Kristiina Ehin (1)

Kristiina Ehin
1977
Ehin on sündinud 1977.aastal Raplas. Ta on kirjanike Andres Ehini ja Ly Seppeli tütar.
Ehin on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja on keskendunud eesti rahvaluulele. Ta on tagasihoidlik luuletaja, kes ei armasta rääkida oma eraelust , samas on meelsasti nõus kõnelema oma luulest . Ta on olnud Mohni looduskaitseala valvur , millest on ta kirjutanud ka oma kogus „ Kaitseala “ . Ehin kuulub praeguste eesti naisluuletajate silmapaistvamate esindajate hulka . Tema luules on tunda urbanismivastasust ja looduslembelist maailmavaadet .
Tema luules on väga habrast loodustunnetust. Ta peab oma lemmikmaadeks soome- ugri maid (soomeugrilikkust esineb ka tema luules). Ehini luule põimib rahvapärimuse ja soome-ugri mütoloogia kaasaegse elutunnetusega ühte ning loob erakordselt jõulisi kujundeid .
Ehin on ka kirjandusrühmituse „Erakkond“ liige.
Luulekogud :
„Kevad Astrahanis “ (2000)
„Simunapäev“(2003)
„ Luigeluulinn “ (2004)
„Kaitseala“ (2005) – saanud kogu eest Kultuurkapitali aastapreemia
„Noorkuuhommik“ (2007) – sisaldab peamiselt varem ilmunud luulet. Kõik tekstid on kogus tõlgitud ka inglise keelde.
Proosaraamat:
„Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine“ (2006) – Ehini esimene proosaraamat. Samas tekitab küsimuse, mis see proosa üldse on? Nii vormilt kui ka ainekäsitluselt jätkab autor poetessina.
Oma „Kaitseala“ pealkirja tähenduse kohta on ta öelnud järgmist: „ Siin on seos ühe handi tüdruku näoga, keda ma kohtasin. Ta peab oma nägu rätikuga varjama kõigi meeste ja võõraste eest. Mina mõjusin talle usalduslikult, ta tuli rätiku alt välja. See oli metsik, puhas, hästi siiras nägu. Võib-olla just metsikus kaitseski teda, mitte rätik. Meis kõigis on see metsik ja siiras olend olemas, aga igaühe enda teha on , kas ja kuidas ta seda kaitseb. “