Kultuurile kulutatud raha on investeering enesesse. (1)

Kultuurile kulutatud raha on investeering enesesse
Aeg on raha. Tänapäeva kiire elutempo juures on hindamatu iga minut meie kuldaväärt ajast. Modernse inimese käed-jalad on päevast päeva tööd täis – eesmärgiks üüratu number pangakontol. Ehk ka midagi enamat , kuid seda vaid juhul, kui avaneb võimalus liivakella ajavoolu hetkeks peatada. Maailm näib ainsa sekundi vältel aina kiiremini pöörlevat. Tehnikaimed ja trendikaubad kugistavad kupüüre märkamatult, ent vankumatult – iga ostutehinguga kaotab rahakott massi. Kukalt kratsides tundub hoiupõrsa kaalunumber alati liiga nigel. Sisimas kripeldab vajadus millegi suure ja sensatsioonilise järele, kuid majandusliku edu saavutamisele suunatud mõttetöö ei oska tihtipeale enam hingeliste vajaduste tasandil orienteeruda.
Eestimaa elanike minevik pole just kuigi roosiline olnud – aastakümneid kestnud võõrvõimu perioodid, mil eestlase kui rahvuse huvid tagaplaanile seati, suruti peale tundmatuid usundeid, kombeid, keeli ja traditsioone, millega vagur põliselanik alandliku kodulooma kombel kohanema pidi. Igapäevane orjamine mõisapõllul, käskija kodukariõigus ja kirjeldamatu vaesus ei suutnud aga vintsket talupoega heidutada. Vaatamata piitsahoopidele ning igasuguse inimliku kohtlemise puudumisele, elas niinimetatud tööloom vapralt edasi oma sisemiste väärtuste arvelt – rahvakultuur ja –kombed suutsid säilitada eneseuhkuse ja usu iseenda võimetesse.
Kukru kosumisega kaasneb tahe teenitud rahakoormat kuhugi paigutada. Riigis, kus inimene on võrreldav talveks valmistuva orvaga, kellele kogutud tammetõru- ja pähklikuhjad ikka minimaalsed tunduvad, on summade investeerimine millessegi, mis otsest tulu ei too, raskendatud. Pigem paigutatakse teenitut materiaalsete vajaduste rahuldamise suunas – hingematvalt luksuslik maastur ja jalgpalliväljakusuurune eramu on üldsusele palju vastuvõetavam kui kupüüride kaootiline jagamine rahvamajadele või raamatukogudele. Kuid samamoodi nagu meie võsukesed vajavad arenemiseks ning lõbutsemiseks mängukannidega hullamist, on täiskasvanud inimese siseelu kultuurituse südantrebestavast hädakisast kajatuna seest õõnes nagu vanadusest räsitud tammepuu, kui ta ei suuda või ei oska tajuda ning tunnetada tõelist kunstinaudingut, mis on reaalselt võimalik ainult materiaalseid ja hingelisi väärtuseid ühte sulatades.
Lõunamaade sinitaeva kuldselt pimestava kumaga päikesekiirte all lõõgastujaid võib lühinägelikult küll nimetada raha tuuldeloopijateks, kuid tegelikkuses on kõikvõimalikud ekstreemsed ettevõtmised ja elamused tõelisteks pärliteks, mis on väärt iga senti, mis neisse paigutatud on. Kui jalutada keset Kartaago varemeid, tunnetab ka kõige külmaverelisem külastaja sajanditetaguse Rooma impeeriumi suurlinna võimsust ja vastupandamatut soovi minna ajas tagasi nende sündmuste keskele , mis hiiglasliku asula õitsenguaegadel aset leidsid . Iga tuuleiil , õhates soojusest ja kauni Vahemere niiskest hingusest, loob kujutlustesse siira rahulolutunde. Naudingud, mida suudavad pakkuda müstilised ja ajaloolist tausta omavad paigad, on kirglikule avastajale asendamatud investeerijad tõelise elamuse saamiseks. On kaheldav, et keegi, kes kunagi on osa saanud Egiptuse ilust ja imepärast (seda nii püramiidide, laiuva kõrbe kui ka vanima senitegutseva kristliku Püha Katariina kloostri näol, kus Piibli sõnade kohaselt sai Mooses Jumalalt 10 legendaarset käsku), suudab rahulduda kõigest selle piirkonna vaatamisväärsuste hingematva võimsuse tunnetamisega. Erinevate rahvaste kombed ja elu-olu on kirjeldamatult huvipakkuv, mis ekstreemsematel juhtudel võib kaasa tuua kultuurišoki. Kuigi selliste emotsioonide esilekutsumiseks on tarvis raskekaallasest hoiupõrsast, on asjaarmastajate jaoks siht kogeda midagi enneolematult võimsat suurem kui ihnus säilitada summasid sihipäratu tuleviku jaoks.
Investeerimisvõimalusi iseendasse on kultuuri näol mitmeid. Üheks eredamaks näiteks on kirjed meie ümber – raamatud ja ajakirjad, mis meid koduseinte vahelt väljumata tempokalt kirjanduse laiahaardelisse maailma sukelduma sunnivad. Kirjanikud , keda mõneti ka ebajumalateks nimetada võiks, oskavad sõnadega edasi anda oma kujutletavat maailmapilti. Luuakse köitvaid põiminguid lausetest, mis tihti ka lugeja silmades vettpidavaks osutuvad. Teisalt tekitavad asjaarmastajates seletamatuid tundepuhanguid kõikvõimalikud lavastused ja ülesastumised, olgu need siis ansamblite, näitlejate või mistahes kunstinimeste poolt etendatud.
Inimeste väärtushinnangud on aastatuhandete jooksul küll muutunud, kuid põhitõdedele on tänapäevani kindlaks jäädud. Rahvus, keel ja kultuur on kandunud sajandeist sajandeisse, need on tituleeritud poeetilise alatooniga küll aardeiks, kuid tegelikkuses tõttavad ühiskonnaliimete tegemised läbimurdvate tormilainete viisil vapralt omakasu suunas. Kuid mida hakkab üks edukas ärimees peale basseinitäie rahatähtedega, kui ta end ikka rikkana ei tunne? Öeldakse, et kultuur on inimtegevuse mistahes produkt , mis talle sisemist rahulolu pakub. Investeerides enesesse, tasuks eelkõige silmas pidada oma liigi loomust – inimene on ainus elusolend, kes pole rahul iseenda ning sellega, mis talle antud on. Niiviisi pole meid võimalik ühegi elajaga võrrelda, me oleme unikaalsed mitte ainult loomariigis, vaid ka üksteise seas.
Päevast päeva kukru kaalunumbreid jälgides sukeldume paljulubavasse imedemaailma, kus raha eest on võimalik kõike saada. Inimkond on jõudnud välja olukorrani, kus räbalad paberitükid on asetatud kõikvõimsa valitseja troonile, keda ilmselt ebareaalne kukutada on. Sellegipoolest võib uudishimulik ilmakodanik kogeda midagi enamat kui lihtsalt õnne - see on pigem eluviis. Kultuurile kulutatud raha on investeering enesesse – kellegi silmaring ega teadmised ei saa iial olema piisavad , sest inimene omandab kogemusi ning areneb, kuni elab. Vaid rahakott suudab jõuda tasemeni, mil selle sisu sügiseks valmistuva vahtrapuu kombel lehtetena tuulde visata võib.