Ei saa ju väita et noorsoopolitseinik poleks seotud kooli või noore perekonnaga. Igati seotud on omavahel kõikvõimalikud ametkonnad ja asutused vähemal ja suuremal määral. Seega otsustasin antud referaadis käsitleda õppenõustamiskeskuste, sotsiaalpedagoogi temaatikat, tuues mõningal hulgal sisse ka oma erialast praktikat. Käsitlen nõustamise vajalikkust, kodu ja kooli rolli ja kindlasti ametkondade vahelist koostööd. Lõpuks püüan kokku võtta kogu käsitletud teema ja tuua välja mis on meil hästi ja kus on vajaka jäämisi. Kõik ei saa olla kunagi nii hästi, et enam paremini ei saaks ja edasi arenemist ei toimuks. Millised on aga Eesti mõistes meie võimalused ja kas midagi tuleks muuta, on küsimus millele püüan referaadi lõpuks vastuse leida. 3 1. ÕPPENÕUSTAMISKESKUS Erinevatel eluetappidel langetavad inimesed kaalukaid otsuseid – mida õppida, kelleks
motivatsiooniprobleemid" (Tropp, 2010, 189). Erivajadustega lapsed võivad õppida traditsioonilise klassi tingimustes oma elukohajärgses koolis. Neil kõigil on õigus tasuta haridusele, aga antava abi ulatus ja eripära varieerub sõltuvalt nende probleemide tõsidusest. Kui lapsel on hariduslikud või arengulised erivajadused, on lapsevanema olukord üsna keeruline. Kust leida abi ja infot, keda usaldada? Eelkõige peab seda julgema küsida koolist. Õpiraskuste diagnoosimine on küllaltki emotsionaalne ja tundlik teema ning lapsevanemad on alati kahevahel ühest küljest tahaksid nad teada, mis lapsega toimub, et teda paremini aidata, kuid teisest küljest on neil kartus lapsele ,,silti külge saada". Kui selgub, et laps vajab 4 põhjalikumaid uuringuid tema hariduslike erivajaduste väljaselgitamiseks, võib õpetaja
sotsiaalpedagoogika ainega. Peale selle on ühel meist ka endal olnud kokkupuude koolikiusamisega. Me arvame, et antud teema on meie ühiskonnas väga aktuaalne. Koolikiusamist esineb nii õpilastel omavahel kui õpilaste ja õpetajate vahel. Koolikiusamine on terav sotsiaalne probleem, mida tuleb ette pea kõikides koolides. Kiusamisel on hävituslik mõju õpikeskkonnale, see võib põhjustada tõsisemaid vägivallaakte ja koolist väljalangemist. Oma töös selgitame, mis on kiusamine, selle liigid, mis kiusamist põhjustab, kuidas koolikiusamisega võidelda ja muud sellist. Allikatena kasutasime Sonia Sharpi ja Peter K. Smithi "Võitlus koolikiusamisega" ja Helve Kase "Vaikijate hääled". Esimene neist pakub juhiseid turvalise koolikeskkonna loomiseks. Viimases on aga vaid üks peatükk, mis räägib koolikiusamisest. Seal on tehtud intervjuu Lasnamäe Üldgümnaasiumi direktoriga, kes kirjeldab olukorda oma koolis.
inimeste ühiseluks tarvilike oskuste arengut; (3)solidaarne, teistele tähelepanu pöörav ja hädasolijate aitamisele suunatud näiteks indiviidil võib selles tähenduses olla ,,sotsiaalne meelelaad". Samuti võib ühiskonnaelus ja poliitikas rõhutada sotsiaalseid aspekte. Sotsiaalpedagoogikas rõhutatalse kasvatuse ja inimese arengu ühiskondlikke ja kollektiivseid aspekte. Rõhuasetus on sellel, kuidas indiviid integreerub ühiskonda, selle tegevussüsteemidesse ja kollektiividesse. Sotsialiseerumine aitab ühiskonnal teistega hakkama saada. See on protsess, mille käigus õpivad indiviidid oma käitumist reguleerima, vastavalt ühiskondlikele normidele. Vastand on individualiseerumine. Sotsiaalpedagoogika defineerimine: Ei ole võimalik? Sõltub kontekstist? Laialivalguv kõik, mis on kasvatus? Institutsioonipõhine definitsioon, nt lastekodud, hooldekodud jne?
Integratsioon tähendab iniviidi või rühma sulamist ühiskonda ja selle tegevussüsteemidesse. Sotsiaalpedagoogika integreeritud vaade lapsele kui tervikule. Hoolitsemine ja heaolu Kaasamine palju seotud erivajadustega õpilastega, tegelikkuses termini taust laiem kõik lapsed on võrdsed, peavad olema kaasatud, tundma, et kuuluvad kuskile Sotsialiseerimine et indiviid saaks hakkama teiste seas; sellega aitab lapsel mõista seda, kuidas õigesti käituda Akadeemiline toetamine kui koolis eripedagoog v nt HEV kordinaator, siis see jääks nende valdkonda. Sotsiaalpedagoog aga arvestab nt puudumisel ka kooliväliseid põhjusi. Sotsiaalpedagoogikat on defineeritud ka kui õpetamissuhet, milles täiskasvanu (sotsiaalpedagoog) võtab vanemale sarnase rolli. Kasvatamine, sotsiliseerimine, hoolitsemine. Ühiskond või indiviid? Karl Mager (1810-1858) uuris individuaal-, kollektiiv- ja
kuluvad peamiselt nõrgemate õpilaste järeleaitamisele ning just andekad jäävad pahatihti tähelepanuta (Sepp 2010: 5) Koolis edasijõudmatuteks tembeldatud või käitumisprobleemidega laste hulgas on kindlasti palju niisuguseid, kelle annet pole kas õigel ajal märgatud või selle arenguks soodsaid tingimusi loodud. Juba eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel maailma esimese ulatuslikuma andekate uuringu teinud Lewis Terman osutas faktile, et koolist väljalangejate hulgast umbes kolmandik olid heade vaimsete võimetega õpilased. Andekad alasooritajad ja väljakukkujad on nüüdse haridussüsteemi tõsisemaid probleeme. Tihti saab andekate arenguks parimate tingimuste loomisel takistuseks asjaolu, et lapsevanematel ja pedagoogidel puuduvad kogemused ja teadmised nii andekate laste märkamiseks kui ka koolitustööks andekate lastega. Seega on just vanemate ja pedagoogide asjatundlikkus põhiküsimusi andekate laste arendamisel (ibid).
kehavigastus, või juhtum on lõppenud lapse surmaga. Emotsionaalne ja psühholoogiline vägivald lapse suhtes on meie seadustes sanktsioneerimata. Antud töö annab ülevaate laste väärkohtlemise liikidest ning nende esinemisest perekonnas ja koolides. Samuti räägin nii vaimse- kui ka füüsilise vägivalla tagajärgedest. Oma töös pakun võimalusi, mis parandaksid kodust atmosfääri või koolide olukorda ning mida peab tegema inimene vägivalla ohvriga tegelemisel- millist abi ja kuidas tuleks osutada. Materjali antud teema kohta on suhteliselt palju, kuid kahjuks juba tänase päeva seisuga natukene aegunud. Hästi palju leidub ettekandeid rahvusvahelistelt lastekaitsealastelt konverentsidelt. Probleemseks osutus vägivalla defineerimine, sest kõikides allikates, mida kasutasin, oli sellele erinev määratlus. Probleemi seletati ka läbi mitmete aspektide- hästi palju kohtas perevägivallaga seotud materjali, kuid nendes teostes oli põhirõhk
gemate õpilaste järjele aitamisele ning just andekad jäävad pahatihti tähele- panuta. Koolis edasijõudmatuteks tembeldatud või käitumisprobleemi- dega laste hulgas on kindlasti palju niisuguseid, kelle annet pole kas õigel ajal märgatud või selle arenguks soodsaid tingimusi loodud. Juba eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel maailma esimese ulatuslikuma andeka- te uuringu teinud Lewis Terman osutas faktile, et koolist väljalangejate hulgast umbes kolmandik olid heade vaimsete võimetega õpilased. Ande- kad alasooritajad ja väljakukkujad on nüüdse haridussüsteemi tõsisemaid probleeme. Tihti saab andekate arenguks parimate tingimuste loomisel takistuseks asjaolu, et lapsevanematel ning pedagoogidel puuduvad koge- mused ja teadmised nii andekate laste märkamiseks kui ka koolitustööks andekate lastega. Ka Eestis pole olukord erinev. Eesti koolide eespool vii- 6 Eessõna
Kõik kommentaarid