Kriisi kolded (0)

Kevin Vahisalu Al13b
Kriisi kolded
18. detsembril 2010 araabia maades alanud suur protestide laine sai tuntuks araabia kevade nime all. Paljud lootsid , et see toob demokraatlikumaid muudatusi ning vanad diktaatorlikud režiimid kaovad. Protestilaine kogus jõudu, algasid mässud olemasolevate režiimide vastu, mõnes riigi puhkes lausa kodusõda . Osa vanadest režiimidest kaduski – Muammar Gadaffi sai surma 2011. aasta sügisel, Hosni Mubark kukutati ja on vangistuses . Kuid muutusi kasutasid ära islamistlikud ja fundamentalistlikud rühmitused .
Tundubki, et islamistlikud jõud ja radikaalsete vaadetega usufanaatikud hakkavad mängima aina olulisemat rolli Lähis-Ida poliitilisel maastikul. Võib tekkida ohtlik olukord, kus nad muutuvad domineerivaks jõuks Lähis-Idas. Seega on islami ja eriti selle kõige radikaalsema elemendi roll maailma poliitikas aina kasvamas .
 
Radikaalsed islamirühmitused ja -liikumised aktiveerusid 21. sajandi alguses. Hiljuti tulid islamistid võimule Egiptuses Muslimi Vennaskonna näol. Egiptuses, kui tekkis soodne olukord kukutada   diktaator Mubarak ja tema re žiim välja vahetada, astus Muslimi Vennaskonna grupeering aktiivselt võimuvõitlusesse ja haaras võimu oma kätte. Egiptus liigub vaikselt , aga järjekindlalt islamiseerumise suunas. Ent Egiptus pole kaugeltki erand. Peab tõdema, et järgmistel valimistel võivad mitmes Lähis-Ida riigis tulla võimule islamistid. Küsimus on ainult selles, kui radikaalsete vaadetega nad on. Näiteks Iraanis eksisteerib juba ligi 35 aastat esimene teokraatlik islami riik – Iraani Islami Vabariik, kus 1979. aastal leidis aset islamirevolutsioon ja kukutati  monarhia .
Süürial on islamismiga täiesti omamoodi suhe.  Barry Rubin kirjeldab Süüria islamismi nii: „Islamismi mõttes on Süüria tähelepanuväärselt anomaalne piirkond. Süürias on ametlikult sekulaarne   riigikord , mida juhivad mittemuslimid, kuid hoolimata sellest on Süüriast saanud üks peamisi islamismi toetajaid araabiakeelses maailmas.”
 
Tänapäeval pole ainult Süüria, vaid ka arvestav osa Lähis-Idast suuresti nagu püssirohutünn . Paljudes piirkondades käib kodusõda, toimuvad rahutused , mässud, islamistide tegevus aktiveerub  ja radikaliseerub. Mitmes piirkonnas toimub inimõiguste rikkumine või kohati isegi genotsiid . Sudaan, Mali , Egiptus, Liibüa jne – kõik need ja veel paljud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigid on väga keerulises ning ohtlikus situatsioonis. Eriti raskes olukorras on siiski hetkel Süüria, kus kodusõda kestab juba rohkem kui kaks aastat.
 
Araabia kevad pole toonud mingit demokraatiat ega liberalismi. Vastupidi – see on tekitanud Lähis- ja Kesk-Idas lisaks Iraagile ja Afganistanile mitmeid tõsisemaid probleeme ja muresid , teravdanud vanu probleeme ja raputanud soola vanadele haavadele. Kõik see on viinud Lähis-Ida regiooni väga ohtlikku olukorda. Veel 2011. aastal märkis Mart Helme oma artiklis väga  tabavalt : „Nii võimegi kokkuvõtvalt tõdeda, et araabia kevade paljulubavad õied on sügiskülmades närbunud, jättes järele pigem kibedad kui söögikõlbulikud viljad ”.