Kristjan Jaak Petersoni ilmavaade (0)

Kristjan Jaak Petersoni ilmavaade
Kristjan Jaak Petersoni individualiteet nii inimese kui luuletajana on salapärane, sügav ja mitmekülgne. Tema väikesearvulises toodangus peituvad suured luule- ja mõttepärlid. Tema luuletustes ja päevaraamatus on nii palju, mida otsida, mida tunda ja mõtelda igaviku persektiivis, ja ka nii palju , mida leida unustamata südamilkku ja tõelist inimese elu. Kristjan Jaak Peterson on sügava filosoofilise kalduvusega kirjanik. Peterson ei olnud abstraktne filosoof , vaid intuitiivne, emotsionaalne elav mõtleja. Ta süüvis oma väsimata juurdleva mõistusega igaviku saladusisse ja püüdis kõrgemate mõistete selgemale arusaamisele ning põles igaveses otsimistules. Petersoni vaim mõõtis kõiki igaveste probleemide teede sügavusi, ent selgele ja läbimõeldud ilmavaatele ei suutnud ta veel tulla. Lõplik süntees ja konsekventne konstruktsioon ei olnud ta tugev külg, küll oskas ta aga elu, kultuuri ja maailma suuri küsimusi omapäraselt püstitada, rõhutada ja analüüsimisse süüvida.
Kui me Petersoni töid lihtkõnes ja luules vaatleme, tutvume tema elulooga, siis näeme, et teda kõige enam on huvitanud küsimused inimese elu tähtsusest ja õigeksmõistmisest, elu eesmärgist, individuaalse „mina” saatusest, absoluutseist eetilisist normidest, maailma algpõhjusest jne.
Maailma algpõhjuse, ürgelementide, esipotentsiaali küsimus on elavalt Petersoni mõistust vallanud.
Kristus ei olnud Petersoni arvates mitte inimene-jumal, vaid ainult inimene, kuigi suurim ja parim nende seast, kes kui jumala lapsed jumala meele pärast elasid. Nii saab Peterson aru Johannese evangeeliumist (ίòς Θεοΰ). Vaatamata selle peale, et Peterson jumalat tunnustab ja temast nii palju räägib (päevaraamatus) , võib siiski küsimus tekkida, kas ta on deist või mitte.
Mis puutub eetilisse probleemi elu mõttest ja õigeksmõistmisest, siis domineerib Petersonis idealistlik -religioosne vastus: inimene peab püüdma saavutada elu kõrgemat täiust ja realiseerima inimesarmastuse ideaali . Teiste sõnadega - inimene peab „iseenese ja teiste õnnistuseks elama”. See on inimese eesmärk. Ent milles siis seisab inimese õndsus? Täiuses. Nimelt mõistuse täiuses, sest mõistus on tähtsam, olulisem inimese eksisteerimise tunnus - ta on igavene . Sellepärast siis, et igavese mõistuse täiuses seisab õndsus, peab inimene oma mõistust arendama, täiendama, ja sellepärast ei jätku ka Petersonil tühjade moekommete õppimiseks aega. Ta peab „tarkust õppima”.
Individuaalse „mina” surematuse küsimuses on Peterson sel arvamisel, et inimese vaim on surematu, igavene. See igavene vaim elab, pannes oma maised ihupaelad hauda varjule, taevas suure jumala juures.
Kuigi Petersoni ajal „kõike ilmlikku juttu ja kõnet peeti lori asjaks” (K. A. Hermann) ja „… taeva ja põrgu võtmed olid ikka pastorite käes, kes oma karja peale ses sihis (vaimulikkuse poole) mõju avaldasid”, nagu G. Suits seda iseloomustab (Sihid ja vaated), siiski ei alistu Peterson sellele ajavaimule. Tema suhe kirikusse ja selle traditsioonidesse on koguni teistsugune, kui teiste tolleaegsete juhtivat osa etendavate kirjameeste omad. Kuigi ta toetajate soovil ülikoolis üksvahe usuteadust õpib, ei ole tal selleks mingisugust sisemist tungi. Tema ei tunnusta pimedaid kirjatähest sõltuvaid dogmasid ja räägib õige ironiseerivalt ning pettunult teoloogidest: „Kristus tuli sellepärast, et inimesi õpetada, kuidas nad peavad mõistuse läbi õndsaks saama ning teisigi armastama , s. o. ka teiste õnnistuseks elama. See oli tema suur Jumala õpetus! - Kui siis tema mõistuse tähelepanemist neile tahtis õpetada, siis peame need kirjad, mis tema õppijate käest meie kätte saanud, nõnda ära seletama , kui meie ajal inimesed räägivad.
Peterson ei piirdu fanaatiliselt ainult ristiusu ideedega, vaid leiab ka muistsest paganlikust Kreekast mehi, kelle vastu ta aukartust tunneb ja kelle elukommete järele ta tahab elada. Ta ühendab endas ristiusu ja paganausu ideed, lepitab Kristuse Diogenesega. Petersoni arvates peab inimene küüniku kommete järele elama: peab olema vähenõudlik elu vastu, peab piskuga leppima. Inimene ei tohi lasta ennast veedelda igasuguseist tühjadest „asjadest. Mida vähemaga inimene lepib, seda õndsam ta on. Peterson mõistab hukka kõik tühjad kombekesed, moe järeleahvimise jne. Tema ei tunnusta seda põhimõtteliselt ja seepärast käib ta tihti talutaadi riides, kuigi see teda tolleaegses seltskonnas kompromiteerib ja temast sõpru eemale peletab. Inimene peab tõde otsima , tarkust õppima, mitte moe järele aelema ega viisakate elukommete ning tantsu õppimise peale aega raiskama. Peterson hindab sisemist inimest, mõistust, mitte väliseid ja keha ümber lebavaid riidehilpe. Ka ses suhtes seisab ta üksi oma aja keskel kui revolutsionäär, ja see näitab, kui palju kodanlikku julgust , iseloomukindlust ja iseseisvust omas too noor eesti soost akadeemiakodanik, kes oma algupära ei salanud ja tolleaegsele tõbraslikust õhkkonnast läbiimbunud „viisakale” seltskonnale kinda näkku julges visata.
Peterson armastab eesti rahvast, tema keelt, minevikku . Ta kogub rahvalaule, püüab ka oma luuletusi rahvalaulu järele aimata jne. Tema rahvuslikku ilmavaadet tunnistab ka aforism „Tubakas”.
Mis puutub Petersoni ilmavaate algupärasse, siis peab ütlema, et ta kreeka filosoofidega tegemist on teinud. Kõige suuremat mõju on tema peale Diogenes avaldanud. Ka tunneb ta Platot ja Demokritost, kes õpetab, et tõeline õnn seisab hinge rahus . Inimese moraalne väärtus on ühenduses tema intellekti täiusega. Seepärast ei otsigi Demokritos õnne välisest headusest, vaid mõistusest.
Kristina Treier 11.a