldus Cezanne impressionismist, kuid jäi tunnustama selle mitemid saavutusi, eriti värvide ilu ja heledat valgusküllast koloriiti. Ta tahtis ühendada impressionistlikud värvid klassikalisele kunstile omase vormikindlusega. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile--silindrile, kuubile, koonusele. See on eriti märgatav Cezanne maalitud inmkehade kujul. Cezanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas. Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cezanne aluse tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist peetud endastmõistetavaks vahendiks ruumiillusiooni loomisel, aga ühtlasi pani
rühmakaaslased, sest tema piltide joonistuses näis olevat rohkem moonutusi ja ruumikujutus tundus kohmakas. Oma töid õnnestus tal ainult harva eksponeerida. Aegamööda eemaldus ta impressionismist, kuid jäi tunnustama selle mitmeid saavutusi, eriti värvide ilu ja heledat valgusküllast koloriiti. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile- silindrile, kuubile, koonusele. See oli eriti näha tema maalitud inimkehade puhul. 5) FOVISM JA EKSPRESSIONISM Foovid hülgasid niihästi impressionistide muljeid jäädvustava kunsti kui ka sümbolistide tagamõttetaotluse. Nened püüdeks oli väljendada kunstniku meeleolu, mi soli tekkinud mõne motiivi vaatlemisel. Seetõttu ei pidanud nad vajalikuks olla täpsed kõigis üksikasjus. Sageli olid värvid hoopis vastupidised looduses nägema harjunud värvidele.
peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile – silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad egiptlased inimest). Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cézanne vundamendi tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist peetud
Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile – silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad egiptlased inimest). Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cézanne vundamendi tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist
peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad egiptlased inimest). Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cézanne vundamendi tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist peetud
saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad egiptlased inimest). Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cézanne vundamendi tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa
Samu põhimõtteid rakendati ka teiste varakristlike kirikute interjööris, kust läbi valgmiku ja apsiidiseinas olevate akende tõstis eriti hästi esile kirikute rikkalikku mosaiikkaunistust. (Santa Maria Maggiore Roomas 432.-440., sammastel talastik, kassettlagi; Santa Sabina Roomas 422.-432., sambad ühendatud kaartega, sariklagi jt.). Varakristlikul perioodil Lähis Itta ehitatud kirikuhooned olid kompaktsemad, lähenesid tihti põhiplaanilt ruudule, põhimassilt olid lähedased kuubile, neil puudus aatriumõu, kaaristuna väljapoole avaneva narteksi kõrvale aga püstitati kaks torni. Mõningatel juhtudel ehitati lisaks peaapsiidile veel apsiidid ka kiriku põhja- ja lõunaküljele (seda võtet nim. trikonchos: Kristuse sündimise kirik Betlehemis, 5.saj.). Tsentraalehitiste tuntumaid näiteid on Santa Constanza mausoleum Roomas (4.saj.). Ümara põhiplaaniga ehituse kuplit kannavad siseruumi kaheks jaotavad 12 saledat
annaabi.ee 
