Kunst: Vara- ja kõrgrenesanss, barokk (0)

VARARENESSANSS
15. sajandi alguse arhitektuuris toimus üsna järsk murrang, mis oli seotud eelkõige arhitekti ja skulptori PILIPPO BRUNELLESCHI (1377-1446) nimega. Tema kavandatud kuppel Firenze toomkiriku nelitise kohal sai eeskujuks teistele itaalia arhitektidele. Juba puht tehnilises mõttes oli see hiilgav ja originaalne saavutus. Veel enne oli Brunelleschi kavandanud esimese tõeliselt renessanssliku hoone, Firenze Leidlaste kodu, mille fassaadi ilmestab peenetele korintose stiilis sammastele toetuv kaaristu.
15. sajandil oli renessansskunsti tähtsamaks keskuseks Firenze. Rikastunud patriitsideperekonnad lasid endale püstitada paleesid (itaalia k. palazzo), mille põhjal võibki kõige paremini jälgida itaalia vararenessansi arhitektuuri arengut. Palazzod olid kolmekorruselised , neljast tiivast koosnevad ehitised nelinurkse siseõuega. Katus oli neil madal, nii et seda peaaegu tänavale ei paistnudki. Vanimad palazzod on raskepärased kindlusetaolised ehitised, nad on laotud tellistest ja kaetud tahutud kiviplokkidega. Akna- ja ukseavad on kas nelinurksed või ümarkaarsed. Vertikaalse suuna asemel hakkas domineerima horisontaalne 15. sajandi keskpaigas muutus palazzode stiil peenemaks ja kergemaks. Aknad muutusid suuremaks, palazzod nagu avanesid tänava poole ega püüdnud end muust maailmast eraldada nagu gooti elumajad. Kuulsa arhitekti ja kunstiteoreetiku LEON BATTISTA ABERTI (1404-1472) on seotud uue balazzotüübi levik, kus iga korruse akende vahele paigutati pilastrid
Skulptuur hakkas 15 sajandil taastama oma iseseisva kunstiliigi õigusi. Pühakufiguurid hakkasid sarnanema itaalia kaupmeeste, sõdalaste ja seiklejatega. Pikapeale meenutas ainult teose pealkiri, et tegemist on religioosse motiiviga. LORENSO GHIBERTI (1378-1455) kuulsamaks tööks olid Firenze toomkiriku juures asuva ristimiskabeli pronksuksed.
DONATELLO (1386-1466) marmorfiguuris “Püha Jüri” on ühendatud maisus ja sakraalsus .
Inimisiksuse tähtsuse kasvu loomulik tagajärg oli portreekunsti taassünd. See on ilmalik kunst , kus julgena ja iseteadvana vaatab vastu tolleaegne inimene. Uuesti sündis ka monumentaalkunst, esimese uusaegse ratsamonumendi püstitas Donatello. Kunstnikke hakkasid huvitama inimeste individuaalsed jooned ja inimese anatoomia huvitas kunstnikke võrdselt meedikutega.
Maalikunstis jätkus 15. sajandil freskomaali õitseng. MASACCIO ( 1401 -1428) loobus tinglikust ja üldisest skeemist ja püüdis piiblitegelastest teha elavaid inimesi. Paradiisist välja aetavat Aadamat ja Eevat kujutab ta erinevates tasapindades asuvatena, nii et tekib ettekujutus ruumist. Ka valguse suunab ta figuurile ühelt küljelt, mis võimaldab kehadele ümaruse edasiandmist valguse ja varju abil.
Töötati välja õpetus perspektiivist ning mõnikord valiti maalimiseks just selline objekt, kus oli võimalik demonstreerida perspektiiviseaduste kasutamise oskust.
Firenzes töötas peale Masaccio veel FILIPPO LIPPI (1406-1461), kes maalis kaunivärvilisi pühakupilte. DOMENIKO VENEZIANO ( 1400 -1461) freskodes on pildi ruum täpselt ja selgelt määratletud arhitektuurilise tausta abiga. PAOLO UCCELLO (1397-1475) ja PIERO della FRANCESCA ( 1416 -1492) maalisid enamasti religioossetel teemadel, nad otsisid matemaatilisi seaduspärasusi ja katsetasid perspektiiviga, samuti hakkasid detailsemalt kujundama maastikulist fooni.
15. sajandi lõpupoole oli Firenzes suurimaks kunstnikuks SANDRO BOTTICELLI (1445- 1510 ) . Ta oli esimene, kes hakkas võtma oma teoste tegelasi ka antiikmütoloogiast (“Veenuse sünd”, ”Kevad”).
Seinamaali kõrval arenes ka tahvelmaal, eriti sajandi teisel poolel. Juhtival kohal oli portreemaal , väga levinud olid maalitud altarid. Sündisid mitmed graafika tehnikad .
Madalmaade kunsti saavutused arhitektuuris ja skulptuuris pole nii suured kui maalikunstis. Peatähelepanu oli tahvelmaalil ja kasutati kogu 15. sajandi jooksul õlivärve, mille erksus ja mahlakus võimaldas edasi anda ülipeeni detaile. Madalmaades jõuti realismi teel isegi kiiremini edasi, näiteks õhuperspektiivi kasutamises oldi itaallastest osavamad.
Madalmaade 15. sajandi kunsti esimeseks suurmeistriks oli JAN van EYCK (1390-1441), kes koos venna Hubertiga maalis Genti altari. Tema värvide kalliskivitaolist sära ja nagu seesmist hõõguvust on peetud järellaimamatuks. Ruumikujutuses ei jäänud van Eyck maha itaallastest “Rolingi madonna Kantsler ” taustaks on pildi sügavusse suunduv linnavaade , mille kõiki üksikasju on võimalik ainult luubiga näha. ROGIER van der WEYDEN (1400-1464) suurteos on “Kristuse ristilt võtmine”.
KÕRGRENESSANSS
16. sajandil alguseks sai kunstielu keskuseks Rooma , paavstide käsutuses olid tohutud varandused ja nende ettevõttel arenes Roomas vilgas ehitustegevus . Otsustati lammutada vana basiilikaaegne Peetri kirik ja ehitada sellele kohale uus ja kaasaegne kirik. Esialgse projekti Rooma Peetri kirikule tegi BRAMANTE (1444-1514). Selle järgi pidi kirik olema hiiglasliku kupliga tsentraalehitis. Bramante surma tõttu jäi töö pooleli ja seda jätkas MICHELANGELO BUONAROTTI (1475-1564), kes oli arhitekt , skulptor, maalija ja luuletaja. Michelangelo muutis mõnevõrra Bramante projekti.
Elav ehitustegevus arenes ka Veneetsias. Sealseks kuulsamaks meistriks oli ANDREA PALLADIO ( 1508 -1580), kes eriti järjekindlalt püüdis matkida antiikarhitektuuri. Palladio laad sai mitme sajandi jooksul Euroopa arhitektuurile eeskujuks. Seda iseloomustab sammaste rohkus. (n: Villa Rotonda).
Esimeseks kõrgrenessansi maalikunsti esindajaks oli LEONARDO da VINCI ( 1452 -1519). Tema suures seinamaalis „Püha õhtusöömaaeg“ on kõige selgemini väljendunud kõrgrenessansi püüdlused: kompositsiooni täius, figuuride asend, perspektiiv , valguse ka varju kasutamine. „Püha õhtusöömaaeg“ on piibli järgi Kristuse ja tema 12 jüngri viimane koosviibimine, kus Kristus teatab, et nende hulgas on äraandja. Leonardo kuulsaim teos „ Mona Lisa“ on esimene psühholoogiline portree maalikunsti ajaloos.
Teine kuulus kõrgrenessansi ideede kandaja oli RAFFAEL (1483- 1520 ). Paavstide ülesandel töötas ta nende residendis Vatikanis , kaunistades sealseid ruume seinamaalidega Kõige täiuslikumaks peetakse kompositsiooni „Ateena kool“, uhkete kaarte ja võlvide all on trepistik, millel mõtisklevad ja vaidlevad antiikaja filosoofid. Veelgi tähtsamad on Raffaeli tahvelmaalid, kus valitseb ülev rahu, ilu ja harmoonia . Maalide kompositsioon on tihti kolmnurkne, „Sixtuse madonna“, keskel kõrgem figuur, tema mõlemal küljel asuvad madalamad (n põlvitavad) figuurid . Raffaeli lemmikmotiiviks on madonna, jumalaema , kuid kõik selleteemalised maalid on hümniks inimlikule emaarmastuselöe ja naiselikule õrnale ilule.
Mickelangelo on kõigi aegade suurimaid skulptorid. Paavstid kuhjasid nad üle tellimustega, Paavst Julius II hauamonument pidi koosnema rohkem kui 40 figuurist. Micelangelo suutis oma suurejoomelisest kavandist teostada vaid kolm figuuri, nende hulgast on kuulsaim „Mooses“. Kõige kuulsam Michelangelo teos on „Taavet“, mis asub Firenzes.
Micelangelol oli täita veel üks hiiglaslik tellimus maalikunsti vallas – kaunistada freskodega Sixtuse kabeli lagi ja idasein. Maalingu motiivid on võetud piibist, kuid neis on eriline ajastule vastav dramaatika . Idaseina kompositsiooni „Viimne kohtupäev“ maalis ta hiljem.
Suured kunstnikud töötasid ja Veneetsias. GIORGIONE ( 1478 -1510) oli aktimaalija, kuulsaim neist on luulelise meeleoluga „Puhkav Veenus “.
TIZIAN (u1480-1576) andis oma sõnumit edasi just värvide abil. Ta looming on mitmekülgne, kuid eriti tuntud on tema portreemaalid „Karl V“.
BAROKK
Barokk-kunsti sünnimaaks sai Itaalia, kus asus varareformatsiooni vaimne keskus – Rooma. Looduslähedane vormikõne oli sügavalt juurdunud Euroopa kunstikeskkonnas. Kunstnikud lähtusid elust ja püüdsid seda tõepäraselt kujutada. Elu ei saanud aga ometi näha enam harmoonilisena, mõistusepärase ja ideaalsena, vaid ägeda võitlusena, mis oli täis vastuolusid ja vapustusi. Pidulik ja rahulik sümmeetria asendusid stiihilise tormlemisega millegi tundmatu poole. Tähelepanu koondus inimese tunnete, mitte mõistuse mõjutamisele, inimeste hämmastamisele ja rabamisele. Siit tuleb ka uue stiili nimetus – barokk (itaalia k barocco – eriskummaline, veider ).
Arhitektuuris sai esmaseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks muutus uuesti pikergune hoone, mis oli ilmselt kohasem katoliiklikule liturgiale. Barokk-kirikule sai määravam siseruum . Renessansist võeti üle nelitise kohal kõrguv kuppel, sambad, poolsambad ja pilastrid. Kiriku siseruum ei jagunenud löövideks nagu keskajal vaid moodustas ühe avara saali. Külglööve asendasid sageli kabeliteread kiriku põhja- ja lõunaküljel. Põhiliseks valgusallikaks olid aknad, mis asusid nelitisekupli allosas . Valgus koondus seega peamiselt kiriku idaossa, tõstes esile kooriruumi. Barokk-kirikute eeskujuks oli juba 16. sajandil ehitatud Il Gesu kirik Roomas. Suure tähtsuse omandasid taas kirikuid kaunistavad maalid ja skulptuurid
Prantsuse arhitektuuri uus stiil sündis kuningalossi Louvrei edasisel täiendamisel 17. sajandil. Barokilikumad tendentsid tulevad aga ilmsiks Versailles lossi ehitusel Louis XIV tellimusel töötas seal prantsuse arhitektide, skulptorite ja maalijate paremik, misstõttu on loss saanud prantsuse rahva uhkuseks. Versailles loss on pikergune hoone kahe eenduva tiivaga, mille vahel on avar õu. Selline palee põhiplaan sai eeskujuks kogu Euroopa palee-ehitusele, lossi park on nn. arhitektuurilise pargikunsti täiuslikem näide, reeglipärane teedevõrk, sümmeetriliselt paigutatud skulptuurid, geomeetrilisteks kujunditeks pügatud puud ja põõsad.
Saksamaa kuulsamatest tolle aja ehitistest võib nimetada Belvedere lossi Viinis , losse Würzenburgis , Berliinis, eriti aga uhket peoplatsi, nn Zwingerit Dresdenis. Kiviparketiga peoplatsi ümbritsevad kolmest küljest galeriid, millel kerkivad nurgapaviljonid ja tornikesed. Inglismaal valitses palladianistlik laad. Otseselt Palladio eeskujule tugines Whitehalli lossi pidusaal, rangelt pidulik on kahe läänetorni ja nelitiskupliga Püha Pauli katedraal Londonis. Eestis oli Narva linn tüüpiline Põhja-Euroopa baroki näide, millest on alles ainult restaureeritud raekoda .
18. sajandi alguse Venemaal kutsus Peeter I kunstnikke Läänest ja saatis vene noori välismaale õppima. Uues pealinnas Peterburis käis vilgas ehitustegevus, sinna saabus arhitekte paljudest Euroopa maadest. BARTELOMEO FRANSESCO RASTRELLI (1700- 1771 ) ehitatud Talvepalee on tuntuim näide. Ka Eestis, mis Põhjasõja ajal liideti Venemaaga, muutus arhitektuuri iseloom. Peterburi baroki mõju näiteks võib pidada Kadrioru lossi Tallinnas (arhitekt NICCOLO MICHETTI ).
Barokkskulptuuri kuulsamaks meistriks oli itaallane LORENSO BERNINI, kelle väljendusvahenditeks said rahutud liikuvad massid . Tema kujud on ta alati mitte staatilises, vaid liikuvas, juhuslikus, aga väga ilmekas ning efektses poosis. Inimest ei ole vaadatud mitte otse eest, vaid kuidagi kõrvalt, nurga all. Eelistatud olid dünaamilised, näiteteks võitlus- ja röövimisstseenid. Prantsuse barokkskulptoritest oli silmapaistvaim PIRRE PUGET (1620-1694). Tema väga omapärases ja haaravas loomingus on ühendatud dünaamilise dekoratiivsus ja jõulisus, mõnikord traagikasse kalduva emotsionaalsusega
Maalikunst on 17. sajandi kõige väärtuslikum pärand.
Selgemalt kui teistes kunstiliikides näeme vastuoluliste tendentside põimumist. Ühelt poolt toretsemine, idealiseerimine ja elukauged allegooriad, teiselt poolt jõuline ja lopsakas loomutruudus ning isegi naturalism . 17. sajandi alguses kutsusid CARRACCI d üles loobuma ühe suurmeistri jäljendamisest. Carracciod asutasid Bologna linna õppeasutuse, kus nad ise töötasid õpetajatena. Bologna koolkonna kunstil oli tolle aja Euroopas tuhutu mõju. N: ANDREA del POZZO laemaal Sant Ignazio kirikus Roomas. Realistlikuma maalisuuna esindajaks on GARAVAGGIO ( 1573 -1610). Ta põlgas idealiseerimist ja püüdis kujutada elu nagu ta seda nägi. Garavaggio eesmärgiks ei ole suursugune ja täiuslik kompositsioon, inimeste poosid on rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole. Kõikide figuuride liitmisel on eriline osa valgusel, mis langeb ülevalt. Valgusvihk on tugevasti kontrastne muidu tumeda pildiga (n.n.lakaluugivalgus). 17. sajandi baroki üks kuulsamaid ja tüüpilisemaid esindajaid on PETER PAUL RUBENS (1577-1640). Ta on silmapaistvalt haritud ja reisis diplomaadina mitmel maal. Tohutu tellimuste hulk ja kuulsus sundisid teda kasutama õpilaste abi. Paljude suurte teoste puhul on ta ise teinud ainult kavandi ja viimistluse. Suurtel allegoorilistel ja mütoloogilistel maalidel näeme Rubensi ülekeevast fantaasiat, lopsakad, elujõust pakatavad inimkehad katavad vääneldes ja põimudes kogu pildipinna. N: “Mercurius ja Argus ”, “Susanne Fourmenti portree”, “Madonna lillepärja keskel”, “Rahu ja sõda”. 17.sajandi kuulsamaid portretiste on flaamlane ANTHONIS van DYCK (1599- 1641 ), keda loetakse nn. paraadportree rajajaks. Tähtsatel meestel on suursugune poos, toretsev riietus, aumärgid ja teda ümbritseb luksuslik interjöör N: Inglise kuningas Charles I. DIEGO VELAZQUEZ (1599-1660) oli Hispaania kuninga õuekunstnik, kuid talle ei jäänud võõraks ka lihtrahva elu. N: “Infanta Margarita”. Hollandi maalikunst elas 17. sajandi keskel üle õitsengu, millele on raske leida võrdset kogu kunstiajaloos. FRANS HALS ( 1581 -1666) tegi nii grupi- kui ka üksikportreid. Ta sidus olustikulise tegevuse ja portreed, millega saavutas erilise loomulikkuse N: “Mustlanna”, “ Narr lautoga”. Olustikumaali viljelejatest on kõige tähtsamad ADRIAEN van OSTADE (1610- 1685 ) ja JAN STEEN (1626- 1679 ). Olustikumaalides võistlesid kunstnikud esemete, näiteks riiete, mööbli illusionistlikus kujutamises N: PIETER de HOOCHI (1629-1684) “ Perenaine ja teenijanna”. Hollandis töötas palju silmapaistvaid meistreid, kuulsaim neist on REMBRANDT (1606- 1669 ). Ta armastas neid, keda kujutas, mõistis nende nõrkusi, häid ja halbu jooni ja andestas nende puudused. Väline ilu ja füüsiline täiuslikkus ei olnud talle olulised, inimeste mõõdupuuks oli nende sisemaailm, võitis tunnustuse grupiportreega “Dr.Tulpi anatoomialoeng” Järgneva kümne aasta jooksul maalis ta peamiselt portreid (eriti oma naisest Saskiast) ja mütoloogilisi ja piibliainelisi kompositsioone. Neid teosed iseloomustab bravuurne elurõõm, tundeküllus, soojad kuldsed toonid, N: “Danae”, ”Autoportree Saskiaga”. Kunstniku looming aga arenes tõusujoones “Püha perekond” ja “Öine vahtkond ” said murrangulisteks töödeks Rembrandti loomingus. Selles loobus ta traditsioonilisest ja publikule meeldivast grupiportree kompositsioonist, mis kõiki tegelasi võimalikult esinduslikult edasi andis. “Öine vahtkond” on dünaamiline ja ebatavaline , grupiportree on üle kasvanud hollandi rahva ajaloolise võidu ideede kehastajaks. Viimaste eluaastate teosed on tema loomingu tipuks (“Kadunud poja tagasitulek ”; “Peetrus salgab Kristust”, “Jakob õnnistab Joosepi poegi” ). Rembrandt on kuulus ka graafikuna.
Prantsusmaal olid maalijad, nii nagu kujurid ja arhitektidki, enamasti kuninga ja õukonna teenistuses NICOLAS POUSSIN (1593-1665), CLAUDE LORRAIN (1600-1682).