Kultuurile kulutatud raha on investeering enesesse. (1)

Kultuurile kulutatud raha on investeering enesesse
Aeg on raha. Tänapäeva kiire elutempo juures on hindamatu iga minut meie kuldaväärt ajast. Modernse inimese käed-jalad on päevast päeva tööd täis – eesmärgiks üüratu number pangakontol. Ehk ka midagi enamat , kuid seda vaid juhul, kui avaneb võimalus liivakella ajavoolu hetkeks peatada. Maailm näib ainsa sekundi vältel aina kiiremini pöörlevat. Tehnikaimed ja trendikaubad kugistavad kupüüre märkamatult, ent vankumatult – iga ostutehinguga kaotab rahakott massi. Kukalt kratsides tundub hoiupõrsa kaalunumber alati liiga nigel. Sisimas kripeldab vajadus millegi suure ja sensatsioonilise järele, kuid majandusliku edu saavutamisele suunatud mõttetöö ei oska tihtipeale enam hingeliste vajaduste tasandil orienteeruda.
Eestimaa elanike minevik pole just kuigi roosiline olnud – aastakümneid kestnud võõrvõimu perioodid, mil eestlase kui rahvuse huvid tagaplaanile seati, suruti peale tundmatuid usundeid, kombeid, keeli ja traditsioone, millega vagur põliselanik alandliku kodulooma kombel kohanema pidi. Igapäevane orjamine mõisapõllul, käskija kodukariõigus ja kirjeldamatu vaesus ei suutnud aga vintsket talupoega heidutada. Vaatamata piitsahoopidele ning igasuguse inimliku kohtlemise