50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-10-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
19 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
zanetuu
Õppematerjali autor
Kui ta koju hakkas minema, tundis äkki teravat valu jalas ja nägi, et hall uss oli teda hammustanud. Kuna ta käia ei suutnud, istus ta kivi peal emaha ja hakkas nutma. Äkitselt kerkis tema ette punase krooniga suur uss, kes päris, miks tüdruk nutab. Tüdruk ütles, et uss nõelas teda. Punase krooniga uss uuris, et mis värvi, see uss oli ja hakkas siristama ning usse kokku kutsuma... 3.Hiir, vähk ja sitikas- Sulane teenis insat peremeest ja sai aastas kopika palka. Iga aasta läks ta allika juude ja viskas kopika vette ise öeldes:“kui olen see aasta hästi tööd teinud tulgu mõlemad rahad tagasi, kui halvasti, 5 mingu seegi põhja“. Esimesel kahel aastal läksid kopikad põhja, aga kolmandal aastal tõusid kõik kolm raha pinnale.Selle rahaga läks sulane rändama... 4.Kust sai rebane Reinuvaderi nime- Saunamehe naisele sündis laps ja
Nad käisid sagedasti eestlaste kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malakas tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes. Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk ja ühes hulgaga võim kasvas, seda rohkem nõuti talupoja käest, ja sada aastat pärast maa allaheitmist kinkis Taani kuningas Christoph II kõik eesti soost talupojad oma vasallide, taani ja saksa soost isandate pärisomanduseks igaveseks ajaks.
Neiud võtsid Demetri enda juurde elama. Demeter järgnes õdedele ja kui ta astus üle läve ruumi, kus ema hoidis oma noorimat poega, täitis taevalik sära ukseava ja Metaneira (ema) tundis suurt aukartust. Demeter soovis juua piparmündiga maitsestatud odravett. Siis võttis Demeter lapse oma sülle ja viimane kasvas nagu noor jumal, Demeter otsustas anda lapsele surematu nooruse. Ema aga hakkas muretsema ja jäi ühel ööl vaatama, kuidas laps tulle pandi. Jumalanna sai vihaseks, võttis poisi koldest ja asetas maha. Nüüd ilmutas Demeter ennast täies jumalikus hiilguses. Jumalanna käskis jahmunud naistel ehitada talle tempel linna lähedale, et võita tagasi tema südame soosing. Demeter lahkus. Inimesed töötasid innukalt templi ehitamisel ja kui see valmis sai, istus Demeter sinna, igatsedes oma tütre järele. Saabus kõige kohutavam aasta, sest midagi maas ei kasvanud ega tärganud. Zeus nägi, et peab ise asja käsile võtma
võtnud kivi, et kirikut puruks visata. Aga ei trehvanud märki. Kivi tükk maad eemal. Ridala kiriku lae pealt viib kiriku välismüüri seest üks kitsas trepp alla maaaluse salakäigu sisse. Mitmed aastad tagasi julgesid mõned mehed sinna sisse tungida, kaasas olid neil tulelaternad ja köied. Äkitselt kustusid tuled laternates ära ja julged mehed pääsesid köite abil suure vaevaga tagasi. Et edaspidi seesugusi julgustükke enam ei tuleks, sai maaaluse käigu sissepääs kinni müüritud. Rahva jutu järgi olnud vanal ajal Ridala kirik selle maa aluse käigu abil Haapsalu lossiga ühenduses seisnud. Ükskord aga, kui trobikond röövleid või jooksikuid endid selle maaaluse käigu sisse tagaajajate eest olla ära peitnud, olla käiguotsad mõlemilt poolt suurte kividega kinnimüüritud ja röövlid olla sääl sees hirmsa otsa leidnud. Katoliku usu ajal seisnud kiriku altari peal
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata.
olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama? Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees. Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene? Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid,
keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide,
Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda. Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma. Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis: ,,Kulla noorhärra, kas sõidame?" Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid