Kunsti kestvuse saladus (7)

Kunsti kestvuse saladus .
On inimesi, kes näevad kunsti üksnes da Vinci loomingus, mõni näeb seda mööda taevalaotust hõljuvates pilvedes või juhuslikus värviplekis töömehe teksadel. Kunst on läbinisti tunnetuslik. Austria filosoof Ludvig Wittgenstein on öelnud: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.” Kuid kas mitte kunst ei laga sealt, kus lõpevad sõnad?
Kiviaja inimesed ei saanud end väljendada sõnadega, kuna neil polnud kujunenud meile omast kõnevõimet. Ometi näitavad koopamaalingud, et neil oli, mida kunsti läbi üksteisele edasi anda. Tolleaegsed inimesed uskusid, et piltide ja kujudega saab mõjutada tegelikkust . Arvati, et kui noolega haavata joonistatud jahilooma, siis juhtub hiljem jahil „päris” loomaga sama. Koopamaalide maagilisest tähendusest räägib seegi, et nad tehti kõige hämaramatesse koopasoppidesse, kus nad mingil juhul ei saanud olla kaunistuselementideks. Ürgne kunst kandis endas suuresti maagilist tähendust.
Ajapikku õppisid inimesed kunsti kaudu väljendama oma uskumusi, tõekspidamisi ja suhtumist maailma. Keskajal oli Euroopas kunsti ja kultuuri kandjaks eeskätt usk. Lihtrahvale polnud vähese kirjaoskuse tõttu jumalasõna mõistmine lihtne, mistõttu üksnes piltideks vormitud piiblistseenid ning ikoonid suutsid usku inimestele lähemale viia. Võib ka oletada, et jumal kui miski abstraktne oleks inimestele raskesti kujutletav, kui kunst poleks talle andnud kindlat vormi ning välimust. Kirik kasutas kunsti selgituslikel eesmärkidel, et levitada ristiusule omaseid tõekspidamisi.
Kunsti tänapäevast olemust võiksid minu arvates iseloomustada Briti poeedi Willima Blake´i mõtteread:
„Näha liivateras maailma
Ja metsalilles taevast,
Hoida peopesal lõpmatust
Ja ühes tunnis igavikku..”
Tänapäeval püüab inimene kunsti kaudu mõista elu, maailma ja iseennast sügavuti; jäädvustada hetki ja elamusi. Enam ei kanna kunst endas üksnes praktilist otstarvet, maagiat või õpetust. Kunst on väljunud raamidest.
Ehk on tõesti kujunenud kunsti peamiseks mõtteks: „ilmutada kunsti ja peita kunstnikku” nagu väitis Oscar Wilde . Mulle meeldib see mõte väga, kuna minu arvates on kunsti loomise juures parim just see, et kunst võimaldab inimesel end välja elada. Matta teosesse armastust, viha kurbust, igatsust ning vastusteta küsimusi.
Kaasaja kiire ja närvesööva elutempo juures on kunstil oluline roll. Kunst on justkui maailma peegel, mis ei näita alati tõetruud tegelikkust, vaid annab võimaluse põgeneda paika unistustelävel, et vabaneda vahel karmist ja monotoonsena näivast reaalsusest. Kuigi maailma peegeldus läbi kunsti koob me ümber tihedat valedevõrku , meeldib see inimestele seda enam. Võibolla just need magusad valed on tänapäeval põhjuseks, miks inimesed kunstil enda ümbert kaduda ei lase.
Kunst on surematu. Jälg kunstist jääb alati elama, nagu elavad ka meie endi mälestused, kujutelmad ja illusioonid meie sees. Miski siin maailmas ju ei kao, vaid muundub ühest olekust teise.