Kunsti roll keskajal (0)

Tartu, 2008
Kunstil on tähtis roll inimeste elus ja ühiskonnas üldiselt, seda juba keskajal. Sellise arvamuse kujundab erinevate allikatega tutvumine, mis omakorda annavad ülevaate mis, kus ja mida täpsemalt loodi. Aga mis rolli mängis kunst siiski sel ajal täpsemalt?
Kunstnike enda koht ühiskonnas oli ebaselge . Neid peeti käsitöölisteks, kuid hiljem see muutus. Üldiselt arhitekte kui planeerijaid ja loojaid hinnati kõrgemalt, kuid ka neid samastati teatud ajal tavalise ehitajaga. Kõik olenes sellest, mis ala kunstnik inimene oli. Kuigi maalikunstnike loomingu läbi said inimesed aimu piiblilugudest, siis rohkem tunnustati just kullasseppasid ning teisi, kes tegelesid metallide töötlemisega. Mida kallim aga oli materjal, millega tööd tehti, seda auväärsem oli amet. Kindel on aga see, et kirik poleks saanud hakkama ilma kunstniketa, kuna just kirikul oli juhtiv roll läbi keskaja.
Antiikajal oli kunstis tähtis inimkeha ilu ja harmoonia . Keskaja filosoofias oli käibel seisukoht, et keha on ajutine ning tähtsad on hing ja vaimsus. Keha kui selline polnud ilus, vaid ilus oli inimene, kes oli oma kehalised vajadused viinud miinumumini. Aquino Thomas , hiliskeskaja filosoof , võttis kokku ammu levinud tõed ning väitis, et iluks on vajalikud proportsioon , terviklikkus ja claritas (selgus ja heledus). Kuna Aquino Thomas ühendas Aristotelese ja Platoni filosoofiat, üritas ta samas hoida lahus ka mõistuse ja vaimu, see tähendab filosoofia ja kiriku. Üks tähtis seisukoht oli „Inimkeha kui loomise ilu väärtustamine“, millest võib järeldada, et Thomas oli mingis osas vastuolus toonaste tähtsate tegelastega, kuna siiski domineeris seisukoht, et inimkeha on patune ning pole midagi väärt ilma hingeta . Seevastu tema mõte, et „Ilu iseenesest ei ole kunsti eesmärk, aga on eduka kunsti paratamatus “, võis täiesti paika pidada, sest kuna haritustase polnud kuigi hea ning ühiskonnas olid kas väga vaesed või väga rikkad inimesed, oli luksusesemete kasutamine üpris piiratud hulgale inimestele omane. See aga tähendas, et loodi parajasti vajalik ning tehti ese nii, et ta oleks vastupidav, aga ka ilus vaadata, kuna kasutati igasuguseid nikerdusi ning ornamente (juhul kui loojaks oli kunstimeelega inimene). Aquino Thomase seisukoha järgi aga polnud ilus isegi mitte kristallhaamer, kuna oma funktsiooni, vaatamata ilusale välimusele ning hinnalisele materjalile, ta ei täitnud. Seega, ese pidi olema esteetiliselt ilus, kuid samas ei tohtinud kaotada ta oma otstarvet, sest see oleks selle omakorda teinud inetuks. Peale kõige eelnimetatu oli veel tähtis asja iluks selle värv, mis tol ajal tähendas, et kõnealune objekt pidi olema puhast värvi ning alles siis me nimetaksime seda ilusaks. Seal kõrval ei saa me unustada ometi seda, mis oli inetu. Oli (ja on siiamaani) põhimõte, et kuna kunstil on võime kujutada inetut kaunil moel, muudab see inetu vastuvõetavaks. Mitmete esteetikateooriate järgi võtab aga inetu ära olendilt selle, mis talle peaks loomu poolest kuuluma . Sellest hoolimata peaks olema loogiline, et kunstis inetu ilusalt kujutamine muudab inetu omamoodi ilusaks. Harmoonia loomise ja otsimise seisukohalt on inetus ilusa jaoks lausa vajalik, kuna see hoiab asjad tasakaalus ning proportsioonis.
Värvidel, kui kunsti osal, oli üleüldiselt tähtis roll ja seda ka riietuses . Vaesemate inimeste elu oli üksluine ja värvitu, kuid kuna nende keskkond oli loomulikum ning ka looduslikum, seostus nende jaoks ilu sellega, mis värve pakkus neile loodus ise erineval kujul: taevas oli sinine, muru roheline, päike kollane ning lisaks veel igasugused taimed ning valgusemängud looduses. Rikkad inimesed seevastu rõhutasid oma tähtsust selliste värvide ja ehetega, mis olid luksuslikud ning raskemini kättesaadavad. Riideid värviti purpuriga, ehiti end erinevate vääriskividega ning riided ise olid mitmesugustest kangastest samas kui talupojad kandsid looduslikust kangast, värvimata ja kulunud rõivaid. Värvirikkus ja vääriskivide hiilgus olid võimu märgid ning seega imetlus- ja ihaldusobjektid. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka fakti, et värvidel oli ka oma tähendus, mis küll aja jooksul muutus, kuna keskaeg kestis ligi 10 sajandit. Umbes 12. sajandil muutub hinnatud värviks sinine, mis on taevalik oma müstilise tähenduse ja esteetilise mõjuvusega, domineerides katedraalis üle teiste värvide. Enne seda ei olnud ei sinine ega roheline kuigi levinud, kuna ei osatud valmistada erksaid toone. Must värv on mõnel ajajärgul ja mõningais paikades olnud kuninglik värv, teisal aga salapäraste rüütlite värv, kes üritavad varjata enda identiteeti. Punased mantlid ja sadulavaibad sümboliseerivad vaprust ja aadellikkust, ehkki punane on ka timuka ja prostituutide värv. Kollast peetakse argpükste värviks ning seostatakse heidikute, hullude, muslimite ja juutidega, samas ülistatakse teda kulla värvina, ja kuld ise on metallidest kõige päikselisem ja hinnalisem. Vääriskivid olid muuseas olulised ka sellepärast, et neile omistati erakordne, moraalne väärtus, kuna jumalik kiirgus pidi tihenduma teatud eelisseisundis esemetes. Sel põhjusel kasutati neid palju ka kirikute ja katedraalide sisearhitektuuris. Aeti taga ju ilu.
Teine tuntud keskaja filosoof oli Augustinus , kes tunnistati hiljem ka pühakuks. Tema väitis, et „Kunst on vale, mida ei usuta ja seetõttu ei ole ta patt“. Kuna koopiate tegemine on vale, kuid samas ei usuta selle tõelisust, pole see ka patt. Inimesed saavad oma uudishimu lihtsalt rahuldatud, hakates enda jaoks võibolla mõistma neid kunstiteoseid nagu keskajal hakkasid inimesed aru saama piiblist. Tänapäeva on see üle kandunud sellega, et kunst dikteerib paljutki, kuna mingi teatud efekti saamiseks on kasutatud kunsti. Põhiosa meie maailmast hetkel põhineb kaubandusel ja rahal . Et saada rohkem raha, on vaja rohkem inimesi mõjutada. Mis oleks parem vahend selleks, kui kasutada reklaamikunsti? Seda, mis oli omal ajal looming ja seletusviis, on kaasajal võetud eelkõige kasutusele kui massimõjutusvahend, siis tegelikult oleme me mingil määral tõesti veel omadega keskajas või teel sinna tagasi, nagu väidab Umberto Eco oma raamatus „Reis hüperreaalsusse“. Sest just keskajal kasutati maalikunsti, et tuua tavainimesteni seda, mida jutustas piibel . Gooti katedraalides jutustati piiblilugusid skulptuuris ning ajapikku hakati kasutama suuremaid aknaid ning seinapinnad läksid väiksemaks. Akende vitraažidel oli kujutatud jällegi lugusid piiblist. Kasutati mitmeid võtteid, et isegi vitraažide läbi, seega läbi ilu ja kunsti, panna inimest aru saama jumalast ning tema rollist ning sellest, kui tähtis on jumala inimeste elus. Kui inimene uskus jumalasse, oli tema üle kergem valitseda , samuti nagu oli kergem üritada edasi anda piiblisündmustikku kujude, maalide ja vitraažide abil kui harida rahvast. Kindel on ka see, et keegi poleks tahtnud loobuda sellest võimust, mida tõi endaga kaasa kirikuga seotud olemine. On ju teada ajaloost, kui väga pingutati just selle nimel, et hoida inimesi enda kontrolli all nii, et nad ei hakkaks ise mõtlema. Inimeste iseteadvuse ärkamisest oligi kannustatud see, et valgustusajastul (ja juba enne seda) hakati ketseriteks tembeldama inimesi, kes seadsid kahtluse alla selle, et jumal on kõige tähtsam ja väitsid, et hoopis inimene on see, keda peaks esikohale seadma. Sellega löödi kiriku jalgealune kõikuma. Keskajal oli vaja osavalt ära kasutada inimeste kalduvust pooldada kõike, mis on esteetiliselt ilus ning kirik sai sellega osavalt hakkama.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kunst oli keskajal selleks, et mõjutada inimesi, kes ei teadnud midagi ega olnud haritud. Kirik võttis endale selle ülesande, et harida inimesi, kuid seda ainult endale sobival viisil ning see oli põhiline kunsti roll keskajal: mõjutada suuri inimmasse. Samas oli tähtis ilu, kuna miski muu ümberringi polnud ilus ning harimatu inimene jääb ilusas ümbruses uskuma palju enamat . Ilu pidi olema tajutav, tekitama hea olemise ja just sellega saadi hakkama keskaja kirikutes selle valgusküllasuse ja suursugususega.
Uurimustöö on kirjutatud raamatute põhjal:
Eco, Umberto „Reis hüperreaalsusse“ & „Ilu ajalugu“
Duby, Georges „Katedraalide aeg“
LeGoff, Jacques, koostaja „Keskaja inimene“