Tarkvaraabil määrata piigide retentsiooniaeg, pindala (A) ja piigi laius nulljoone juures. Arvutada keskmine väärtus, standardhälve ja suhteline standardhälve retentsiooniaja ja pindala väärtusele. Kasutades alkaanide ja segu retentsiooniajade väärtusi, arvutada igale tundmatu piigile RI. Võrrelda neid ja identifitseerida segu komponendid (vt Tabel 1). OSA 3 – Kromatograafiliste parameetrite arvutamine Arvutada kõik võimalikud kromatograafilised parameetrid segu 2 ja 3 piigi jaoks (valemid juhendis 1, 3-7). OSA 4 – Segu kvantitatiivne analüüs Kasutades andmeid osast 2.2., arvutada segu iga põhikomponendi %-sisaldust proovis (juhendis valem 11). Tabel 1. Mõningate ainete retentsiooniindeksid (RI) DB-1 kolonniga (kandegaas H2) 3 Tulemused 3.1 Inertgaasi retentsiooniaeg t0 = L/µ = 3000cm / 22cm / sek = 136,36 sek = 2,27min Alkaanide retensiooniaja ja parandatud retentsiooniaja arvutamine
C8 4,099 1,829 C9 4,777 2,507 C10 5,469 3,199 C11 6,139 3,869 C12 6,776 4,506 2 3.2 Kromatograafilised andmed ja ainete identifitseerimine Aine tR, min SH SSH A SH SSH w, min RI Aine nimetus 1 3,857 9418318,7 0,135 3,856 9456855,1 0,121 0,001 0,03 % 86550,7 0,92 % 759 tolueen
Parandatud retentsiooniajast t'R= tR-t0 Alkaan tR, min t`R, min C6 Heksaan 1,765 0,654 C7 Heptaan 2,341 1,23 C8 Oktaan 3,336 2,225 C9 Nonaan 4,673 3,562 C10 Dekaan 6,181 6,07 3.2 Kromatograafilised andmed ja ainete identifitseerimine Aine tR, min SH SSH A SH SSH W,min RI Aine nimetus 1 2,859 0 0 4355272,0 126394,416 2,952 0,14 752 Tolueen 2,859 4354373,5 0,149 2,859 4135902,8 0,145 Kesk
867 Etüülbenseen 35,069 0,14 875 1,4-dimetüülbenseen ehk p-ksüleen 33,452 0,08 1,22 SSH tolueen = ·100 =¿ 0,16 % 771 3) Leida kõik võimalikud kromatograafilised parameetrid (esimese ja teise piigi jaoks) t0 Inertgaasi retentsiooniaeg arvutatakse kolme järjestikuse n-alkaani (C aatomite t Rz t R ( z+ 1) t R ( z+ 2) arvuga z, z+1, z+2) retentsiooniaegade , , järgi valemist:
2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2. A Kromatograafilised meetodid Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva, mida nimetatakse ka mobiilseks faasiks, ja liikumatu, mida saab nimetada ka statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse
toru siseseintele (kapillaarkromatograafia). Mobiilne faas võib olla vedel (vedelikkromatograafia), gaasiline (gaaskromatograafia) või superkriitilises olekus (superkriitilise fluidumi kromatograafia). http://tera.chem.ut.ee/~koit/arstpr/krom.pdf Kromatograafia on andnud väga efektiivsed meetodid, mida kasutatakse peaaegu kõigis keemialaborites. Umbes kolmandik kõigist analüüsidest tehakse tänapäeval kromatograafia abil. Välja on arendatud automatiseeritud ja arvuti poolt juhitavad kromatograafilised seadmed spetsiifiliste ülesannete lahendamiseks, sealhulgas gaaside, anorgaaniliste ioonide, mitmesuguste orgaaniliste ühendite ja biokeemiliste segude lahutamiseks. Kromatograafiat kasutatakse ainete puhtuse kontrolliks, keskkonna reostuse määramisel, keemiliste protsesside kontrolliks jne. http://et.wikipedia.org/wiki/Kromatograafia Massispektromeetria Vedelate ja tahkete proovide ioniseerimiseks on teiste hulgas kasutusel elektropihustusionisatsioon (ESI leiutaja John Fenn)
2. Segude lahutamine ja ainete identifitseerimine 2.1 Kromatograafilised meetodid KROMATOGRAAFIA - meetod, millega saab ainete segu lahutada komponentideks ning mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (mobiilse) ja liikumatu (statsionaarse) faasi vahel. MOBIILNE FAAS STATSIONAARNE FAAS Agregaatolekust sõltuvalt eristatakse: Faasina võib kasutada: - Gaasikromatograafiat - Adsorbenti - Vedelikkromatograafiat - Ioniiti
Palun teha parandused. 07.03. M.K. Õppejõud: Malle Kreen, Priit Eek Protokoll esitatud: 04.03.2013 Protokoll arvestatud:......................... 2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2. A Kromatograafilised meetodid Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva, mida nimetatakse ka mobiilseks faasiks, ja liikumatu, mida saab nimetada ka statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse
...................................................................... 28 1.3.4 Küllastumata rasvhapete tuvastamine lipiidides ......................................... 29 1.3.5 Liebermann-Burchard'i kolesterooli määramise test .................................. 29 Kontrollküsimused ............................................................................................... 30 2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE ................................... 32 2. A Kromatograafilised meetodid........................................................................... 32 2.B Spektroskoopilised meetodid ........................................................................... 38 2 2.1 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL .......... 46 Teooria ................................................................................................................ 46 Töö käik ............................
Polümeerid on reeglina väiksema lahustuvusega kui madalmolekulaarsed ained. Näiteks saab polüpeptiide eraldada aminohapetest etanooli, triklooräädikhappe või ammooniumsulfaadiga sadestamise teel. · Ekstraktsiooni kasutatakse juhtudel, kui substraadi ja produkti jaotus kahe omavahel mitteseguneva solvendi vahel on väga erinev. · Produkti adsorbeerimine tahkele kandjale nagu paber, klaas, ioonvahetuskandjad. · Kromatograafilised lahutusmeetodid: o lahutus võib põhineda substraadi ja produkti erineval, o molekulmassil (geelfiltratsioon), o hüdrofoobsusel (pööratud faasi kromatograafia), o ioniseeritusel (ioonvahetuskromatograafia) , o adsorptsioonil (adsorptsioon-kromatograafia). HPLC ehk kõrgsurve vedelikkromatograafia, paberkromatograafia, kromatograafia õhukesel kihil. Radioaktiivsuse kasutamine ensüümreaktsioonide jälgimiseks:
Mass-spektrid - tekivad ainete ioniseerimisel kiirete elektronidega vaakumis. Tuumafüüsikalised e. radiokeemilised meetodid – ainete kiiritamine elementaar- osakestega, näiteks prootonite või neutronite vooga. Isotoopide analüüs tegeletakse isootopide olemasolu ja koostise selgitamisega. Klassikalised meetodid: Gravimeetrilised Elektrokeemilised Optilised Tänapäeval on palju kasutusel ka kromatograafilised meetodid Füüsiko-keemilised meetodid – kasutatakse aparatuuri, millega uuritakse tasakaalulises süsteemis kulgevaid keemilisi ja faasilisi muundumisi füüsikaliste ja geomeetriliste meetodite abil. 84. Analüüsi etapid. Meetodi/metoodika valimine Metoodika valideerimine Proovi võtmine Proovi jagamine identseteks alamproovideks
• Transportvalgud – hemoglobiin, transferriin, vereseerumi albumiin, ioonpumbad jt • Struktuurvalgud – kollageenid, elastiinid, histoonid jt • Kontraktiilsed valgud – aktiin, müosiin jt • Regulaatorvalgud – insuliin, histoonid jt • Aktiivkaitse valgud – immuunglobuliinid, fibrinogeen, trombiin jt • Toite- ja varuvalgud – piima kaseiin, muna ovoalbumiin jt 10. Kromatograafia, elektroforees Kromatograafilised meetodid baseeruvad biomolekulide korduval selektiivses jaotumises kahefaasilises süsteemis. Kromatograafiat kasutatakse, et eraldada segunenud ained üksteisest. Siinkohal siis on vaja valgud eemaldada lahusest e rakuekstraktist. Ioonvahetuskromatograafia, õhukese kihi kromatograafia, pöördfaaskromatograafia, geelfiltratsioonkromatograafia. Geelelektroforeesi põhimõte – lahutamine poorses keskkonnas elektrivälja toimel.
· Ensüümid pepsiin, trüpsiin, amülaas jt · Transportvalgud hemoglobiin, transferriin, vereseerumi albumiin, ioonpumbad jt · Struktuurvalgud kollageenid, elastiinid, histoonid jt · Kontraktiilsed valgud aktiin, müosiin jt · Regulaatorvalgud insuliin, histoonid jt · Aktiivkaitse valgud immuunglobuliinid, fibrinogeen, trombiin jt · Toite- ja varuvalgud piima kaseiin, muna ovoalbumiin jt 10. Kromatograafia, elektroforees Kromatograafilised meetodid baseeruvad biomolekulide korduval selektiivses jaotumises kahefaasilises süsteemis. (1 seisev ja liikuvad faasid). Kromatograafiat kasutatakse, et eraldada segunenud ained üksteisest. Siinkohal siis on vaja valgud eemaldada lahusest e rakuekstraktist. Ioonvahetuskromatograafia (laeng), õhukese kihi kromatograafia, pöördfaaskromatograafia, geelfiltratsioonkromatograafia (valkude sadestumine suuruse järgi.
jaotumine liikumatu ja liikuva faasi vahel vastavalt jaotuskoefitsientidele ning nende aktide paljude korduste tagajärjel komponendid liiguvad edasi erinevate kiirustega. See viib ainete lahutumisele ning moodustuvad kiiremini ja aeglasemalt liikunud komponentide tsoonid. Protsess teostatakse kas kolonnis, kapillaaris, paberil või plaadil. Lahutunud komponendid detekteeritakse füüsikaliste või keemiliste meetoditega. Eesmärgi põhjal jagunevad kromatograafilised meetodid preparatiivseteks ja analüütilisteks. Preparatiivse kromatograafia korral on eesmärk saada teatud hulk lahutatud komponenti(te) edasiseks kasutamiseks. Seega on tegu kromatograafilise puhastamisega. Analüütilise kromatograafia korral kasutatakse oluliselt väiksemaid ainete koguseid (enamasti mikrogrammides) ja eesmärk on määrata komponentide suhteline sisaldus segus. 49. Elektroforees. Geelelektroforees on tänapäeval võimas rutiinne meetod erineva suuruse ja
Tuleb teada, milliseid aineid võib proov oma olemusest ja päritolust tulenevalt sisaldada. Nt bensoehappe määramisel bensaldehüüdis happe-alus tiitrimisega, mis üldjuhul ei ole bensoehappe suhtes selektiivne, saavutatakse kõrge selektiivsus, kuna keemilistel põhjustel bensaldehüüdis muud happed praktiliselt puuduvad. Nt üldjuhul tiitrimine on väga mitteselektiivne, spektrofotomeetrilised meetodid madala/keskmise selektiivsusega, kromatograafilised meetodid keskmise/kõrge selektiivsusega, LC-HRMS on väga selektiivne. 4. Analüüsimetoodika määramispiir, avastamispiir ja lineaarne ala Avastamispiir (LoD) on vähim analüüdi sisaldus proovis, mida on võimalik antud metoodikaga usaldusväärselt avastada ja identifitseerida. Määramispiir (LoQ) on vähim analüüsi sisaldus proovis, mida on võimalik kvantitatiivselt määrata. Avastamispiir on oluline
liikumatu ja liikuva faasi vahel vastavalt jaotuskoefitsientidele ning nende aktide paljude korduste tagajärjel komponendid liiguvad edasi erinevate kiirustega. See viib ainete lahutumisele ning moodustuvad kiiremini ja aeglasemalt liikunud komponentide tsoonid. Protsess teostatakse kas kolonnis, kapillaaris, paberil või plaadil. Lahutunud komponendid detakteeritakse füüsikaliste või keemiliste meetoditega. Eesmärgi põhjal jagunevad kromatograafilised meetodid preparatiivseteks ja analüütilisteks. Preparatiivse kromatograafia korral on eesmärk saada teatud hulk lahutatud komponenti(te) edasiseks kasutamiseks. Seega on tegu kromatograafilise puhastamisega. Analüütilise kromatograafia korral kasutatakse oluliselt väiksemaid ainete koguseid (enamasti mikrogrammides) ja eesmärk on määrata komponentide suhteline sisaldus segus. Elektroforees (elektro + kr phoros kandev) on elektriliselt laetud osakeste liikumine vedelikus
annaabi.ee 
