Kurjus Jan Gillou (0)

Kurjus
Jan Gillou
reaalkool – õpilased kuni üheksanda klassini
neljandikud - gümnaasiumi kõrgeim klass
nõukad - Nõukogu liikmed
laupäev-pühapäev - pidi istuma laupäeva ja pühapäeva arestis või tegema kohustuslikku tööd
Raamatu peategelaseks on 14-aastane Erik, kes elab koos ema, venna ja isaga, kes teda igapäevaselt peksis. Ta on pealtnäha täiesti tavaline nooruk, kes on spordis tugev ja õpib hästi, kuid oma viha elab ta välja kakeldes ja teisi koolikaaslaseid terroriseerides. Tal on oma kamp , kellega ta aeg-ajalt muusikapoest plaate varastas. Ühel päeval jäid nad varastamisega vahele ning kogu süü aeti Eriku kaela, mille tõttu ta visati koolist välja. Pärast seda ei julgenud Erik koju minna, kuna kartis isa käest veel rohkem peksa saada. Üllatuseks ootas Erikut kodus tema ema, kes oli leidnud Erikule uue kooli Stjärnsbergi linnas, mis oli mitmetunnise sõidu kaugusel kodust.
Kui Erik Stjärnsbergi jõudis, valdas teda rahulolu, ta lootis, et see on uus algus, kus ta ei pea enam kunagi vägivalda teiste peal kasutama, kuna ta kogu südamest jälestas seda. Prefekt Bernhard tutvustas talle tema uut kooli. Erik asus elama Kassiopeias, kus olid ainult reaalkooli õpilased. Tema toakaaslaseks sai Pierre , veidi tüsedam noormees, kes oli klassi priimus. See kõik tundus liiga hea, et olla tõsi, Eriku jaoks, ta tundis, et elu muutub aina paremaks. Kuid tegelikult ta eksis. Vägivald järgnes talle kõikjale. Erik oli endale lubanud, et uues koolis ei kakle ta enam kellegagi, ent ta siiski tegi seda.
Erik võeti vastu kooli ujumismeeskonda ja võis ükskõik mis ajal treenimas käia. Koolis toimusid võistlused, kus Erik jäi oma spordivõimekusega silma võimlemisõpetajale Tosse Bergile. Gümnasistid ja nõukad pidasid Erikut ninakaks. Söögilauas anti reaalkooliõpilastele naksakuid ehk löök lauanoaga vastu pealage ja ühepistelööke, milleks kasutati äädikakorki, mis oli otsast terav, vastu pealage nii, et tekkis auk. Viimase pidi kooliõde ühe pistega kokku õmblema.
Neljandikud ja nõukad kiusasid reaalkoolikaid, pannes neid jalanõusid puhastama ja ostma neile kioskist asju. Erik keeldus käsklustest ning hakkas neljandikele vastu, mis lõppes karistusega. Nõukatele ei tohtinud vastu hakata, karistuseks visatakse koolist välja.
Erik sattus Nõukogu ette, kuna keeldus neljandiku saapaid puhastamast. Karistuseks määrati talle palju lau- ja pühapäevasid, kus pidi tegema kohustuslikku tööd. Hiljem sattus ta koos Pierre’iga salasuitsetamise eest Nõukogu ette. Erik ei pidanud lugu Nõukogust ja pidas nende istumisi naeruväärseks.
Neljandikud kutsusid Eriku ruutu . Ruut oli plats söökla taga, kus sai arveid klaarida. Ruudus puudusid reeglid, kõiki võtteid võis kasutada. See oli üks koht, kus reaalkoolipoisid võisid neljandikele vastu hakata, neid karistamata. Sinna kutsuti alati üks reaalkoolipoiss. Üldjuhul peksti teda ruudus seni, kuni ta välja roomas. Kuid Erikuga oli teine lugu. Ta oskas kakelda ja teadis, kuidas oma vastast kartma panna. Erik andis kahele gümnasistile peksa nii, ükski teine neljandik ei julgenud teda enam ruutu kutsuda. Ta oli esimene reaalkoolipoiss, kes tegi kahele gümnasistile ruudus ära.
Stjärnsbergi koolil olid omad reeglid. Õpetajad ei teinud asjast välja ega sekkunud , õpilastel olid kehtestatud omad reeglid. Direktor sekkus asjasse ainult siis, kui olukord väljus kontrolli alt. Erik andis endast kõik, et teda välja ei visataks, kuna ta soovis ära teha küpsuseksami ja edasi minna Stockholmi gümnaasiumisse. Poiss pidi Stjärnsbergi koolis õppima kaks aastat. Ühikates korraldati ka haaranguid, kus gümnasistid tungisid tubadesse sisse, pöörasid need pahupidi ja läksid siis minema.
Vahepeal toimusid ujumisvõistlused, kus Erik osales ning võitis päris mitmetel aladel, nagu ta oli lubanud võimlemisõpetaja Tosse Bergile.
Eriku eeskujul hakkasid Pierre ja veel teised reaalkoolipoisid naksakutele vastu. Erik proovis kokku koguda võimalikult palju poisse , et hakata vastu naksakutele. Üks poiss, Johan S, ütles, et seda tuleb teha Laeka kaudu, ent see ei õnnestunud. Johan S kutsuti järgmisel päeval ruutu, kus Silverhielm ja Dahlen klobisid ta läbi. Pierre sai samuti ruudus peksa.
Ühel nädalavahetusel paluti Erikul lüüa maa sisse paar toigast, ta oli hämmeldunud, kui lihtsa ülesande ta sai ning rõõmustas, et saab ülejäänud aja teha omi asju. Kuid tol õhtul võttis Silverhielm oma semudega Eriku kinni ja sidusid ta paljalt nende samade toigaste külge kinni. Oli südatalv ning nad valasid Erikule kuuma vett peale ja jätsid ta sinna lamama. Hiljem leidis kooliõde ta üles. Erik jäi pärast seda kõike haigeks .
Erikut autasustati terve kooli ees heade sporditulemuste eest. Semester sai läbi ja algas suvi. Pierre läks Inglismaale laagrisse ja Erik sadamasse tööle. Uuel õppeaastal kiusati Pierre seni, kuni ta otsustas koolist lahkuda. Ta jättis Erikule kirja, kus ta selgitas oma tegu ja jättis hüvasti. Nüüdsest pidi Erik üksinda hakkama saama.
Ta otsustas, et nii enam ei saa ja gümnasiste tuleb karistada . Ühel õhtul läks ta välja, tegi oma mütsile silmaaugud ja varjas sellega oma identiteeti. Seejärel läks ja peksis ühe nõuka läbi, mis ei jäänud viimaseks korraks. Hiljem peksis ta läbi Dahleni, ainult et ta pidi omale uue mütsi muretsema. Erikut kahtlustati ja kutsuti Nõukogu ette, kuid tõenditeta ei saadud teda süüdi mõista.
Erik hakkas suhtlema ühe tüdruku Marjaga, kes töötas koolimajas kokana. Nad hakkasid käima ning nad armastasid teineteist. Kuid Marja pidi lahkuma ja kirjutas kirja Erikule, kuidas ta tahab temaga last saada ja muud sellist. Üks gümnasistidest leidis selle kirja ning viis direktorile , lootes, et Erik visatakse koolist välja Kiri. Erik sattus paanikasse ja arvas , et nüüd on kõik, ta ei saa teha küpsuseksamit ega pääse gümnaasiumisse. Kuid Eriku advokaat suutis teda kaitsta
Viimasel koolipäeval Silverhielm ja Erik vahetasid paar sõna juttu . Erik muutis ta vaimselt nõrgaks ja pani põlvitama.
Erik läks tagasi koju. Tema isa polnud muutunud ja tahtis Erikule peksa anda, kuid nüüd hakkas Erik vastu.
Raamatu viimane lause: „Ta astus esimese pikaldase sammu kivistunud mehe poole.“
H. F.