Kunstiliigid (0)

Kunst

Kunstis avaldub inimese loomejõud. Kunstiloomingu ja igasuguse muu valmistamis oskuse kohta on antiigist alates kasutatud ühtsama sõna (kreeka keeles techne, ladina keeles ars, saksa keeles kunst , sama on tähendanud ka eesti keele taid) ning alles 18. sajandil tekkis kunstikäsitlus tänapäevases mõttes: nn. Kauneid kunste (kirjandus, teater, tants, muusika , kujutav kunst ja arhidektuur ) hakati vastandama inimtegevuse ja tunnetuse utilitaarseile (nt. tehnikale ja teadusele), milles pole tegelikkusse otseselt hinnangulist suhtumist. Tänapäeval eristatakse sõnakunsti ( rahvaluule , kirjandus), helikunsti ( muusika ), kujutavat kunsti, arhidektuuri, tarbekunsti, lavakunsti, tantsu kunsti jm. Need kunstiliigid jagunevad omakorda alaliikideks ja žanrideks, alaliike võib omakorda liigitada ajalooliste stiilide ja voolude järgi. Argikeeles tähendab sõna „kunst“ enamasti kujatavat kunsti ja tarbekunsti ning igasugu eeldusi, annet ja meistrilikkust nõudvat tegevusala (nt. kokakunst ).

Arhidektuur

Arhidektuur ehk ehituskunst on rakendusliku ja eetilise ülesandega looming, mis hõlmab inimese elu ja tegevuse ruumilist keskkonda. Lihtsamini öeldes on see hoonete ja neid ümbritseva keskkonna kujundamine. Arhitektuur hõlmab nii üksikute hoonete kui ka tervete asulate planeerimist. Selle erinevaid stiile on väga palju.
Arhitektuuri liigitatakse:
Sakraalarhitektuuriks (tempel, kirik , kabel )
Profaanararhidektuuriks (loss, kindlus , elamu, avalikud hooned)
Maastikuarhidektuuriks (aed, park )
Sakraalarhitektuur on kultusliku otstarbega arhitektuur. Kogu sakraalehitus väljendab taevast kosmilist korda ja on täpselt reeglistatud . Sakraalehitus on õpetus kivis, väljendades arusaama maailmast ja vastava religiooni põhiseisukohti. Enamasti on täpselt orienteeritud ilmakaarte või tähtede (megaliitehitised, Egiptuse püramiidid ja templid, Stonehenge ) järgi. Muutused sakraalarhitektuuris tähendavad ka muutusi ühiskondlikus teadvuses. Sakraalarhitektuur väljendab ühiskondlikku teadvust.Sakraalarhitektuur ja religioosne sümboolika on kunstiajaloo oluline osa. Selle ehedaim näide on kloostriarhitektuur, kus igal detailil on oma tähendus.
Aiakunst (ka pargikunst) on arhidektuuri haru, mis hõlmab iluaedade, haljasalade ja parkide planeerimist ja kujundamist. Erinevatele lille , puu ja põõsa sortidele ja värvidele määratakse kindel koht.
Barokk on stiil, mis oli iseloomulik 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjandusele.
Dooria stiili kasutati 7. kuni 5. sajandil eKr. Dooria stiili iseloomustab raskepärasus, jõulisus ja lihtsus. Sambad on suhteliselt madalad ja jässakad, mistõttu ehitis mõjub raskepärasena, kuid kindlana. Dooria sammastel puudub baas ja kapiteeliks on ainult kaks kivi, millest üks on kettakujuline ja teine ruudukujuline. Friis koosneb kahesugustest vaheldumisi paigutatud plaatidest, millest ühtedel on vertikaalvaokesed ja teisi katab reljeef.
Korintose stiili tekke kohta käib legend arhitektist Kallimachosest, kellele olevat inspiratsiooni andnud ühe noore korintose tütarlapse haual kasvav akantus .Nimelt olevat tütarlapse ämm viinud tema hauale asjakesi, mida tütarlaps oli armastanud, ja nende paremaks säilimiseks, need korviga katnud . Korv oli aga sattunud haual oleva akantuse peale ja kui kevadel akantus kasvama hakkas siis selle väädid ja lehed põimusid korvi ümber. Sealt möödunud Kallimachosele jättis see vaatepilt aga sügava mulje. Sambaid kaunistab lopsakatest akantuselehtedest ja teistest taimeelementidest moodustatud kapiteel. Korintose kapiteel on kõrgem, kui seda olid joonia - ja dooria stiilis kapiteelid.
Joonia stiil meenutab vägagi Korintose stiili. Erineb ainult sammaste poolest.

Kujutav kunst

See on kunsti haru, mis peegeldab tunnetavat tegelikkust ja kunstniku olemust nägemeelega tajutavatepinnaliste või ruumiliste kunstiliste kujundite kaudu. See on ka reaalsust (inimesi, objekte, keskkonda) kujutav kunst. Seda võib nimetada ka figuratiivseks kunstiks. Kujutava kunsti eriomased väljendusvahendid on hele-tume, valgus-vari, joon, värv, plastiline vorm, perspektiiv ja rütm. Kujutava kunsti alamliigid on graafika , maalikunst ja skulptuur. Selle kunstiliigi alged pärinevad inimkultuuri algusest, kiviajast (koopamaal).
Maalikunsti iseloomulikem kujutamisvahend on värv. See on kujutava kunsti üks tähtsaim liik. Selle kujutuspind on kahemõõtmeline.
Skulptuuri (ladina keeles sculptura) jaotatakse materjali ja töötlemisviisi alusel raidkunstiks ja plastikaks. Plastika (vanakreeka sõnast plastikē) puhul valmistatakse kuju plastilisest materjalist (savi, plastiliin). Ka raidkunst on skulptuuri liik – kujude valmistamine kõvast materjalist (nikerdamine või raiumine).Raidkunst hõlmab peamiselt kivi- ( graniit , marmor, dolomiit jne) ja puuskulptuure.
Otstarbe järgi eristatakse:

• monumentaalskulptuuri
  
• monumentaal-dekoratiivskulptuuri
  
• vabaplastikat
  
• pisiplastikat
  

Monumentaalskulptuur on suurte mõõtmetega, mõnest meetrist mõnekümne meetrini. Skulptuur on tehtud kindlale jäävale kohale, materjaliks on kas kivi või pronks. Sinna alla kuuluvad mälestussambad, monumendid ja purskkaevud.
Vabaplastika ei ole seotud kindla asukohaga nagu seda on monumentaalskulptuur. Ta on ümberpaigutatav. Figuuri mõõtmed ei ületa reeglina elusuurust.
Materjalideks kasutatakse kivi, pronksi, puitu ja keraamikat.
Graafika (kreeka sõnast graphikē) peamised väljendusvahendid on joon ja (peamiselt must-valge) pind. Levinud on ka värvigraafika. Graafika alla kuuluva erinevad trüki viisid. Nendeks on kõrgtrükk, sügavtrükk, lametrükk ja sõeltrükk.
Üks kujutava kunsti väiksem alamliik on fotokunst. Õige kunstiline foto tuleb teha õige nurga alt. Kõige tähtsam punkt ei peaks olema pildi keskel, selleks jaotatakse pildile neli joont ja see, mida tahetakse rõhutada, peaks asuma kahe joone ristumis kohas. Esimesel pildil on näha, et linnu süda asub enam-vähem joonte ristumis kohas ja teisel on näha, et kastani muna on tähtsal kohal.

Tarbekunst

Keraamika on tarbekunsti alamliik. See on põletamisel põhinev savitöö tehnika ja kunst ning põletatud savist esemed. Savi vormitakse ja seejärel põletatakse madal- või kõrgkuumuses. Nõud või esemed muudetakse glasuurimisega vettpidavaks.
Siia kuulub ka klaasikunst. Klaas kuumutatakse üles ning vormitakse selle vajalik kuju. Niimodi võib valmistada ehteid, vaase, õnneesemeid, taldrikui, karikaid ja palju muudki.

Kasutatud kirjandus

• EE 1
  
• EE 2
  
• EE 3
  
• EE 4
  
• EE 5
  
• EE 6
  
• EE 7
  
• EE 8
  
• EE 9
  
• Google pildi otsing
  
• http://et.wikipedia.org/wik i