Kristjan Jaak Petersonist kirjand (0)

Kristjan Jaak Peterson - üks ärkamisaja säravamaid kujusid.
Petersoni on sündinud Viljandimaal . Tema isa oli kiriku kellamees ja eeslaulja ning ema kohta pole eriti midagi teada. Kristjan on õppinud Riia kumbermangukoolis ning hiljem jätkus ta haridustee Tartu Ülikoolis, kus ta õppis usu- ja filosoofiateaduskonnas. Luuletamisega alustas ta juba gümnaasiumipäevilt, tal oli oma päevaraamat, kus ta pani kirja luuletusi ning proosamõtisklusi.
Peale ülikooli andis Peterson Riias keeletunde ning samal ajal tegeles seal ka muude filoloogiliste ülesannetega. Ta ilmutas silmatorkavat iseseisvust oma vaadetes kui ka kirjanduslikes taotluses. Ta oli nii võrd mitmekesine inimene, et tema huvi ei piirdunud, mitte ainult saksa, eesti ja rootsi keelega vaid ulatus välja Aasja ja Aafrika keelteni.
Petersoni on mõjutanud nii antiikkirjandus , täpsemalt Pindarose oodid , Vergiliuse pastoraalid ja Anakreon , kuid samas on teda oluliselt mõjutanud ka eelromantikud – Klopstock, Herder ja Franzen. Peterson nimetas ennast „maarahava laulikuks“, ning ta eesmärk oli algupärase eesti kirjanudse loomine. Ta armastas oma kodumaad , kodu ning rahavast ning see lõi palju välja ka tema loomingus, ka kasutas ta oma loomingus eesti rahavaluulet. Kuna Kristjan suri juba 1822, aastal, ehk siis 21 aastat pärast sündi, oli tema luulepärand väike ning koosnes suuremast osast ootidest ja pastoraalidest. Kuid seda enam on väärtuslik see, mis ta oma lühikese eluea jooksul Eesti rahvale suutis pärandada. Tema tesosed avaldati alles 20ndal sajandil, kui Gustav Suits asetas Petersoni loomingu temale väärilisele kohale, enne seda kahjuks tema loomingut vääriliselt ei hinnatud. Tema oodides oli iseloomulik värvi- ja kontrastikkal kujundilisusel baseeruv sõnastus ning pastoraalides oli värsistruktuur palju lihtsam.
Tema loomingus on eriti imetlusväärne see, et isegi surma eel kui ta tervis oli nõrk, kajastus ta värssides murdumatu usk inimkonna ideaalidesse ning ta leidis võimaluse lohtutada ennast sellega, et ka peale tema surma jääb inimkonnale tema luule. Kahju on Petersoni puhul just see, et tema teostes on näha tema pidevad arenemist ja tal oli suur potensiaal teha veel suuri tegusid , kuid nagu teada, elu keerdkäigud on ettearvamatud ja kahjuks peale 1822. aastat temalt enam ühtegi värsirida ei ilmunud, keegi ei tea kuhu ja paljude inimeste südamesse ta oleks siis pugenud ja kindlasti oleks tema tunnustamine leidnud aset varem, kui alles XX sajandil, millal ilmusid esimesed näited tema luulest. Kuid samas tuleb nentida ka seda, et isegi Petersoni luule avaldamisega ei hinnatud veel tema väärtust, seda tegi alles Gustav Suits.
Ma arvan, et üks põhjus, miks ta nii isamaaliselt lähenes oma luule, on kindlasti see, et tal puudus oma kindel kodu ning ta küll väärtustas seda, kuna oli pidevalt oma juurte otsingul. Ma arvan, et tema tundis endal olevat ülesannet anda edasi eesti keele väärtust ja kultuuri.
Tema positiivsus ka elu lõpu poole võib välja lugeda tema loomingust „Laul“, kus ta on kirja pannud read: „Emake, vend ja õde, teie juurde nüüd tulen! Jumalaga , meie maa, ilusam päev mulle paistab hella vanemate majas .“
Üks Kristjan Jaak Petersoni ütlustest on mulle väga südamelähedane „Olen jälle leidnud ühe sõbra, ning temas – oo suur ime! – ühe küüniku, kes, vaene olles kui mina, paremini võib aru saada, et inimene väikeste tarvitustega on kõige vabam ja kõige õndsam.“ See ütlus minu arust näitab, kui väärtuslik on üks sõber, ja iga uus sõber on oma moodi eriline ja sarnased asjad ühendavad inimesi.
Kristjanit võib pidada üheks ärkamisaja säravamaks kujuks, just seetõttu, et ta jõudsis oma eluajal nõnda palju teha. Kristjani elukäike iseloomustab hästi ütlemine, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad, sest tema, jõudis palju rohkem teha, kui enamus inimesi terve oma elu jooksul. Ta oli ärkamisaja suurkuju, kes viis eestlaste loomingu sootuks uuele tasandile.