Häirivus kunstis Minu teema oli: Miks kunst peab olema natuke häiriv? Mõtlesin teemat pisut koondada ja rääkida sellest, et miks tehakse kunsti inimesele ebameeldivaks ehk häirivaks? Esialgu tekibki tähtsaim küsimus: Miks? Räägitakse et kunst peab olema nauditav ja et vaadates seda, oleks inimesel hea olla ja tuju parem. Kuid viimasel ajal on hakatud palju asju tegema mis võib inimesi hirmutada, tekitada ebameeldivaid tundeid, ehmatada, panna mõtlema asjade peale, millele keegi mõelda ei taha. Põhjuseid on palju. Alustame kunstnikest. Paljud neist tahavad inimkonda hoiatada, näidata neile tõde, isegi kui inimesed seda teavad. Kindel on see, et inimestele on vaja olulisi asju pidevalt rõhutada, et meelde jääks
Seega üldisemas plaanis on igasugune inimtegevus minu jaoks kultuur. Ja kuna inimeste käitumist mõjutab religioon väga palju, siis seetõttu mõjutab ta ka kultuuri ning omab kultuuri arengus tähtsat rolli. Kuna kultuur on äärmiselt mahukas mõiste, siis rääkides paljudest valdkondadest, jääks palju asju ikka ütlemata või jutt muutuks liiga pealiskaudseks. Sellepärast proovin ma analüüsida religiooni rolli kultuuri ühes tähtsamas valdkonnas kunstis. Kunst on olnud inimeste elu tähtis osa mitmeid tuhandeid aastaid. Näiteks koopamaalingud Altamira koobastes Hispaanias on üle 16 000 aasta vanad. Ent mis pani inimesi joonistama, seinte peale kritseldama. Väga võimalik et seda pani tegema usk, et need pildid muudavad asjade kulgu. Kunsti algupära kohta on kolm peamist teooriat. Esiteks arvatakse et kunst pärinebki religioonist ja maagiast. Näiteks arvasid võib-olla inimesed, et kui pildi peal inimene nö.
· laste arv ja nende iga, tervis jms; · suhete kvaliteet lähisugulastega; · materiaalne seisund; · tervislik seisund; · haridus, selle puudumine, täiendamine jne. Nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Kuid ta pole lõputu ning siin esitatud punktid hõlmavad suure osa kõige vajalikumast. Enamik probleeme tuleneb asjaolust, et mõni võtmetegur on hooletusse jäetud või üldse unustatud. Kuid seda saab muuta. Sest abielus olemine on kunst, seda saab ja tuleb õppida. Just nagu kõiki teisigi olulisi ja keerulisi asju elus. Kõige rohkem kahju teeb meile ülbe, põhjendamatu enesekindlus, millega paljud abielumaailma hüppavad. Et küll ma hakkama saan kui sain hakkama kohtamiste, romantika ja seksiga, siis pole ka abielu mingi probleem. Kuid see pole nii. Pigem võiks läheneda sedamoodi: mul on sellest oma arvamus, vaatame, kuidas see tegelikkusega kooskõlas on. Sest häbi pole rumal olla, häbi on selleks jääda
Kadri ESTEETIKA · Umberto Eco ,,Ilu ajalugu", ,,Inetuse ajalugu" · Kraavi, J Postmodernismi teooria ja postmodernistlik... · Aastaarvud ega teoste nimed ei mängi rolli eksamil. Tuleb seletada, millal ja kes mida ütles. Põhimõtted. Mis on esteetika (filosoofiline distsipliin)? Märksõnad: ILU, harmoonia, proportsioon, subjektiivne vs objektiivne, isikupära. INETUS. KUNST. MEELELISE TAJU ÕPETUS. Mis on kunst? Mis on kunstiteos? Mida kujutab kujutav kunst? Aisthetikos meeleliseks tajuks võimeline. Esteetika on filosoofiline teadus kunstist, selle suhetest tegelikkusega. Kas kunst kopeerib seda maailma, mida nad enda ümber näevad ja neid emotsioone ja käitumismustreid või on kunst midagi välja mõeldud, midagi, mis loob uusi reaalsusi? Milline on kunsti suhe ümbritsevasse maailma? Kunst on kunstniku eneseväljenduse viis. Kunst tahab maailma muuta, paremaks teha, inimesi muuta
sümptomid. Rutiin on kidlasti süüdi selles, et inimene loodab sellele, et tema eest kõik ära tehakse ja ta ei pea vaeva nägema mõtlemisega, et kuidas olla armastatud, vaid loodab, et see õnn kukub talle lihtsalt ühe päeval sülle. Inimesel on vähe algastusvõimet, töökorraldus kirjutab talle ette ülesanded; nende vahel, kes on ametiredeli ülemisel ja alumisel astmel, on õige vähe erinevusi. Kõik täidavad ülesandeid, mida näeb ette kogu korralduse struktuur seda tehakse ettekirjutatud kiirusega, ettekirjutatud viisil. Inimene lihtsalt ei oskagi oma rutiini muuta ja sellesse tuua mõtlemine ka armastuse üle. Armastust võib nimetada sümbiootiliseks ühenduseks, mille mudel väljendub raseda naise ja lapse suhtes. Nad on küll kaks, kuid samas ikkagi üks. Loode on osa emast, ta saab emalt kõike, mida vajab. Hingelist laadi sümbiootilises ühenduses on kaks keha küll iseseisvad, ent
konkreetse kommuuni või kultuuri väärtussüsteemiga, mitte ausates tingimustes valitud printsiipidega ega õiglase päritoluga. Küsimus, mida ratsionaalsed inimesed valiksid nn algpositsioonis, on valesti asetatud. Tuleb küsida: mida valiksid sellised inimesed nagu meie, kes me jagame teatud kultuuri? Õigluse olemusele ei osuta mitte teadmatuse loor vaid rikas kultuuripagas ja teadmised oma ühiskonna kohta. Kunst: 1. „mis on kunst“ mõistmine: kunstiteose tuvastamise mõttes (missugused asjadest on), defineerimise mõttes (mis on tunnused) ja ontoloogia mõttes (mis tüüpi on asjad) 2. Anti-essentsialism: eitab „kunsti“ ja teiste traditsiooniliste eetikamõistete (nt „ilu) defineerimise võimalikkust ja mõttekust. Kõik traditsioonilised esteetika teooriad (formalism, emotsionism, intuitsionism, organitism, voluntarism,
distsiplineerib. Kultuur on viis mille kaudu on võimalik valitseda. Arnoldi käsitlus on seotud Suur Britannia klassikalise korraldusega - klassid peavad olema üksteisest eraldatud Romantismi kontseptsioon on harmoonilises tasakaalus, suunab kaost ja hullumeelsust (Turg = kaos). Kunsti üle otsustab see, mis on tema sees. Luges sisemine ja vaimne kontroll. Ideed romantismist: Kunsti idee on originaalsus Kunsti pole vaja millekski praktiliseks - idee kunsti kasutamisest, et kunsti pole vaja. Kunst on olemas, kuid kunst on kasutu. Kunst elas argilisusest kõrgemal. Kultuuri ja kunsti nähtused pidid valitsema arglisuse üle. Rahvas on romantismis teatud kollektiivse puhtuse sümbol. Tsivilisatsioon (kultuur siis? vist mitte) hävitab selle puhtuse. Inimene on algselt puhas romantismiideede järgi (pärispatukontseptsiooni vastand). Kõik on hästi looja käes, halvasti inimese käes. Rahvas ise oma kultuuri üle otsustada ei tohi. Arnold eristab inimese "tavalist" ja
Idee kohalolu meeltega tajutavates asjades ilmneb kõige eredamalt viimaste ilus, mis saab ühtlasi olla ka tõukeks “meenutamaks” enda päritolu. Selleks ei ole aga vaja mitte kõiki liiki moodustavaid asju ükshaaval vaadelda – nagu öeldud oleks see enamasti võimatu – vaid piisab mõnest üksikust vaatlusest, mis võib osutuda impulsiks järgnevale mõistustunnetusele antud nähtuse täiusliku olemuskuju kohta. Kui selle tulemusena on vastav idee “meenutatud”, siis näeb inimene ka meeltega tajutavat maailma järgnevalt antud idee perspektiivist, nö. idee valguses. Mis sellest muutub? Seni kuni inimene maailma üksnes silmitseb, on ta võimeline märkama pelgalt üksikuid üksteisest lahusseisvaid nähtusi koos nende omaduste lõputu mitmekesisusega, suutmata selles eristada olemuslikku juhuslikust. Maailma “nägemine” idee valguses võimaldabki selle tähelepanemist,
Kõik kommentaarid