Kunstiteose analüüs- Pavel Filonov "Kuningate pidusöök" (0)

Pavel Filonov ,,Kuningate pidusöök"
10. juunist kuni 18. septembrini 2011 võib Kumu kunstimuuseumi suures saalis näha näitust ,,Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu". Näitus keskendub vene avangardkunsti meistri Pavel Filonovi (1882/1883- 1941) loomingule, kuid sisaldab endas ka teiste autorite töid ja näiteid sotsrealismist. Eksponeeritakse 56 teost, millest 25 kuuluvad Filonovile , 23 esindavad vene avangardi ja 8 kujutavad endast sotsrealistlikku suurmaali. Peale Filonovi tuleks autoritena mainida kindlasti Vassili Kandinskyt, Kazimir Malevitsit ja Natalia Gontsarovat. Kõige rohkem avaldas mulle muljet Filonovi ,,Kuningate pidusöök", ning mitte pelgalt sellepärast, et tegu on autori kõige tuntuma teosega, vaid kuna just see massiivne maal pani mind kõige rohkem elu üle järele mõtlema ning aitas mõista ka tema ülejäänud töid. Peale suuruse on tähelepanuväärne muidugi ka kunstniku värvikasutus, mis muutis pildi rahutuks, ründavaks ja isegi vastuoluliseks. ,,Kuningate pidusöögi" üldine koloriit on tume: autor kasutab halli, musta, pruuni ning mõningate teiste värvide segu mustaga, et tuua teosesse sünge element. Samas rõhutab ta sellel kujutatud inimesi valge värvi ja üksikute heledate, isegi kiirgavate siniste ja punaste toonidega, luues niimoodi valguse ja varjude süsteemi. Kusjuures omapära lisab asjaolu, et tumedal taustal mõjuvad punased laigud vaatajale verena, ning peaaegu puhta sinisega tehtud pintslitõmbed muudavad teose salapäraseks ja sügavamõtteliseks. Maalil on näha nii selgeid kui ka hägusaid piirjooni, kuid üldmulje jääb siiski nurgeline, mistõttu mõjub teos kubistlikuna. Näiteks tunduvad esiplaanil olevad kaks massiivset tooli peaaegu teravate servadega olevat. Teisalt aga sulanduvad tagaplaanil olevad kujud ning all vasakul nurgas istuv inimene taustaga ühte, ning ainuke asi, mis neid sellest eraldab ongi valguse ja varju kasutamine. On märgata, et autor kasutab nii kumeraid kui sirgeid jooni, luues nende abil tegelastest ja esemetest moonutatud ettekujutuse. Niisiis ei ole vormid, mida Filonov kasutab, reeglipärased, vaid pigem geomeetrilised , vaadates inimeste piklikke nägusid ja nende käte ja jalgade asetust ning mööblit. Kuigi teose keskel asuv laud on veidralt kaldu ning laua taga olevad figuurid peaaegu ühel kaugusel, ei ole see siiski ühetasandiline, kuna tumedate ja heledate värvide kontrastne kasutamine loob ruumilise efekti. Teose tekstuur on vastuoluline: enamasti on see tuhm ja tume, kuid paiguti tundub olevat täpselt vastupidine. ,,Kuningate pidusöögi" kompositsioon on üles ehitatud nii, et teose keskpunktiks oleks laud, millest paremale jäävad kaks figuuri mõjuvad süzee mõttes tähtsamana (nemad istuvad, kui teised seisavad), ning lauast ettepoole jäävad kaks kuju ning koer mõjuvad teistest alamana. Ülejäänud inimesed, eelkõige kolm kõrvuti asetsevat tegelast vasakul, tunduvad võrdsetena. Teos on liigendatud paljudeks väikesteks osadeks, mistõttu on esmapilgul on raske kõike seal toimuvat haarata, olukorda ei tee lihtsamaks ka asjaolu, et üleval paremal on paar ebaproportsionaalset inimkuju . Teose rütm sünnib värvi, vormi ja tekstuuri koosmõjust, mõjudes esmapilgul vabana, kuid jätab mulje, et kõige selle taga peitub siiski mingi reeglipära. Kujutatu ei tundu väga dünaamiline, kuna tegelased on paigal ning isegi nende zestid paistavad justkui poseerimiseks seatuna, mitte nagu oleks tabatud lihtsalt mõni moment. Siiski on näha, et kui liikumine toimuks , siis toimuks see ilmselt diagonaalselt, arvestades inimeste käte ja peade asetust. Pingestatus on saavutatud nii värve, vorme, jooni kui ka tekstuuri vastandades (valguse ja varjude, heledate ja tumedate toonide, selgete ja hägusate joonte kõrvutamine). Oluline roll pingestatuse loomisel on joonperspektiivil, mis ei vii mitte sügavusse, vaid lasub pigem horisontaalselt eri kaugustel. Selgelt ei ole eristatav ka värviperspektiiv, tekitades mulje kaosest ja segadusest. Meistritöö pealkiri ,,Kuningate pidusöök" ei jäta vaatajale palju mõistatada, millega pildil tegu on. Oluline oleks aga mainida, et ilmselt valis autor meelega kujutamiseks just jõuka seltskonna, et seda saaks kõrvutada laua ees kägaras olevate kahe vaese inimesega, kes justkui halastust paluksid. Seega toob autor vaatajani inimestevahelise hierarhia ja ühiskonnas leiduva ebavõrduse. Tõepoolest, kui kerjused on samal tasandil koeraga, siis nendest kõrgemal on aadlikud, kuid nemad omakorda on kellestki alamad , millele viitavad kuningate poole suunatud ja ristatud käed. Samas on kõik tegelased kujutatud sarnaste toonidega, mis võib tähendada seda, et tegelikult on nad kõik lihtsalt inimesed ja üksteisega võrdsed. Ristatud kätte tõttu võib olla tegu mingi usulise rituaaliga, näiteks söögipalve lugemisega, kuid kuninga olekust tundub, nagu peaks kogu au temale omistatama. Teosel kujutatud inimestele lisab silmakirjalikkust ja tehislikkust asjaolu, et vaatamata ristatud kätele ja tagasihoidlikule poosile, on nende pilgus ja tumedates silmades pisut kurjust ja viha ning üldse mitte armastust. Figuuridele langev punane valgus jätab mulje, justkui oleks parajasti käimas sõda ning võimu juures olevad inimesed (ehk enamik pidusöögil osalejaid) oleks süütute inimeste verevalamises süüdi. Tegemist on Pavel Filonovi ühe tuntuima teosega, kuuludes tsüklisse ,,Juhatus ülemaailmsesse õitsengusse". See hiiglaslik maal oma huvitava koloriidi ja süngusega peidab endas sügavamat, ühiskonda analüüsivat kriitikat, ning seda ehk isegi rohkem kui teised Filonovi tööd, mistõttu on seletatav ka teose eriline mõju inimestele. Maali süzee on inspireetitud autori antiurbanistlikust hoiakust ning hirmust kaasaegse ühiskonna kasvava antihumaansuse ees, nagu seda tutvustaval sedelikesel pildi kõrval kirjas oli, kuid mis oleks paljudele selge ka ilma seda lugemata. ,,Kuningate pidusööki" peetakse isegi ettekuulutuseks, kuna on loodud aasta enne Esimese maailmasõja puhkemist ning sarnaneb aokalüptilise nägemusega niivõrd, et pole pelgalt kokkusattumuslik. Tõenäoliselt oli Filonov tundlikum, kui paljud teised, ning aimas valitsevat õhkkonda arvestades ette, mis tol ajal aasta pärast saama hakkab. Kuigi tema teosed nõukogude ajal nende kriitilisuse tõttu maha vaikiti, siis on ta vaieldamatult XX sajandi klassik, ning meile jääb vaid mõistatuseks, mis teosed või isegi stiil meil temalt veel oleksid, kui tema saatus parem oleks olnud ja autor nälga poleks surnud.