Häirivus kunstis- selgitamatud mõtted ja tunded (0)

Häirivus kunstis
Minu teema oli: Miks kunst peab olema natuke häiriv? Mõtlesin teemat pisut koondada ja rääkida sellest, et miks tehakse kunsti inimesele ebameeldivaks ehk häirivaks? Esialgu tekibki tähtsaim küsimus: Miks? Räägitakse et kunst peab olema nauditav ja et vaadates seda, oleks inimesel hea olla ja tuju parem. Kuid viimasel ajal on hakatud palju asju tegema mis võib inimesi hirmutada, tekitada ebameeldivaid tundeid, ehmatada, panna mõtlema asjade peale, millele keegi mõelda ei taha.
Põhjuseid on palju. Alustame kunstnikest. Paljud neist tahavad inimkonda hoiatada, näidata neile tõde, isegi kui inimesed seda teavad. Kindel on see, et inimestele on vaja olulisi asju pidevalt rõhutada, et meelde jääks. Tänu näitlikele hoiatustele on inimesel võimalik muuta ka oma arusaama maailma suhtes ja ka käitumist. Näiteks: Täiesti tavaline inimene, kes on varem suitsetanud, läheb poodi ja tahab suitsu osta avastab nüüd, et vastu on võetud uus seadus, et tubakatoote pakendi peal peab olema suurelt kirjas ‘’ Suitsetamine võib tappa’’ ja lisatud ka pilt inimeste organitest, mis on tubakatoote tarbimisel kahjustatud. Tal hakkab halb, vaadates neid pilte ja mõeldes sellele, mis võib see lihtsasti kättesaadav toode temaga teha. Näiteks nii aitabki kunst avada inimese silmad ja aru saada asjadest nii nagu need on.
Selle kogu teemaga sobib ka väga hästi näitus , mis oli kunstimuuseumis Moderna Museet. Näituse nimi oli ‘’ Life Itself’’ ja see rääkis tänapäeva maailma probleemidest, nagu näiteks ohustatud loomaliigid, inimeste mõtlemine ja kuidas asendada loodusega seoses probleeme tehnikaga. See oli suhteliselt hirmus näitus. Mul tekkisid peas paljud mõtted, mida ma väga mõelda just ei soovinud ja mis tekitasid mulle vastikuid tundeid. Olin justkui mulli sees, kus on kõige tähtsaimad maailmaprobleemid käeulatuses. Neid käeulatuses probleeme ei tahtnud ma puudutada ja üritasin ennast seal näitusel teha justkui väikseks nii, et need asjad ei puutuks mind. Siis sain aru, et see ongi nii mõeldud, et ma tunneksin ennast seal süüdi, kuna mina, inimene, olen ka nendes probleemides süüdi ja ka minu võimuses on midagi muuta. See aitas mul roosast maailmast hetkeks välja tulla. Kunstnike idee ja eesmärk järelikult toimis.
Tooksin välja veel mõned teosed, mis sobiksid küllaltki hästi selle teema juurde. Tooksin välja sellise teose nagu ‘’Sissepakitud Berliini riigipäevahoone ’’ mille teostas kunstnik Cristo. Niisuguse projekti läbiviimine võtab tohutult palju aega ja selle teosega võttis see aega ideest teoni koguni 24 aastat. Idee mõeldi välja 1971 aastal ja teostati 1995 aastal. Kuid kahjuks on suurte teostega nii, et teose esitusaeg on vägagi lühike. Seda teost sai imetleda ainult kaks nädalat, ning seda võimalust kasutasid ligi viis miljonit inimest.1 See sobib minu arust häirivuse teemaga väga hästi, kuna tekib tunne kui oleks see kunst mida kõik näha tahavad selle kattematerjali taga aga ei, just see ongi kunst millest peab aru saama. Kunstnik tahab justkui öelda selle teosega, et kõik arvavad et tähtis on see, milline on lõpptulemus. See, mis vahepeal toimub ei oleks justkui tähtis aga ei, see võib olla sama tähtis. Ilma selle katteta ei saaks seda teost teha mis on parajasti kattematerjali sees. Sellel asjal on väga suur tähtsus protsessis ja selle hoone katmine on ka omaette kunst. See töö on üks suur osa tervikust ja seda osa on tahetud seal teoses rõhutada.
Veel üks töö mida tahaksin kindlasti rõhutada on modernistlik sürrealism Salvador Dali poolt teos ‘’ Pehmed kellad ’’ mis on valminud aastal 1931 . Mulle see töö väga ei meeldi, võin julgelt öelda, et see häirib mind. Mind häirib see värvide kombinatsioon ja seda emotsiooni, mis ma sellest teosest saan on pigem negatiivne. Selles maalis on palju sooje värve ja need pehmed ja sulavad kellad panevad mõtlema igavese palavusele, mis mulle isiklikult ei meeldi. Maali keskel on kujutatud ‘’ koletis ’’ nagu Dali seda kutsus, mis on tegelikult tema enda portree. Puud ja taimed on maalil kuivanud kuid kuskil taga paistab vesi, mis võib samas petlikult olla miraaž . Sellepärast mind see teos häiribki. See merepiir ja kalju, mida teosel näeb on tegelikult Salvador Dali Hispaania ehk tema kodumaa maastik .2 See maal on nii petlik ja seda on mul raske vaadata ja kirjeldada.
Eesti kunstniku teosest tooksin välja skulptuuri‘’ Isa ja poeg’’ mille on teinud eesti kunstnik Ülo Õun aastal 1977. See skulptuur asub Tartus Küüni tänaval. Valisin selle teose kuna olen seda ise oma silmaga näinud. See skulptuur häirib mind, kuid samas jätab see mulle meeldejääva kogemuse. Teos häirib mind, kuna lapse keha on täiskasvanu kehaga sama suur, kuigi lapse ja täiskasvanud inimese keha ja nende proportsioonid on täiesti erinevad ja siiski on need tehtud sama suureks. Ülo Õuna teos ‘’Isa ja poeg’’ sümboliseerib eri põlvkondade suhet, kus lapsed üha vanematest üle kasvavad. Mina arvasin algselt, et on tahetud öelda kuidas muutub lapse keha ning milline see oleks võrreldes täiskasvanud inimesega, kui keha proportsioonid ei muutuks.
3
Mõtlesin, et tuntud teos ‘’Ceci n’est pas une pipe ’’ eestikeeles ‘’see ei ole piip ’’ võiks ka siia teema juurde hästi sobida. Selle teose on maalinud René Magritte aastal 1928-1929. Kunstnik on vast hästi mõelnud kuidas vaatajat mõtlema panna. Sellega on ta ka hakkama saanud. Paljud vaatavad seda teost ja mõtlevad, miks on seal all kirjutatud, et see ei ole piip kui seal teosel on maalitud piip? Justnimelt, see on sinna maalitud. See ei ole päris vaid on lihstalt lõuendi peale järgi maalitud. See tekitab inimestes arusaamatuid tundeid ja mõtteid, et miks kunstnik valetab või mis ta sellega öelda tahab. Magritte ütleb aga, et kui ta oleks kirjutanud maali alla ‘’see on piip’’ siis oleks ta valetanud kuna see on kõigest maal.4
Andy Warholi teos ‘’Suur elektritool’’ (1967) tekitab algselt mitu küsimust: miks just need värvid, miks need värvid just seal kohas vahetuvad ja mida see suur hirmuäratav tool sümboliseerib? See siiditrüki teos meeldib mulle, kuna seal on nii erksaid ja toredaid värve aga taustal paistab midagi kurja ja õudst ja see hirmuäratav tool oleks justkui ilusate ja heledate värvide taga peidus. Värvid ei ole just tavalised ja see häirib mind, kuid mitte halvas mõttes, just seepärast see meeldibki mulle.5
Kuid kas on siis häirivus kunstis hea? Ma arvan küll. See aitab kindlasti teosel inimesele meelde jääda ja aitab kunstnikul väljendada oma tundeid just nii nagu ta tahab. Häirivus paneb mõtlema küsimustele nagu: miks ja milleks, kuna niisama kunstis ei tehta midagi.
Essees käsitletud teoste reprod:
Sissepakitud Berliini riigipäevahoone
Tubakatootet koos hoiatavate piltide ja kirjadega.
Sissepakitud Berliini riigipäevahoone
Pehmed kellad
Isa ja poeg
Ceci n’est pas une pipe
Suur elektritool
1 http://kunstiabi.weebly.com/maakunst.html
2 https://en.wikipedia.org/wiki/The_Persistence_of_Memory
3 https://et.wikipedia.org/wiki/Isa_ja_poeg
4 https://en.wikipedia.org/wiki/The_Treachery_of_Images
5 https://en.wikipedia.org/wiki/Big_Electric_Chair
7